TELGIGA MÄGEDES: 2. päev. Pahad pistikud ja öö äikesega

Kolmapäeva hommikul ärkasime Bergamo põllul ja seal oli kõik, mida võiks telkimiselt oodata: päike, suvi, heinamaa. Ühtlasi saime kinnitust sellele, et suured mustad varjud, mida olime öösel mägedeks pidanud, seda tõepoolest olidki. Lahkusime oma põllult ja läksime Bergamoga lähemalt tutvuma.

 Käimas on järjekordne õppetund: kuidas telki enne kokkupanemist puhastada

 Jep, tegu on mägedega

Teel Bergamo rongijaama jäi meile ette väike kohvik. Muidugi pidime selle õige Itaalia kohvi ära proovima ja seega tellisime leti taga askeldavalt mehelt kaks kohvi. Paraku ei osanud me arvata, et itaallaste mõistes tähendab kohv espressot ja meile harjumuspärane mõnus piimaga lähker on nende jaoks Cafe Latte. See sai meile aga alles hiljem selgeks, nii kummutasime oma sõrmkübarasuurused vikatlonksud alla ja läksime toidupoest süüa otsima.

Temperatuur Bergamos oli muidugi päeval veelgi soojem kui öösel meie saabudes. Seepärast vaatasin äärmiselt suure kadedusega inimesi, kellel olid sandaalid paljaste varvaste otsas, samal ajal kui ma oma matkatossudega mööda Itaalia tänavaid kulgesin. Ajapikku tekkis meil aga hoopis suurem probleem. Nimelt olid meie telefoniakud juba vägagi otsakorral ning tuli välja, et itaallastel on mingi imelik värk pistikutega: need ei aktsepteerinud meie laadijaid. Lausa mitmes kohas olid pistikud pooleldi seinast väljas, ükskõikselt juhtmete küljes rippumas, ja see tundus ausalt öeldes üsna ohtlik, eriti söögikohtades, kus ka lapsed ringi roomavad. Itaallastel oma suures pohhuismis näis muidugi täitsa suva olevat. Vähemalt ühes sellises, seinast välja rippuvate pistikutega kohas tõi ettekandja meile täitsa omavoliliselt tasuta korvitäie krõpse, kuigi olime ainult ühe Coca-Cola tellinud. Aeg surus aga takka, seepärast jäid need krõpsud meist tolle Bergamo söögikoha lauale.

Kuna eesmärk oli aina ülespoole liikuma hakata, määrasime kindlaks, et meie järgmine sihtkoht saab olema Tirano (selliseid väikeseid Itaalia linnakesi-külakesi tuli reisi ajal veel palju ette). Sinna plaanisime sõita rongiga. Lootsime rongis natuke telefone laadida, aga tuli välja, et tegu on säärase vanaaegse rongiga, millisega nõukaajal sõideti, ja igasugustest pistikutest võisime küll ainult und näha. Takkapihta sõitis rong Tirano asemel esialgu hoopis Leccosse, aga me ei pahandanud, sest Lecco oli imearmas (ja kohutavalt kuum) väike linn, mis pakkus oma kuulsa Como järvega suurepärast fotomaterjali, olgugi, et see tuli meie viimase telefoniaku arvelt. 

Siis saabus Leccosse luksuslik Tirano rong ja ühes sellega saabusid pistikud! Naine, kes meie vastas istus, ei saanud ilmselt hästi aru, kuidas saab kahe pistiku üle nii palju rõõmustada :D

Tiranos (Türanos, hehe) oli meie eesmärk leida üks ehtne Itaalia pitsakoht ja natuke süüa. Olles välja selgitanud Tirano parima pitsarestorani ja lootusrikkalt end selle ette sättinud, selgus veel üks itaallaste eripära: need naasklid panevad paljud oma restoranid lõunaks kinni. Seda nimetavad nad sealkandis vist siesta'ks? Igatahes oli Karl sellest avastusest iseäranis nördinud. Nii ei jäänudki meil üle muud, kui järjekordset toidupoodi külastada ja sealt süüa hankida. Kõige olulisem oli muidugi joogivesi, seda läks meil 30+ soojakraadi juures nagu kerisele. Muideks, Itaalias oli hästi armas see, et igal pool, kuhu sa lähed, on inimesed sind tervitamas, ikka ciao ette ja taha. Ciao ütleb sulle võõras vastutulev inimene, kohviku peremees või külastaja või inimene, kelle kõrval naistetualeti kraanikausis käsi pesed. Kõik on sõbrad.

