Ma
mõistan, et mehed on juba niimoodi programmeeritud, et nad jäävad vaatama, kui
mööduvad pikad paljad sääred, mille kontsad veel rohkem esile toovad. Kui habras naisterahvas
üksi sellisena mööda reedeõhtust Tallinna kulgeb, on need pilgud küll ebamugavad,
aga noh, poisid jäävad poisteks ja need on ainult pilgud. Ise ju ka vaataks,
kui mingi palja torsoga Christian Grey vastu jalutaks. Hoopis teine asi on
vilistamine või otsesed kommentaarid, nagu “Kuhu tõttad, kaunitar?”, “No tere, tibuke!”. See, kui hakatakse juba mingisugust kontakti otsima – kontakti, mida ma pole soovinud.
Kontakti, mille jaoks mul pole enamasti aega ja mis tekib ärevust, eriti kannan kingi, millega on raske isegi kõndida, rääkimata potentsiaalsest
vajadusest nendega kellegi eest põgeneda. See, kui naine end veidi võrgutavamalt riidesse paneb, ei pruugi tähendada, et ta reaalselt püüab kedagi võrgutada. Ja isegi kui püüab, siis ei ole see võrgutus tõenäoliselt mõeldud suvalisele purjus meestekambale, kes millegipärast arvab, et kui naine niimoodi riietub, siis just eesmärgiga niisugust tähelepanu saada. See ongi üks suurimaid probleeme.
See, et taolisi kommentaare peetakse “komplimentideks” ja arvatakse,
et naine peaks meelitatud olema. Äkki peaks siis ka meelitatud olema, kui keegi
vägistab, sest noh, ikkagi ju meeldib vägistajale? Mulle meenub praegu üks juhtum ajast, mil
käisin lasteaias. Üks minuvanune (nii umbes viieaastane poiss) tegi mu põsele musi ja see oli mulle vastukarva. Käitusin nii, nagu endast lugupidav
noor daam muiste: pistsin karjuma. Jooksin nuttes kasvataja juurde, lootes, et
tema õigluse majja tooks. “Harri tegi mulle musi!” suutsin kuidagi läbi
nuuksete raporteerida. Ma olin ikka täiesti endast väljas. Ja teate, mida kasvataja
ütles? “Aga see on ju tore, kui poisid sulle musi teevad!” Nope. Mitte ilma nõusolekuta.
Teine kord
oli kunagi Haapsalu jaanitulel, kui üks kloun mu lavale kutsus. Paljud inimesed ei salli kloune, aga mul on selleks reaalselt põhjus. Võisin olla kuskil
kümneaastane. Tegin klouniga igasugused trikid kaasa ja etteaste lõpus käskis kloun
mulle enda põsele musi teha. Hakkasingi tema põse poole sihtima, aga siis
keeras kloun hoopis oma suu ette. Ma olin umbes kümneaastane ja see oli mu
esimene kord kellelegi suu peale musi teha. Kui neljakümnendates meesterahvas sellist asja
praegu lavale kutsutud kümneaastasele tüdrukule teeks, tuleks sellest suur
jama. Tol ajal oli see inimeste arust armas. Minu arust ei olnud. Ma hakkasin
jälle nutma :D
Nüüd olen
ma 27 ja tunnen minikleiti ja kontsakingi kandes meestekambast möödudes ärevust.
Tihti on ka põhjust. Aga kõige hullem on ikkagi see, kuidas ühiskond sellist naistele suunatud soovimatut tähelepanu õigustab. Äsja oli ühes Facebooki grupis
teema mingist bussiperverdist, kes tavatseb noorte naiste rindasid vahtida ja tagumikke katsuda. Ma suhtun sellistesse teemadesse üsna skeptiliselt, sest olen kohanud ka naisi, kes tõesti asjast suurema numbri
teevad, kui väärt oleks. Aga see ei õigusta ikkagi kommentaare, mida selle
postituse alla kirjutati. Täiesti perses nagu. Lõviosa neist oli stiilis
“No katku oma rinnad kinni siis”, “Pole vaja pressida ennast nii liibuvatesse
riietesse”, “Mõned riietuvad suvel ka nagu pornostaarid”, “Pangu avaramad
riided ja mure lahendatud”. Naised on süüdi. See, kes võõra inimese tagumikku katsub, ei ole - ta lihtsalt ei saa midagi parata. Kas ei tundu, et siin on midagi valesti? Kas me tahame tõesti ühiskonda, kus kõik naised on telkidesse riietunud, et kusagilt ühtegi ahvatlevat kumerust ei paistaks? Et jumala eest PÄÄSTA vaeseid mehi kiusatusest nendest kumerustest kinni haarata?
Me ei ole
metslased. Me elame tsiviliseeritud ühiskonnas tsiviliseeritud inimestena ja
kui sa näed keha, mis sulle meeldib, siis ei ole okei seda katsuda või isegi
kommenteerida, kui tegu on sulle võõra inimesega. Eriti kui tegu on üksiku noore
naisterahvaga, kes tahab mugavalt ringi liikuda ka siis, kui väljas on üle 30
soojakraadi ja kes ei pea end kurgu või kandadeni kinni katma, ennetamaks, et vastassugu ei suuda oma
loomalikku iha vaos hoida. Sest inimesi on igasuguseid ja tegelikult ei saa
isegi ennast kinni kattes olla kindel, et sa kedagi kuidagimoodi ei eruta. Mõnele
meeldib ka salapärane kinnikaetud naine, kes oma riietusega fantaasiale
ruumi jätab. Mõnele meeldivad varbad, mõnele juuksed. Perverte on igasuguseid. Ja probleem on nendes, mitte nende ohvrites.
Nii veider,
et sellist asja peab 21. sajandi heaoluühiskonnas meelde tuletama.
No comments:
Post a Comment