TELGIGA MÄGEDES: 3. päev. Hommik hooldekodus ja riskantsed kõrgused

Hommikune vaatepilt oli jalustrabav. Ees, taga ja küljel kõrguvad hiigelmäed ning meie väike telgike kogu selle massiivsuse keskel tekitas tunde, justkui oleksin telgist otse filmi astunud. Kaua polnud meil aega vaateid imetleda, sest ootas järgmine sihtkoht: kurikuulus Stelvio Pass. Esmalt tuli aga midagi süüa (ja võimalusel ka kohvi) hankida. Hakkasime mööda maanteed edasi liikuma ja jõudsime viimaks ühe kummalise maja juurde, kust lootsime süüa leida. Tundus, et tegu on mingisuguse asutusega, igatahes astusime vapralt sisse. Olles seal mõnda aega ringi luusinud, leidsime vetsud, kus sai muu hulgas natuke tukka pesta, ja rändajad peavad sellist võimalust igatahes kasutama.

Mingil hetkel sisenes kõrvalvetsu üks vanaproua, kes pärast oma asjaajamisi tualetist enam välja ei pääsenud. Hoolimata keelebarjäärist õnnestus meil proua siiski luku tagant päästa, mille üle daam muidugi väga tänulik oli ja meid rohkete itaaliakeelsete kiidusõnadega üle külvas.

Siis nägime kööki. Ja kus on köök, peab olema ka söök. Läksime leti juurde söökla ees, kus üks kena noor daam meid tervitas ja selgitas, mis kohaga tegu: "It's like a hotel for the elderly people but they live here the whole time". Kõlab nagu hooldekodu. Vähemalt saime lisaks juba tuttavale Itaalia espressole hommikusöögiks paki krõpse lunastada. Seda polnud just palju, aga rohkem meile ei võimaldatud. See oli ikkagi hooldekodu, mitte restoran.

Õnneks oli hooldekodu ees päris hea hääletada. Seda me tegimegi, ees silt "Stelvio Pass". Olgu öeldud, et see pani nii mõnegi mööduja muhelema või pead vangutama, sest Stelvio Pass on kurviline mägitee kuristike ääres, mis lõppeb 2700 meetri kõrgusel merepinnast. Sinna sõidavad isegi autoga ainult need, kelles leidub üle keskmise seiklusjanu, mistõttu on lootus end sinna üles h ä ä l e t a d a äärmiselt optimistlik.

Kuid kui olime mõnda aega oma sildiga tee ääres seisnud, peatuski meie ees üks linnaliinibuss. Ma isiklikult polnud end kunagi bussi peale hääletanud, seepärast tundus olukord veidi uskumatu. Aga seal see buss seisis ja ootas. "How much?" küsisime bussi ronides, mille peale andis juht särava naeratuse ja käeviipega märku, et viib meid tasuta ära. Ometi osutus meie rõõm ennatlikuks, sest kui olime vaevu 10 minutit ülespoole liikunud, jäi sõiduk seisma, buss voolas sädistavatest Itaalia pensionäridest tühjaks ja seal me olime, kusagil Stelvio Passi jalamil, minna veel umbes 20 kilomeetrit. Mida me tegime? Hakkasime jala edasi kõndima.

Aina üles ja üles, kurvilisel autoteel, kus me ei näinud oma rännaku ajal ühtegi jalakäijat, sest Stelvio Passi lihtsalt ei minda jala. Vastu kihutavaid või tagant tulevaid autosid, mootorrattaid ega busse polnud kurvides näha ning muidugi ei leidunud seal mingeid jalakäijate radasid. Tuli hästi sõidutee äärde hoida ja seisma jääda, kui mõni sõiduk jälle lähedalt mööda tiirutas.

Lisaks pidevalt varitsevale ohule mõne kurve võtva auto teele ette jääda muutus õhk seda hõredamaks, mida kõrgemale jõudsime. See tähendas omakorda, et hingamine läks üha raskemaks ja ma hakkasin üha rohkem oma südame heaolu pärast muretsema. Karl püüdis mulle kogu aeg öelda, et me pole üldse veel nii kõrgel, et midagi tõsist juhtuda võiks, aga täielikult see teadmine mind siiski rahustada ei suutnud. Ühtlasi soovitaksin tagantjärgi kõigile seiklejatel enne kõrgmägedesse ronimist süüa rohkem kui väikese paki kaaslasega jagatud krõpse. Kui olime ligi tund aega mööda kurve kõndinud, leidsime hääletamiseks parima variandi halvimatest ja puhkasime veidi. Kuna olin päikesest, hapnikupuudusest (?) ja näljast iga hetk minestamas ning Karlile ei meeldinud mõte mu teadvuseta keha tagasi tsivilisatsiooni kandmisest, jätsime hääletamise täielikult tema õlule, et ma ise saaksin aega sisustada hingevaakumise esimeste staadiumitega. 

