TELGIGA MÄGEDES: 9. päev. Kui Karl Coca-Cola pärast ära flippis

Hoolimata järjekordsest veidrast magamiskohast (ja lärmakast maanteeliiklusest selle vahetus läheduses), magasime väga hästi. Nagu ikka, oli seegi kord kõrvatroppidest palju kasu, kuigi üheksandaks päevaks oli meil kaasavõetuist õigupoolest alles vaid kolm. Jagasime neid minu väljatöötatud süsteemi kohaselt, mis näeb ette troppide mõningast tükeldamist.

Kuumus sulatas meid taas juba varastel hommikutundidel nagu pannile visatud võid. Kui olime toidupoest hommikusöögi ostnud, möödusime ühest peenrast, kus vihmuti lilledele vett piserdas. Sättisime ennastki korraks vihmuti alla, et päikese käes oleks natukenegi mõnusam käia. Vesi me riietel kuivas muidugi reaalselt minutitega. Aga vähemalt tegin ma oma viimase aja ühe parima “That’s what she said” nalja:

Karl (vihmuti kohta, mis oli ta märjaks pritsinud): “Ma ei arvanudki, et sellest väikesest torust nii palju tuleb …”

Mina: “THAT’S WHAT SHE SAID!”

Ma tean, ma tean.

Selge oli, et lihtne ei saa Berliini hääletamine olema. Arvestades, et meid lahutas Saksamaa pealinnast üle 450 kilomeetri, olid meie hääletuspaberitel ka veidi realistlikumad sihtpunktid “LEIPZIG” ja “SALZBURG”. Paraku ei õnnestunud meil Nürnbergis kuidagi sobivat hääletuskohta leida. Liiga kaugele linnast ei saanud ka minna, sest siis algas juba autobahn ja kiirteel hääletamine olnuks võimatu. Kuum ilm ainult lisas kannatusi meie karikasse. Hargnesime McDonald’si juures, Karl läks oma “BERLIN/LEIPZIG” sildiga veidi eemale, jättes minu SALZBURGi omaga McDonald’si parklasse. Vat see oli tõeline kodutu hulguse tunne: istuda kiirtoidurestorani ees tänavakivil, hunnik kotte kõrval, hoida käes pisikest paberitükki, millele on kirjutatud ca 300 kilomeetri kaugusele jääv ülikoolilinn. Istusin kohas, kus inimesed valgusfoori taga ootama pidid, mis võimaldas neil veel eriti kaua seda õnnetut vaatepilti vaadata. Ja siis gaasi anda :D

Hommikune kunstiprojekt

Ühel hetkel sõitis mööda suur fekaaliauto, milles istuvad lustlikud mehed mind peale viipasid. Nad ei mõelnud seda muidugi tõsiselt. Aga see oleks iseenesest olnud naljakas täiendus meie huvitavate hääletuselamuste nimistusse. Fekaaliauto.

Kui olime juba paar tundi kuumusega võidelnud, ühendasime taas Karliga jõud. Tähendab, tegelikult on mingist jõust ehk vale rääkida, kuna olime nagu kaks kuivatatud ploomi, kellest on viimsedki elumahlad välja aurustunud. Siis palus Karl mult McDonalds’ist uue Coca-Cola tuua, sest tänu jääle oli see ainus päriselt külm substants, mida oma kehale võimaldada. Karl soovis 0,5-liitrist topsi. Lippasingi mäkki ja küsisin teenindajalt väikese joogi, uskudes, et väikseim neist ongi poolene. Ei olnud, oli hoopis 0,3-liitrine, ja just selle ma saingi. “No abiks ikka,” mõtlesin ja suundusin tagasi oma reisikaaslase juurde. Vale otsus. Ilmselgelt olin alahinnanud selle lootusetu olukorra mõju meie võimele oma cool’i säilitada. Sest Karl flippis vale suurusega joogi peale täiesti ära. Ta lihtsalt nagu plahvatas vihast. Ja siis läks kõik lappesse, sest ma hakkasin nutma. Kõike oli liiga palju: kuumus, lootusetult kaua kestnud hääletamispüüdlused, kõik need mööda sõitvad autod, kättesaamatuna näiv võimalus koju pääseda … ja nüüd ka tunne, et ainus, kes suudab mind sellistel hetkedel positiivsena hoida, on täiesti ära pööranud. Coca-Cola pärast. Ma tundsin end nii kuradi üksi, kodust tuhandete kilomeetrite kaugusel, nahhui ma siin teen üldse?

