Igatahes liikusime tagas Mittenwaldi, kus meie eesmärk oli hommikust süüa ja telefone laadida. Kuna kõik kohvikusarnased kohad olid veel suletud, õnnestus meil teha vaid viimast, ja sedagi täna varakult avatud toidupoodidele. Siis hakkasime taas otsima sobivat kohta hääletamiseks, eesmärgiks jõuda Münchenisse, mis oli kõigest veidi kaugemal kui 100 kilomeetrit.
Sildi valmistamiseks pidime seekord olema loomingulised, sest kuidagi olime ära kaotanud nii oma A4 märkmeploki kui ka musta markeri. Õnneks kannavad kirjutavad inimesed alati kõikjal kaasas pastakaid ja märkmikke, ning need nüüd käiku läksidki.
Varasest kellaajast hoolimata oli ilm taas väga kuum, mis sundis meid jälle mütse kasutusele võtma. Hääletuskoha leidmine osutus väga raskeks, sest meil ei õnnestunud kuidagi linnast välja maantee äärde pääseda. Autojuhid, kes meist mööda sõitsid ja meie "Müncheni" silti nägid, ainult vangutasid pead. See tekitas tunde, et meie ettevõtmine sealt väikelinnast Münchenisse pääseda on: a) kas väga võimatu või b) me oleme lihtsalt selleks väga vales kohas.
Siis sattus meie teele aga üks sõbralik vanaproua, kes oli meie käes Müncheni silti märganud, ja seletas, et siit me küll kuidagi Münchenisse ei pääse. Rääkisime temaga pikalt Mittenwaldi inimestest ja sellest, millega selles armsas linnas peamiselt tegeletakse (turismiga). Seda oli muide, aimata ka asjaolust, et too vanaproua rääkis suurepäraselt inglise keelt, ning viimased päevad olid tõestanud, et vanainimeste puhul on see sealkandis pigem haruldane.
Lisaks sellele, et too proua meid Mittenwaldi osas lähemalt valgustas, juhatas ta meid ka sobiva hääletuskoha juurde, milleks oli üks mahajäetud bensiinijaam linna ääres. Turvalisuse seisukohalt oli see kindlasti siiani parim koht hääletamiseks. Sellega näisid nõustuvat ka autojuhid, sest 15 minuti pärast oli meil auto olemas ja sõitsime juba Müncheni poole. Sedapuhku võttis meid Mittenwaldi kuumusest peale üks vanem saksa härra, kes ei rääkinud paraku sõnagi inglise keelt, aga kehakeeles ja üksikuid saksakeelseid sõnu kasutades saime temaga siiski suheldud.
Otse Münchenisse härra siiski ei suundunud ja seega lõppes meie ühine teekond temaga siis, kui meid lahutas sihtpunktist umbes 30 kilomeetrit. Hääletasime siis aga maanteel edasi nagu kõrbevad räimed kuumal pannil. Mõne(!) minuti pärast saimegi taas auto peale. Seekord oli meie päästjaks üks noor kunstiõpetaja, kes oli õrn ja kaunis nagu Trooja Helena. Rääkisime hääletamisest. Ta ütles, et on ise nooremana palju pöidlaküüdi abil reisinud ja nüüd "wants to give something back".
Nii jõudsimegi Münchenisse, mis oli üüratult suur ning kus lõõmas järjekordselt 40-kraadine kuumalaine. Meil polnud plaani pikalt seda linna avastama jääda, vaid ees terendas eesmärk leida järgmine koht edasi hääletamiseks. See tähendas, et ühest linnaäärest (kuhu kunstiõpetaja meid pani) tuli saada teise, mis omakorda tähendas pikka ja higist matka läbi kolossaalse Müncheni. Muidugi seda, kui pikaks see rännak tegelikult osutub, me esialgu veel ei teadnud ...
Kui olime umbes kaks tundi kõndinud, hakkas mul üsna halb. Jällegi oli mu vaene reisikaaslane silmitsi ohuga, et lisaks meie matkavarustusele tuleb tal kanda ka minu minestusse langenud keha. Seetõttu värskendasime end veega ja ostsime poest jäätist, mis mu teadvusele jäämise šansse pisut suurendas. Muu hulgas kuulsime, et ühes linna autotunnelis oli tulekahju, inimesed kamandati valjuhääldiga varuväljapääsude juurde, õhk kajas sireenidest ja tunneli ümber käis korralik mürgel. Kuigi tundus, et keegi viga ei saanud, oli antud vahejuhtum eriti kehv nende jaoks, kes plaanisid näiteks Nürnbergi sõita, sest just sinna antud tunnel viiski. Nürnbergi soovivate kodanike seas olime ka meie Karliga. Kõndisime edasi, kuhugi, kus potentsiaalne surnukspõletaja oleks endiselt üksnes päike, mitte reaalne elav tuli.