Liiga kauaks ei saanud aga Tiranot nautima jääda, sest päeva sisse pidi mahtuma veel ka järgmisesse linna Bormiosse jõudmine. Ühes Tirano bensukas meisterdasime valge paberi ja markeri abiga valmis sildi nimega "BORMIO", sõime natuke ja hakkasime mäest üles linnast välja rühkima. Kui õhk väreleb rohkem kui 30-kraadises kuumuses, on sellised tõusud üsna väljakutsuvad, aga nokamütsidest ja kaasa võetud veest saab palju abi. Muidugi ka sellest, et matkasin oma kolmekilose kotiga nagu miška, samal ajal kui Karl kangelaslikult meie ülejäänud varustust kandis.

Kui hääletamiseks läks, võtsin natukeseks nokamütsi peast, et autojuhtides suuremat usaldust tekitada (vana hääletajate nipp: näita oma silmi ja nägu). Toimiski. Pärast umbes 15-minutilist hääletamist peatus meist natuke eemal üks noormees, kes oli nõus meid Bormiosse ära viima, kuigi pidi ise hoopis lähemale sõitma. Küsisime, kas kohalikud harjuvad mingi hetk nende kaunite mäevaadetega ära või vaatab ta siiamaani seda kõike imetleva pilguga nagu meie praegu. Mees ütles, et paari kuuga harjub ära. Meil vedas, et ta inglise keelt rääkis. Kuigi paljud itaallased näivad arvavat, et oskavad inglise keelt, räägivad nad seda tihtipeale kas väga halvasti või üldse mitte. Esimese küüdipakkujaga vestlus igatahes sujus ja me olime talle tõesti tänulikud. Bormiosse jõudes vääris vähem tänu kohalik ilm, sest meid ootas järjekordselt paduvihm. Hoolimata sellest, et olime äsja oma sohvrile enda metsikusega kiidelnud, hakkasime ilma tõttu esimese asjana Bormio Couchsurfi-, AirBNB- ning hostelivõimalustega tutvuma :D Peagi vihm aga lakkas ja jõudsime järeldusele, et enne uut vihmavalangut saaks kuhugi telgi üles panna küll.

Koht sai leitud üsna kiiresti, mis oli hea, sest peagi vihm jätkus, kulmineerudes korraliku äikesetormiga, millisega ma pole varem telgis viibinudki. Kui ma siis kell kaheksa õhtul seal meie varjualuse all lebasin, välk ümber sähvimas, vihm ja tuul telki raputamas, sain esimest korda aru, millesse end õigupoolest seganud olin. Aga ma teadsin juba algusest peale, et selliseid hetki tuleb ette.

Öö oli külm. Ei aidanud seegi, et mu madrats läks kogu aeg tühjaks ja nii leidis Karl mind mitu korda öösel seda täis puhumas. Seljas kõik riided, mis vähegi sooja andsid. Hämmastav, kuidas võid päeval olla peaaegu kuumarabanduse äärel, värisedes öösel vihmast märjal maapinnal, millest lahutab sind vaid telgiriie ja õhuke kiht tühjaks vajunud madratsit.

Tagasivaatavalt ütleksin, et hoolimata kehvast ilmast oli tegu ühe minu lemmiku telkimiskohaga nende päevade jooksul, te vaid vaadake neid mägesid ...

TELGIGA MÄGEDES: 1. päev. Bergamo hirved

Reis algab!

Haarasime oma maise vara ja istusime kõigepealt Tallinna bussijaamast Riia bussi peale. Läti pealinna suundudes pakkus meile meelelahutust uljus, millega bussijuht maanteel möödasõite tegi. Meie kõrval istuvad saksa pensionäridest paarike seevastu oli vägagi erutatud. Kui meie sõitsime Itaaliasse ja Saksamaale mägesid vaatama, siis nemad olid tõenäoliselt tulnud Läti ühistranspordi ekstreemsusi kogema.

