Gravitatsioon

Ma tõmban pooleks lõigatud kaheliitrisest plastpudelist kopsud täis. Terav suits täidab pilgeni mu rindkere ja seal hakkab valus. See on esimene asi, mida tunnen. Rinnas torkivat mürki endas. Kõik ei mahu minu sisse ära ja nii hõljub see aine ka paksu pilvena minu ümber. Kõikjal on suits, maailm on suits, mina olen suits. 

Esimesed kaks minutit möödub suhteliselt hästi. Tunnen vaid seda valu rinnas. Kõik vaatavad mind ja mulle ei meeldi see. “Kuidas on?” küsivad kõik läbisegi ootusärevate nägudega. Nende kehad on moondunud mingiteks piklikeks väänduvateks kogudeks. Nad räägiks minuga justkui teisest maailmast. Tahan neid normaalselt kuulda, aga hääled on sama moondunud kui kehad, mis kuradi kõik on minu poole suunatud ja kuradi kõik nad vahivad. Ma ei suuda kogu seda tähelepanu sellises olekus ära händlida. Kogu maailm keerleb. Mul on tunne, nagu nõkutaksin peaga edasi-tagasi ja see häirib mind kohutavalt, sest nii saavad teised aru, et minuga pole kõik hästi. Aga võib-olla on asi minu ümber keerlevas maailmas? Igatahes püüan pead võimalikult paigal hoida. Pea kurat nõkutab edasi. Vist. Seda kõike on võimatu välja kannatada. Ütlen seltskonnale, et tahan magama minna. Kell on 20.30 või midagi säärast. Kõik pahvatavad naerma. Kordan oma soovi. Gravitatsioonimeister ja mu sõbranna tulevad siiski mind voodisse saatma.

Süda klopib. Kurdan oma saatjatele, et mul on süda niigi haige. Püüan mõttejõul südant aeglasemalt käima panna ja see toimibki tegelikult, kui korralikult süveneda. Okei. Ma pean lihtsalt rahunema. Tunnetan oma südamelööke ja hingan hästi rahulikult. Heidan pikali. Ma olen vist suremas. Sõbranna ja meister jäävad mu laibastunud keha valvama. 

Nad räägivad ja läbi oma hägu kuulen kohati, et üsna sügavatel teemadel, aga ei suuda pikemaks ajaks nende juttu süveneda. Ma ei suuda isegi silmi avada. Kui seda korraks püüan, näen silme ees nende väänlevaid kogusid, mis vahel õhku lahustuvad, siis taastekivad. Kohati kahtlen, kas see kõik on päriselt või näen juba und. Seinad, riiulid, minu kõrval istuvad inimesed – kõik käib ringi ja see ajab mul südame täiega pahaks. Ma tahan, et see lõppeks, aga see kurat lihtsalt ei lõppe ära. Kui suudan olukorda juba veidi rohkem registreerida, teatan pidulikult, et soovin oksendama minna.

Mind eskorditakse tualetti, kus väljutan endast mitme sessioonina heledat tükilist okset. Mürk väljub vähehaaval mu kehast. Mul hakkab parem. Sõbranna patsutab mulle seljale. “Lase kõik välja,” lohutab ta. Siis viiakse mind jälle magama ja jäetakse üksi tuppa. Palun võimalust ellu jääda ja ühtlasi vabandust, et minu pahandustest eemalhoidmisega nii palju häda on. Jumalalt.

Magan.

Paari tunni pärast (vähemalt tundub nii) tuleb sõbranna tuppa tagasi. Kuulen, et ta küsib, kuidas mul on, aga ma lihtsalt ei suuda vastata. Sõbranna ütleb, et peoseltskond läheb linna edasi ja et ma helistaksin, kui midagi juhtub. Ta asetab telefoni mu kõrvale voodile, täpselt käe juurde. Küsib veel, et kas ma vajan midagi. Tegelikult on mul ikka veel väga halb ja tema siinolekut tuleb ära kasutada, seepärast võtan end kokku ja ütlen, et teeks meeleldi veel ühe oksetiiru. Sõbranna viib mind. Keegi hüüab talle kusagilt eemalt (?), et ära teda rohkem üles aja. Ilmselt seetõttu, et ärkvel olles on minu ainus funktsioon hetkel okset produtseerida. Nüüd on vist kõik. Olen natuke nutnud, aga ei teagi otseselt, mispärast. Sõbranna pühib mul WC-paberiga silmi ja ütleb, et pole midagi.

Lähen tagasi voodisse. 

Magan.

Umbes neli tundi hiljem on suht okei olla. Tean aega, sest olen juba piisavalt kombes, et telefonist kella vaadata. See on üks öösel. Rahvas on juba linnast tagasi jõudnud ning lällab õues. Ja mina jään vist elama.

Seekord.