TELGIGA MÄGEDES: 2. päev. Pahad pistikud ja öö äikesega

Kolmapäeva hommikul ärkasime Bergamo põllul ja seal oli kõik, mida võiks telkimiselt oodata: päike, suvi, heinamaa. Ühtlasi saime kinnitust sellele, et suured mustad varjud, mida olime öösel mägedeks pidanud, seda tõepoolest olidki. Lahkusime oma põllult ja läksime Bergamoga lähemalt tutvuma.

 Käimas on järjekordne õppetund: kuidas telki enne kokkupanemist puhastada

 Jep, tegu on mägedega

Teel Bergamo rongijaama jäi meile ette väike kohvik. Muidugi pidime selle õige Itaalia kohvi ära proovima ja seega tellisime leti taga askeldavalt mehelt kaks kohvi. Paraku ei osanud me arvata, et itaallaste mõistes tähendab kohv espressot ja meile harjumuspärane mõnus piimaga lähker on nende jaoks Cafe Latte. See sai meile aga alles hiljem selgeks, nii kummutasime oma sõrmkübarasuurused vikatlonksud alla ja läksime toidupoest süüa otsima.

Temperatuur Bergamos oli muidugi päeval veelgi soojem kui öösel meie saabudes. Seepärast vaatasin äärmiselt suure kadedusega inimesi, kellel olid sandaalid paljaste varvaste otsas, samal ajal kui ma oma matkatossudega mööda Itaalia tänavaid kulgesin. Ajapikku tekkis meil aga hoopis suurem probleem. Nimelt olid meie telefoniakud juba vägagi otsakorral ning tuli välja, et itaallastel on mingi imelik värk pistikutega: need ei aktsepteerinud meie laadijaid. Lausa mitmes kohas olid pistikud pooleldi seinast väljas, ükskõikselt juhtmete küljes rippumas, ja see tundus ausalt öeldes üsna ohtlik, eriti söögikohtades, kus ka lapsed ringi roomavad. Itaallastel oma suures pohhuismis näis muidugi täitsa suva olevat. Vähemalt ühes sellises, seinast välja rippuvate pistikutega kohas tõi ettekandja meile täitsa omavoliliselt tasuta korvitäie krõpse, kuigi olime ainult ühe Coca-Cola tellinud. Aeg surus aga takka, seepärast jäid need krõpsud meist tolle Bergamo söögikoha lauale.

Kuna eesmärk oli aina ülespoole liikuma hakata, määrasime kindlaks, et meie järgmine sihtkoht saab olema Tirano (selliseid väikeseid Itaalia linnakesi-külakesi tuli reisi ajal veel palju ette). Sinna plaanisime sõita rongiga. Lootsime rongis natuke telefone laadida, aga tuli välja, et tegu on säärase vanaaegse rongiga, millisega nõukaajal sõideti, ja igasugustest pistikutest võisime küll ainult und näha. Takkapihta sõitis rong Tirano asemel esialgu hoopis Leccosse, aga me ei pahandanud, sest Lecco oli imearmas (ja kohutavalt kuum) väike linn, mis pakkus oma kuulsa Como järvega suurepärast fotomaterjali, olgugi, et see tuli meie viimase telefoniaku arvelt. 

Siis saabus Leccosse luksuslik Tirano rong ja ühes sellega saabusid pistikud! Naine, kes meie vastas istus, ei saanud ilmselt hästi aru, kuidas saab kahe pistiku üle nii palju rõõmustada :D