Neli ja pool tundi möödus üllatavalt kiiresti. Riia bussijaama jõudes hakkasime kohe lennujaama poole kõndima, kuna sinna oli vaid kahe tunni tee ning meil kummalgi polnud midagi jalutuskäigu vastu. Olgu siinkohal tänatud leiutis nimega GPS, mis juhtis meid kõige väiksemate ja getolikumate tänavate kaudu otse lennujaama. Lennujaamale lähenedes sattus meie teele McDonald's, kus natuke sõime ja telefone laadisime. Kui me aga enda rännakut jätkasime, muutusid pilved taevas üha tumedamaks, kuni taevaluugid enam vastu ei pidanud ning meid jämeda paduvihmaga kostitasid. Poleks arvanudki, et saame oma kottide vihmakaitsed ja enda keebid nii ruttu proovile panna. Keebid seljas, kotid kilega kaetud, rühmasime edasi lennujaama poole ning viimase teejupi läbimiseks kasutasime vana head bussimeetodit.

Midagi kasside arhitektuurimaailmast

Inimeste arhitektuur püüab sammu pidada

Sammu pidamisest rääkides: Karl demonstreerib, kuidas õige matkaja peaks paelu siduma

Hoolimata Ryanairi karmidest pagasinõuetest sujus turvakontroll ilma probleemideta. Lennu väljumist oodates sõbrunesime meiegi ühe veidi purjus välismaalasest härrasmehega, kes kõigi lennujaamas ettejuhtuvate kodanikega juttu tegi. Varsti istusime juba Milano lennukis ja saime imetleda päikest, mis ülalpool pilvi loojuma hakkas. Siniste juuksepikendustega ilus tüdruk minu kõrvalt keskmiselt istmelt palus luba üle minu kummarduda, et loojangust pilti teha. Nii me siis temaga seal üksteise võidu pildistasime. Kui pimedaks läks, nägime lennukiaknast miljoneid Milano tulesid.

Kui lennukist maha astusime, oli kell 23.40. Olime tõepoolest lõunamaale jõudnud, sest Bergamo pehme temperatuur mõjus äsjase Riia äikese kõrval kui sõõm sooja õhku.

Siis ei jäänud üle muud kui minna Bergamo peale telkimiskohta otsima. Mulle on selline öösiti võõras linnas ringiuitamine alati meeldinud, eriti niivõrd mõnusa soojusega. Meie teele jäid väikesed puhtad Itaalia tänavad, palmid ning lilli täis rõdudega ilusad väikesed majad. Ühe potentsiaalse telkimiskohana märkasin kena aiaga piiratud roheala, aga erinevalt Karlist avastasin alles hiljem, et see oli täis erinevas suuruses hirvesid (?), kes seal tuima rahuga aega veetsid. Kuigi hirvede vahel telkimine oleks olnud üsna eksootiline kogemus, jätsime nad seekord rahule.

Öised üllatushirved

Lõpuks leidsime päris hea telkimiskoha ühel põllul teise põllu taga. Telk tuli üles panna küll täiesti pimedas, aga kui olime sellega hakkama saanud, paistis telgiuksest sisse ümmargune Bergamo kuu ja taamal võis juba näha mägesid.

JÄRGNEB ...

TELGIGA MÄGEDES: Ettevalmistus

Kõigepealt üks ilus luuletus sellest, kuidas Karl mind selle reisi jõukohasuses veenis: 

"Me kõnnime

ei lähe joostes

ja soovin

et sa alpi lilli

kannaks juustes"

Seltskonna valikust veel nii palju, et sellisele reisile tasub minna ainult inimes(t)ega, kellega läbisaamine on suurepärane. Parim sõber sobib hästi. Selline ettevõtmine on nii füüsiliselt kui ka vaimselt väljakutsuv ja kui su kaaslane ei ole valmis sinu eest kuuli saama, siis see võib mingil hetkel probleemiks osutuda. Muide, kuulide saamine tuleb hiljem veel täitsa päevakorda, nii et jääge ootele. 

