Kanuti pargis kisub merikajakas midagi isukalt maast. Ta muudkui tõmbab, kuni see punane nöörijupp viimaks katkeb, ja kajakas seisab võidukalt, tuvisoolikas noka vahel. Sõber ütleb kõrvalt, et see pole kannibalism, sest kajakas ja tuvi on eri liikidest.
Keset kiirustavaid inimesi on lebab lõunatunnil Postimaja ees lapikuks sõidetud tuvi, kes ei kiirusta kuhugi. Tal on sisikond väljas. Täielik tuvipannkook. Keegi peab selle kunagi pannilabidaga kokku kaapima.
Ma lähen hommikul tööle ja pargi lõpus on tuvisoolikad, surnud tuvi kõrval. Lõpetan hingamise, et mitte laibaosakesi enda sisse tõmmata. Tuvid surevad. Kõik surevad. Unustan tuvisoolikad ja lähen bussile. Avastan, et mul on rahakott maha jäänud. Pean koju tagasi minema. Lähen sama teed pidi, kust tulin. Tuleb park.
Saan napilt enne tuvisoolikaid pidama.
No comments:
Post a Comment