Mingil hetkel lisasime oma sildile 10 euro märgi. See illustreeris hästi seda, kui perses me omadega tegelikult olime, st mitte tipu lähedalgi, aga siiski liiga kaugel, et alla tagasi minna. Viimase pildi tegin reaalselt siis, kui tundsin, et sellesse kohta mu keha jääb, ja käskisin Karlil üksi edasi minna :D

Aga teate, varsti võtsid meid kaks naist auto peale ja viisid otse Stelvio Passi tippu. Eelkõige ilmselt seetõttu, et me seal niimoodi seigeldes kellegi elu ohtu ei paneks, sest tõesti, ajuvabamat kohta hääletamiseks annab otsida, olgugi et see oli parim, mis meil sel hetkel saada. Kui me seal siis mäetippu sõitsime nagu miškad, saime aru, et jala poleks see tee küll kuidagi läbitav olnud: osalt oma pikkuse, osalt nende pagana kuristike ja ülikitsaste kurvide tõttu. Juba autosõit oli piisavalt ekstreemne (ja ausalt öeldes kõndimise vahelduseks vägagi nauditav) elamus.

Tipus oli õhk eriti hõre. Iga väiksemgi pingutus võttis hingeldama, aga vähemalt olime nüüd tsivilisatsioonis ja see teadmine andis jõudu. Sealne tore väike linnake õitses täielikult turismi toel, ning pakkus suurepärast vaadet kogu Stelvio Passile. Enne vaate nautimist läksime aga nautima ühte parimatest söögikordadest kogu reisi vältel, sest: 1) toit pärast nälga; 2) päris Itaalia pitsa. Pitsad olid ootamatult suured, nii et osa pakkisime tulevikuks kaasa.

Järgnes pikk turnimine 2700 meetri kõrgusel ja vaated, mida pole võimalik sõnadega kirjeldada.

Stelvio Passi tipp ja päris Itaalia pitsa

Enamikus kohtades, kuhu me selle reisi jooksul sattusime, olime ainsad eestlased. Tundus, et ka Stelvio Passis, seepärast jäädvustasin meie eksootilise kodumaa igilumele

 

Kui Stelvio Passi tippu hääletamisega meil lihtsalt vedas, siis sealt allapääsemisega ei pruukinud nii väga vedada. Seepärast käisime siin-seal küsimas, kas sealkandis on ehk ka mingit ühistranspordivõimalust, millega alla pääsed. Tuli välja, et selleks on buss. Muidugi tipust allatulek oli ehk isegi lahedam kui ülestulek, sest nüüd teadsime täpselt, mida oodata. Kindel on, et bussijuhid, kes nii ekstreemset liini sõidavad, peavad olema närvidega, mida ei suudaks läbi hammustada isegi raudhammastega Chuck Norris. Need kiired möödasõidud kuristike ääres, kus nii mõnigi kord on teisest bussist või kaljuservast möödumine vaid sentimeetrite küsimus ... 

Igatahes jõudsime lõpuks külakesse nimega Trafoi. Seal polnud just palju, isegi poodi mitte, küll aga leidus seal infopunkt, looduspark ja üks tänavake, mis viis läbi kogu küla. Kusjuures, puuduva poe (ja seega vee) probleem lahenes iseenesest. Tol hetkel tundus see mulle veider, aga Karl küsis infopunkti töötaja käest, kas looduspargist läbi jooksvat jõe(?)vett võib juua. Ja vaata aga, saime vastuseks, et "Officially, you cannot drink this. Unofficially, it is the best drinking water in the world".

Seega ronisime mäest alla metsa, kus mainitud jõgi kivide vahel voolas, ja tõesti, ma pole vist selgemat ega puhtamat looduslikku vett varem näinud. Iseäranis veider tundus, et võime lihtsalt pista peod millessegi, mis näeb välja nagu suur jõgi, ja sealt vabalt joogiks vett ammutada. Aga proovisime, jäime ellu, ning lisaks maitses vesi tõesti superhästi. Nii täitsimegi oma pudeli ja läksime oma reisi esimesse kämpingusse. Plaan oli pikk päev natuke rahulikumalt lõpetada, et ei peaks veel hakkama ööseks telkimiskohta otsima.

 Kui satud otse muinasjutu sisse

Teel kämpingusse sõbrunesin ühe kohaliku kanaga

Trafoi väikeses ja vaikses kämpingus nautisime peale võimsate mäevaadete luksusi, nagu võimalust riideid ja iseennast pesta, teiste kämpijatega juttu rääkida ja telefone laadida. Muu hulgas postitasime üht-teist sotsiaalmeediasse, et endast kodustele esimesi elumärke anda. Jõin telgi ees õlut, sõime Stelviost kaasa võetud pitsat ja siis meisterdasin magamiskotinöörist pesunööri, kuhu oma pestud maine vara kuivama riputada. Seal kauni oru tuules lehvisid mu sokipaarid, pesu ja särgid kuni hommikuni.

Trafois oli kõik imekaunis. Kindlalt looduse poolest üks minu lemmikkohti sel reisil.