Oma kahenädalaseks reisiks mägedesse hakkasime valmistuma juba nädalaid varem, aga nagu ikka, saime täitsa valmis alles päev enne väljalendu. Kõige suuremat peavalu tekitas pakkimine, sest Ryanairi käsipagasi mõõtmed on imetillukesed ning üsna ruttu sai selgeks, et me ei paiguta kuidagi telki, kahte magamiskotti, kahte isetäituvat madratsit ja kogu ülejäänud reisikraami kahte 20 x 25 x 40 kotti. Seega tuli meil leppida vaid ühe käsipagasiga ning ülejäänud varustuse jaoks 10-kilone lisakott tellida. See oli nii suur, et oleksin vabalt ka ise sellesse ära mahtunud. Kuna meil oli vaja kotti aga hoopis oma kaasaskantava kodu jaoks, soostusin seekord kotis sõitmise asemel siiski kõndima.

Varustusest nii palju, et telk oli Karlil olemas, madratsid ja tema magamiskoti laenasime, magamiskott oli mul endal (kuigi reisil näitas see ennast nii halvast küljest, et Karl käskis mul koju jõudes selle põlema panna :)). Muidugi tuli kaasa pakkida ka muud nipet-näpet, mis säärasel veidi metsikumal retkel ära kuluks: plaastrid, erinevad tabletid, vihmakeebid, mikrofliisist käterätt (ikka ruumi kokkuhoiu eesmärgil), märjad salvrätid, soe pesu, nokamütsid jne. (Kes soovib täielikku nimekirja asjadest, mille kaasa võtsime, andku mulle märku.) Näiteks mu ravimikott tundus Karlile alguses liig mis liig, aga lõppkokkuvõttes kulusid rohud igati ära (välja arvatud mandliantibiootikumid, sest angiini ma seekord õnneks ei jäänud :D). 

Asi pole nii lihtne, kui paistab. Pildil olev must kott tuli pakkimise käigus märksa suurema vastu vahetada

Kui kotid olid pakitud, laenasime naabripoiss Janarilt hinge värinal kaalu, et välja selgitada, kas meie lisapagasikott jääb ikka lubatud 10 kilo piiresse. 9,5 kilo tähendas, et võime äratuskellad seadistada ja magama minna. Viimane öö voodites, katuse all.

JÄRGNEB ...

Kaks nädalat rändamist; maanteel ja bensiinijaamades hääletamist; mägedes, kämpingutes ja maanteeäärsetes võsades telkimist; külmust ja kuumust; surmahirmu; elamusi; sõbralikke inimesi ja hullumeelsusi on möödas. 

Kui K mulle esialgu selle reisi ideest rääkis, tundus kogu asi väga väljaspool mugavustsooni, aga piisavalt intrigeeriv, et ma jah ütleksin. Kaks nädalat ei mingeid öömajasid, ainult telk. Telkimine selleks mitte ettenähtud kohtades. Põgenikutunne. Itaalia ja Saksamaa. Mäed. Maanteel hääletades edasiliikumine. Ja midagi, mis on juba pikka aega olnud minu bucket list'is. Midagi, mille peab lihtsalt ära tegema, mis aitaks asjad uude perspektiivi panna ja tagasi jõudes veelgi rohkem elada. Elu seiklus. 

Muidugi pidasin kogu selle reisi ajal päevikut, kuhu kõik meie läbielamised üles kirjutasin. Lisan need peagi ka siia, osalt enda ja osalt teie jaoks: et ise seda kõike lugedes tagasi minna ja teid kaasa võtta. 

Seni tänan kõiki, kes on pärast pikemat pausi sellele ajaveebile ustavaks jäänud :)

Üks jutuajamine enda avamisest, pornost, rindadest ja tüütutest paarikestest

Sõber Karl kutsus taas oma taskuhäälingusse juttu rääkima. Sai selline suviselt kerge ja meelelahutuslik saade:

https://www.positiivnemurk.com/e/episood-37-sudasuvine-aknalaua-podcast/

Gravitatsioon

Ma tõmban pooleks lõigatud kaheliitrisest plastpudelist kopsud täis. Terav suits täidab pilgeni mu rindkere ja seal hakkab valus. See on esimene asi, mida tunnen. Rinnas torkivat mürki endas. Kõik ei mahu minu sisse ära ja nii hõljub see aine ka paksu pilvena minu ümber. Kõikjal on suits, maailm on suits, mina olen suits. 