Siis Karl vist ehmatas natuke, kuna ma ikkagi nutsin ja värki, leppisime ära, aga mu tuju polnud siiski kuigi palju parem. Samas pole nii ekstreemsetes oludes kasulik pikalt mossitada, kui su eesmärk on ikkagi koju pääseda. Energia tuleb suunata asjadesse, mis sind kodule lähemale aitavad. Ja noh, ma ju nägin, kui perses me omadega olime, me mõlemad. Läksime tagasi mäkki, mis oli meile sel päeval omamoodi varjupaigaks ja peakontoriks. Ma pole kunagi elus nii suurt osa oma päevast McDonalds’is veetnud. Vaatasime busse ja ronge Berliini, hinnad paigutusid nii 70 euro kanti. Seda oli liiga palju.

Siis vaatasime huvi pärast BlaBlaCari. Kes ei tea, siis see on välismaa analoog meie Tartu-Tallinn jms gruppidele, kus eri sihtkohtadesse suunduvad inimesed oma autosse kaasreisijaid koguvad ja neilt sõidu eest raha kasseerivad. Kirjutasime äppi “Nürnberg-Berliin” ja saime vastuseks terve hunniku juhte, kes eri aegadel Berliini suundumas olid. Ning seda kõigest 20 euro eest per kärss. Tuju läks natuke paremaks. Paraku oli kellaaeg juba nii hiline, et meil tuli veel üheks ööks Nürnbergi jääda. Kui oleksime alles hilisõhtul Berliini jõudnud, ähvardanuks meid oht sinna ööseks kinni jääda, ja Berliini-suguses linnas telkimine ei tundu just kõige ohutum.

Enam ei hakanud me tagasi oma võsa poole minema, vaid otsisime üles Nürnbergi kämpingu, mis oli sel reisil kolmas ja viimane. Õnneks oli seal kõvasti vähem rahvast kui Colfosco omas, ka ei tulnud selle eest nii palju maksta. Nagu eelmistes, sai ka Nürnbergi telkimisplatsil telefone laadida ja pesemisvõimalusi kasutada, muu hulgas panin telgi esimest korda täiesti iseseisvalt püsti. Oma “oskusliku tehnika eest” sain meie kõrval (haagisega) kämpivalt prantsuse abielupaarilt rohke tunnustuse osaliseks. Selleks ajaks olid muidugi mu füüsilised kannatused kehal hästi säilinud: vasakut reit kattis hiiglaslik sinikas, siin-seal paiknesid erinevad kriimustused (ühe suurema haava sain eelmisel öösel Nürnbergi võsast), ja õhtu lõppedes plaasterdasin telgiuksel istudes ville oma varvastel ja kandadel. Kõndisin (pigem lonkasin) laagriplatsil paljajalu, sest nii oli vähem valus. Tundsin end kõikide nende viisakate autohaagises turistide vahel nagu tõeline sõjaveteran, kes on viimase nädalaga nii mõndagi läbi elanud. Asju, millest ei räägita.

Kehavigastused ja telgielu

Karl oli ennist kirjutanud ühele BlaBlaCari mehele, kes oli soostunud meid Berliini viima. Siis aga leidsime parema variandi (ma ei mäletagi enam, miks), ning andsime esimesele härrale teada, et siiski ei sõida temaga. Selle peale sai aga härra ootamatult vihaseks ning kirjutas VÄGA SUURTE TÄHTEDEGA VÄGA VIHASE KIRJA, kus andis teada, mida meie plaanimuutusest arvab. “THIS IS NOT OKAY!!!!!!” arvas ta. Ja veel palju muud.

Meie uus sohver oli aga Achim, kes startis järgmisel hommikul väga vara. Panime omale poole seitsmeks äratuse. Õhtul, kui juba magama hakkasime jääma, helistas Achim isiklikult, et meie ühine sõit n-ö lõplikult ära vormistada. Ta oli väga lustlik mees, muudkui naeris ja tundus igati sõbralik. Ainult et meie sohver rääkis veidi halvasti inglise keelt, mistõttu oli mõnest tema hiljem saadetud organisatoorsest sõnumist raske aru saada, nii et meie kohtumine temaga hakkas näima võimatu imena. Aga olime väsinud ja läksime lihtsalt magama. Achim pidi jääma homsesse.