Münchenis oli liik üleni musti vareseid, kellesarnaseid ma Eestis näinud polnudki. Püüdsin neid haruldasi eksemplare jäädvustada, aga linnud polnud sellest just ülemäära huvitatud ja lendasid kogu aeg eest ära. (Tuli välja, et rohkem fotosid mul sellesse postitusse lisada polegi. See ilmselt näitab, et tegu oli ühe raskema päevaga, mil pildistamiseks polnud väga mahti.)
Selleks, et isegi ligilähedaselt normaalsesse hääletuspunkti jõuda, tuli meil kokku kõndida rohkem kui kolm tundi. Sild, mille all viimaks hääletama hakkasime, polnud just parim variant, aga see pidi kõlbama, sest aeg oli juba hiline. Üllataval kombel saime üsna ruttu ühe noormehe auto peale, mille sihtkoht oli Inglostadt. "Mis Inglostadtis on?" küsisime juhilt. - "Audi," vastas ta. Inglostadt on Audi linn, kus elu keerleb suurel määral Audi ümber. Ka meie juht ise töötas just selle autotootja juures.
Teel Inglostadti saime palju uut teada ka autobahn'i ehk Saksamaa kiiruspiiranguta maantee kohta. Kuidas see oligi, kõige vasakpoolsemal rajal pole mingeid piiranguid, keskmisel sõidavad need, kes tahavad pisut aeglasemalt liikuda ning kõige vasakpoolsemal sõidavad rekad ja suured sõidukid. Noormees rääkis, et kunagi sõitis ta keskmisel rajal 200ga ja siis nägi, kuidas keegi vasakpoolsel rajal omakorda temast veel mööda kihutas. Kusjuures täiesti seaduslikult. Autobahn'il sõida nii kiiresti, kui tahad.
Mingil hetkel otsustas noormees meile selle anarhia võlusid demonstreerida. Ta üha lisas ja lisas gaasi, kuni lõpuks näitas spidomeeter 200t. Mees rääkis, et käibki vahel niimoodi selle tee peal sõitmas, nii suure kiirusega, kui auto välja võtab. Kohati oli päris kõhe ja kõik, kes on 200ga sõitnud, teavad seda tunnet, aga noormehel oli selle kohta päris hea põhjendus. Kui sõidad aeglasemalt ja teed avarii, ei pruugi sa tingimata surma saada, vaid võid näiteks halvatuks jääda. Aga kui 200 tunnikiirusel kellegagi kokku põrkad, on see ilma kahtluseta surmalaks. Tuleb mainida, et tegelikult ei mõjunud see kuigi lohutavalt :D "Kui mu ema mind praegu näeks," käis mu peast läbi mõte, istudes võõra noormehe kihutavas autos kusagil Saksamaa kiirteel. "How are you feeling? Are you okay?" küsis juht vahepeal. Muidugi oli see lahe. Selliseid piiritu vabaduse hetki olen ma alati oma ellu kogunud.
Inglostadtis plaanisime taas edasi hääletada. Paraku oli meil taas suuri raskusi selleks sobiva koha leidmisega. Kasuks ei tulnud, et igasugune mõttetegevus oli ilmastikuolude tõttu raskendatud: võis lausa tunda, kuidas ajud selles üüratus kuumuses sulavad. Kuna ma kõlkusin järjekordselt kuumarabanduse äärel, läksime Karliga päikese eest Burger Kingi varju, et ühtlasi midagi süüa. Mina ostsin jäätist, aga juba oma teekonnal leti tagant meie lauda oli see peaaegu vedeliku vormi omandanud. Karl jooksis kõrvalolevasse bensukasse ja ostis seal pudeli külma vett, mida kõigepealt mõnda aega mul kaenla all hoidsime, et keha jahutada. Karl täheldas murelikult mu tulist keha katsudes sisalikule omaseid jooni: tundus, et mul puudub igasugune termoregulatsioon, mistõttu ma ilmselt end kuumaga nii surevana tundsingi.