Esimesed kaks minutit möödub suhteliselt hästi. Tunnen vaid seda valu rinnas. Kõik vaatavad mind ja mulle ei meeldi see. “Kuidas on?” küsivad kõik läbisegi ootusärevate nägudega. Nende kehad on moondunud mingiteks piklikeks väänduvateks kogudeks. Nad räägiks minuga justkui teisest maailmast. Tahan neid normaalselt kuulda, aga hääled on sama moondunud kui kehad, mis kuradi kõik on minu poole suunatud ja kuradi kõik nad vahivad. Ma ei suuda kogu seda tähelepanu sellises olekus ära händlida. Kogu maailm keerleb. Mul on tunne, nagu nõkutaksin peaga edasi-tagasi ja see häirib mind kohutavalt, sest nii saavad teised aru, et minuga pole kõik hästi. Aga võib-olla on asi minu ümber keerlevas maailmas? Igatahes püüan pead võimalikult paigal hoida. Pea kurat nõkutab edasi. Vist. Seda kõike on võimatu välja kannatada. Ütlen seltskonnale, et tahan magama minna. Kell on 20.30 või midagi säärast. Kõik pahvatavad naerma. Kordan oma soovi. Gravitatsioonimeister ja mu sõbranna tulevad siiski mind voodisse saatma.

Süda klopib. Kurdan oma saatjatele, et mul on süda niigi haige. Püüan mõttejõul südant aeglasemalt käima panna ja see toimibki tegelikult, kui korralikult süveneda. Okei. Ma pean lihtsalt rahunema. Tunnetan oma südamelööke ja hingan hästi rahulikult. Heidan pikali. Ma olen vist suremas. Sõbranna ja meister jäävad mu laibastunud keha valvama. 

Nad räägivad ja läbi oma hägu kuulen kohati, et üsna sügavatel teemadel, aga ei suuda pikemaks ajaks nende juttu süveneda. Ma ei suuda isegi silmi avada. Kui seda korraks püüan, näen silme ees nende väänlevaid kogusid, mis vahel õhku lahustuvad, siis taastekivad. Kohati kahtlen, kas see kõik on päriselt või näen juba und. Seinad, riiulid, minu kõrval istuvad inimesed – kõik käib ringi ja see ajab mul südame täiega pahaks. Ma tahan, et see lõppeks, aga see kurat lihtsalt ei lõppe ära. Kui suudan olukorda juba veidi rohkem registreerida, teatan pidulikult, et soovin oksendama minna.

Mind eskorditakse tualetti, kus väljutan endast mitme sessioonina heledat tükilist okset. Mürk väljub vähehaaval mu kehast. Mul hakkab parem. Sõbranna patsutab mulle seljale. “Lase kõik välja,” lohutab ta. Siis viiakse mind jälle magama ja jäetakse üksi tuppa. Palun võimalust ellu jääda ja ühtlasi vabandust, et minu pahandustest eemalhoidmisega nii palju häda on. Jumalalt.

Magan.

Paari tunni pärast (vähemalt tundub nii) tuleb sõbranna tuppa tagasi. Kuulen, et ta küsib, kuidas mul on, aga ma lihtsalt ei suuda vastata. Sõbranna ütleb, et peoseltskond läheb linna edasi ja et ma helistaksin, kui midagi juhtub. Ta asetab telefoni mu kõrvale voodile, täpselt käe juurde. Küsib veel, et kas ma vajan midagi. Tegelikult on mul ikka veel väga halb ja tema siinolekut tuleb ära kasutada, seepärast võtan end kokku ja ütlen, et teeks meeleldi veel ühe oksetiiru. Sõbranna viib mind. Keegi hüüab talle kusagilt eemalt (?), et ära teda rohkem üles aja. Ilmselt seetõttu, et ärkvel olles on minu ainus funktsioon hetkel okset produtseerida. Nüüd on vist kõik. Olen natuke nutnud, aga ei teagi otseselt, mispärast. Sõbranna pühib mul WC-paberiga silmi ja ütleb, et pole midagi.