Tiranos (Türanos, hehe) oli meie eesmärk leida üks ehtne Itaalia pitsakoht ja natuke süüa. Olles välja selgitanud Tirano parima pitsarestorani ja lootusrikkalt end selle ette sättinud, selgus veel üks itaallaste eripära: need naasklid panevad paljud oma restoranid lõunaks kinni. Seda nimetavad nad sealkandis vist siesta'ks? Igatahes oli Karl sellest avastusest iseäranis nördinud. Nii ei jäänudki meil üle muud, kui järjekordset toidupoodi külastada ja sealt süüa hankida. Kõige olulisem oli muidugi joogivesi, seda läks meil 30+ soojakraadi juures nagu kerisele. Muideks, Itaalias oli hästi armas see, et igal pool, kuhu sa lähed, on inimesed sind tervitamas, ikka ciao ette ja taha. Ciao ütleb sulle võõras vastutulev inimene, kohviku peremees või külastaja või inimene, kelle kõrval naistetualeti kraanikausis käsi pesed. Kõik on sõbrad.

Liiga kauaks ei saanud aga Tiranot nautima jääda, sest päeva sisse pidi mahtuma veel ka järgmisesse linna Bormiosse jõudmine. Ühes Tirano bensukas meisterdasime valge paberi ja markeri abiga valmis sildi nimega "BORMIO", sõime natuke ja hakkasime mäest üles linnast välja rühkima. Kui õhk väreleb rohkem kui 30-kraadises kuumuses, on sellised tõusud üsna väljakutsuvad, aga nokamütsidest ja kaasa võetud veest saab palju abi. Muidugi ka sellest, et matkasin oma kolmekilose kotiga nagu miška, samal ajal kui Karl kangelaslikult meie ülejäänud varustust kandis.

Kui hääletamiseks läks, võtsin natukeseks nokamütsi peast, et autojuhtides suuremat usaldust tekitada (vana hääletajate nipp: näita oma silmi ja nägu). Toimiski. Pärast umbes 15-minutilist hääletamist peatus meist natuke eemal üks noormees, kes oli nõus meid Bormiosse ära viima, kuigi pidi ise hoopis lähemale sõitma. Küsisime, kas kohalikud harjuvad mingi hetk nende kaunite mäevaadetega ära või vaatab ta siiamaani seda kõike imetleva pilguga nagu meie praegu. Mees ütles, et paari kuuga harjub ära. Meil vedas, et ta inglise keelt rääkis. Kuigi paljud itaallased näivad arvavat, et oskavad inglise keelt, räägivad nad seda tihtipeale kas väga halvasti või üldse mitte. Esimese küüdipakkujaga vestlus igatahes sujus ja me olime talle tõesti tänulikud. Bormiosse jõudes vääris vähem tänu kohalik ilm, sest meid ootas järjekordselt paduvihm. Hoolimata sellest, et olime äsja oma sohvrile enda metsikusega kiidelnud, hakkasime ilma tõttu esimese asjana Bormio Couchsurfi-, AirBNB- ning hostelivõimalustega tutvuma :D Peagi vihm aga lakkas ja jõudsime järeldusele, et enne uut vihmavalangut saaks kuhugi telgi üles panna küll.

Koht sai leitud üsna kiiresti, mis oli hea, sest peagi vihm jätkus, kulmineerudes korraliku äikesetormiga, millisega ma pole varem telgis viibinudki. Kui ma siis kell kaheksa õhtul seal meie varjualuse all lebasin, välk ümber sähvimas, vihm ja tuul telki raputamas, sain esimest korda aru, millesse end õigupoolest seganud olin. Aga ma teadsin juba algusest peale, et selliseid hetki tuleb ette.

Öö oli külm. Ei aidanud seegi, et mu madrats läks kogu aeg tühjaks ja nii leidis Karl mind mitu korda öösel seda täis puhumas. Seljas kõik riided, mis vähegi sooja andsid. Hämmastav, kuidas võid päeval olla peaaegu kuumarabanduse äärel, värisedes öösel vihmast märjal maapinnal, millest lahutab sind vaid telgiriie ja õhuke kiht tühjaks vajunud madratsit.

Tagasivaatavalt ütleksin, et hoolimata kehvast ilmast oli tegu ühe minu lemmiku telkimiskohaga nende päevade jooksul, te vaid vaadake neid mägesid ...