Kuna Karlil jäi eelmisel päeval nähtud mäetipp Dolomiitide kõrval (Passo Gardena) hinge peale kripeldama, pidime enne edasiliikumist ikka seal ära käima ja nii kärutasimegi hommikul bussiga mööda neid kurve üles tagasi.
Corvara-nimelises linnas Passo Gardena bussi oodates sai nautida selliseid vaateid
Passo Gardena kaunis keskkonnas sõime ja ostsime kodustele suveniiripoest veidi nänni. Karl tahtis veelgi kõrgemale matkata ja lasin tal seda teha, jäädes ise ühele mäenõlvale istuma. Ümbruskond oli igati inspireeriv ja andis ainest järgmiseks luuletuseks:
päike paistab peale
ja langeb kehale
on sõbrad ja on suva
et väljuvad meist miinid
rohtu siin kui jagame
kesk mägesid ja lilli
tunnen: olla lehm
on hea kus Dolomiidid
Mägede soengumood
Kui me Passo Gardenas bussi ootasime, millega alla Corvarasse tagasi sõita, ligines meile UNESCO keskkonnatöötaja, kes viis meiega läbi küsitluse teemal "Mõtteid Dolomiitide looduse säilitamiseks". Pärast seda õpetas punapäine küsitlejamees meile, kuidas erinevate liiklusvahenditega Brunicosse jõuda. Hea ikka, kui keegi selle va Itaalia transpordisüsteemi nii lihtsaks teeb. Lisaks kasulikele juhistele premeeris mees meid Dolomiitide kaardiga, mis hiljemgi kasuks tuli. Ilm hakkas aga jälle äikseliseks muutuma, mägedes käib see ikka sekunditega.
Kui me Corvara mägisest piirkonnast lahkusime, sadas seal juba paduvihma, aga Brunicos ootas meid taas üle 30-kraadine kuumus. Käisime söömas ühes huvitavas Itaalia söögikohas, mida pidasid hiinlased. Restorani atmosfäär oligi selline Hiina/Itaalia segu ning seda olid ka menüüs olevad toidud, mille seast võis leida nii pitsat kui ka hiinapäraseid pelmeene. Sõime taas kord pitsat, mis oli vähemalt sama hea kui too esimene Itaalia pitsa, mida Stelvio Passis sõime. Tuleb välja, et kui Hiina ja Itaalia köök kokku panna, on tulemus kahekordselt hea. Mulle täiega meeldis see koht.
Kohalikud teavad, kuidas oma soove visualiseerida
Karl tundis end veidi halvasti ja see hirmutas mind piisavalt, et ise vahelduseks meie kümnekilost kotti kanda :D Rühkisime Brunicost välja, et linnaäärses võsas telkimiskohta leida. Ja Karl avastaski ühe maisipõllu kõrval metsa ääres nii ilusa platsi, et täitsa lõpp. See oli elumajadele üsna lähedal ning jälle täpselt tee kõrval, kus liikus nii autosid kui õhtuseid jalutajaid, aga seal lähedal oli ka lehmakari, kelle kaelas helisevad kellukesed muutsid õhtu eriti eksootiliseks. Kui päike loojuma hakkas, jäid kellukesed tasapisi vait: lehmad viidi ööseks aasalt minema.
Karli sõnul olime nagu telgireklaamis, sest päriselt ei telgi keegi sellises kohas
Kuna tegu oli siiani vast kõige ohtlikuma telkimiskohaga (arvestades, et Itaalias on keelatud telkida mujal kui selleks ette nähtud kämpingutes ja meie telk polnud sugugi varjatud), tuli möödujate osas olla tähelepanelik. Mingil hetkel kuulsime õuest muusikat. Kõlas, nagu keegi oleks täpselt telgi kõrval seisnud, lihtsalt seisnud ja telki vaadanud ja muusikat kuulanud. Mõnda aega olime lihtsalt täiesti vait, püüdes analüüsida olukorda ja seda, mida edasi teha. Kas see on mingi psühhopaadist politseinik, kes laseb meil enne vahistamist natuke omas mahlas marineerida? Või purjus külamees, kes ei näegi meie telki ja laseb kohe selle pihta pimedas ühe sortsu uriini?
Tuli välja, et see oli minu MP3-mängija, mis oli mu padja funktsiooni täitva jope taskus ise tööle lülitunud. See mure lahendatud, jäime magama.
JÄRGNEB ...
No comments:
Post a Comment