Lähen tagasi voodisse. 

Magan.

Umbes neli tundi hiljem on suht okei olla. Tean aega, sest olen juba piisavalt kombes, et telefonist kella vaadata. See on üks öösel. Rahvas on juba linnast tagasi jõudnud ning lällab õues. Ja mina jään vist elama.

Seekord.

Kallid noored, kes te loete luulet

Täiega suur respekt teile. 

Teile, 13-20-aastased tüdrukud ja poisid, kes te luulet loete (ja vahel ka kirjutate). Teile, kes te armastate luulet isegi rohkem kui mina selles vanuses. Sest kuigi ma lugesin superstaare, nagu Charles Baudelaire, Doris Kareva ja Charles Bukowski, ei tarbinud ma tundmatute tegijate loomingut, nagu teie praegu minu ning mu tuttavate oma. 

Aitäh, et käite kirjandusõhtutel, ostate meie luulekogusid ja jälgite meid Instagramis. Mis sellest, et me kõik ei ole rupikaurid või kristiinaehinid. Aitäh, kes te meile alati kirjutate, kui meie looming teid puudutab, ja aitäh, et hoiate luule jaoks oma elus kohta, isegi kui keegi arvab, et see pole lahe. See on eriti badass. 

Te olete inspiratsiooniks meile kõigile.

Aitäh.

Seksikas luuletaja elu

Eile käisin bussiga Bauhofis seda valamupumpa ostmas, millega saab ummistusi likvideerida. Ummistus tekkis küll köögi kraanikaussi, aga see pole esimene asi, millega too seadeldis seostub. Muideks, ma sain äsja teada, et mõnel pool öeldakse selle kohta "kummimusi". Meil kodus oli see asi alati tuntud kui "konn". Kui te seda internetist otsite, siis proovige sõna "valamupump". Aga tagasi loo juurde. 

Astun siis Bauhofist välja, ise samal ajal toda pumpa endale kilekotti sobitades, kui mulle tuleb vastu vana kooliõde. Me pole aasta(kümneid?) näinud. "Oi, Mari-Liis, tšau! Kuule palju õnne, sul tuli uus raamat, kindlasti ostan. Esimene mulle väga meeldis. Millega siis muidu veel tege ..."

Ja selle küsimusega langeb tema pilk vetsupumbale, mis mul ikka veel peos on. 

Ta jääb vait.

Kui sinu probleemid on ka teiste probleemid

Aitäh, kes te olete raamatut "Blondiine armastav mees" lugenud. Olen äärmiselt tänulik ka tagasiside eest, mille seas on olnud järgmisi kommentaare:


"See on vapsee lagipähe ja ei ilusta väga midagi. Ikka väga intrigeeriv ja julge. Nüüd ma mõistan, miks sa natuke muretsesid, et kui vanaema seda loeb."

***
"Ma ise veidi ehmusin ühe selle luuletuse peale, mis Sul sellel lk-l siin näha oli ..."

***
"Igatahes hea luulekogu. Mulle meeldis väga. Eriti see "oli minuga julm" rebis päid küljest luuletus. "Oli minuga" lõpp. Hea leid väike keeleline tuus ülesehitus ja nii täpne. Jõnksakad käisid rinnust läbi, kui lõppu jõudsin selle luuletusega."


***
Suurem osa BAMist sisaldab luulet ajast, kui olin omadega täiesti katki. Sellest ka need roppused ja "julgus" neid avaldada. See pole tegelikult julgus. See on ükskõiksus. Sa püüad lihtsalt kuidagi endaga hakkama saada ja kirjutamine on ainus võimalus. Kui eluisu ei ole, siis on täiesti suva, kui palju keegi su tekstide peale peast kinni hoiab. Aga kui keegi nendest midagi leiab, siis mõjub see eriti hästi. Sest positiivse tagasiside puhul polegi kiitus alati kõige olulisem. Seda on hoopis õlatunne, arusaam, et sinuga sama valu on tundnud ka teised. Et valu, millega olid pikka aega üksi oma kirjutuslaua taga, on tegelikult universaalne. Kõigil on valus. Ja kõik saavad sellest ka üle.

Ja see teadmine annab jõudu.