Pudelitrikist oli aga kasu ning varsti tundsin end piisavalt jõuliselt, et edasi Nürnbergi hääletada. Kõndisime mööda Inglostadi, omamata õigupoolest suuremat aimu sellest, kuhu üldse minna. Mingil hetkel märkasime, et meie ees kauguses seisab üks auto. Väga veidralt tee ääres, lihtsalt seisab. Karl oli hämmelduses, arvates, et auto ootab meid. Aga see polnud ju võimalik, me isegi ei hääletanud? "Võib-olla tahab ta sinna paremale ära keerata," arvasin mina. - "Kuhu?" küsis Karl. Ja hakkas jooksma. Kui ta viimaks auto juurde jõudis ja asja uuris, tuli välja, et mees oligi just meid oodanud. Nimelt oli ta meist mööda sõites märganud meie käes olevat paberit kirjaga "NÜRNBERG" ning otsustanud meid kohale viia. Täiesti lõpp, kuidas vahel võib vedada. Küll hääletad end bussi peale, küll saad auto peale ilma, et isegi püüaksid ...
Tegu oli sõbraliku nooremapoolse isaga, kes töötas samuti Audis - eelmine juht rääkis ilmselt õigust, et Inglostadtis on see ettevõte teemas. Nürnbergi jõudes soostus see õilis hing meid viima kuhu iganes, me soovisime saada mõne toidupoe lähedusse. Aeg oli paraku juba nii hiline, et Nürnbergi poed olid suletud. Õnneks leidsime ühe baari, kust saime pudeli vett lunastada. Tõeliselt armas on ikka sakslastel (nagu ka itaallastel) see komme, et kõik tervitavad kõiki. Astud baari sisse, kõik lehvitavad. Lahkud baarist - ja kogu seltskond (nii teenindajad kui ka baarikülastajad) hüüavad "Tšüüs!". Tšau teilegi!
Pärast jalutuskäiku järve ääres ja tõdemist, et seal on telkimiseks liiga palju rahvast, tuli tagasi teisele poole linna kõndida - sinna, kust kaudu olime tulnud. Linnast välja jõudmisega oli tükk tegu, aga viimaks leidsime ühe paljulubava lagendiku maanteed ääristava metsa taga. See oleks muidu olnud väga hea koht, ainult et seal põllul olid mingid kahtlased kõrged tornikesed püsti. Karl ütles, et need on sealaskmistornid. Ja see tundus igati loogiline, sest siin-seal võis näha nii metssea- kui ka autorataste jälgi, mis andsid mõista, et mingit sorti sõjategevus on selles paigas toimunud - ja mitte kuigi kaua aega tagasi.
Sigu me väga ei kartnud, sest need elukad hoiavad üldiselt inimestest ikka eemale. Ainus oht oli püssidega jahimehed, kes võivad pimedas meie ümarat telki mõneks täissöönud kuldiks pidada. Aga kui oled nii pikalt kõndinud nagu meie, ja kohe läheb pimedaks, siis on natuke juba suva. "Kes siia ikka öösel sigu laskma tuleb," mõtlesime viimaks, ja panime laagri püsti.
Olime telki roninud ja ootasime und. Väljas oli pime. Ja siis see tuli. Esimene lask. Ilma mingi kahtluseta oli see püssilask. Olukorra õudus voolas aeglaselt meie mõlema teadvusesse. "Kas sa kuulsid ka lasku?" küsisin lõpuks Karlilt. "Jep," ütles ta. Siis tuli teine, juba lähemalt. Mille peale ma ütlesin, et olgu selle väsimusega praegu, nagu on, aga ma ei kavatse surra seepärast, et keegi on mind hiiglaslikuks seaks pidanud. See ei oleks lihtsalt üldse cool. Kuul ei oleks cool. Nii pakkisimegi pimedas pealambi abil oma telgi jälle kokku, lootes, et jahimehed meid seda tehes (sõna otseses mõttes) ei taba.
Põgenesime seatapupiirkonnast, ületasime maantee ja otsisime tükk aega uut kohta. Kerge see polnud. Esiteks põhjusel, et maanteed ääristav mets oli kõige otsesemas mõttes võsa ning telki ei saa paigutada kuhugi, kus on vööni oksarisu ja maast välja turritavad juured. Teiseks seetõttu, et oli pime ja meie ainsaks valgustuseks väike pealamp. Pärast küllaltki pikka rändamist leidsime maantee ääres ühe natuke puhtama lapikese. Enne pidime siiski ka seal natuke korda looma ja Karlile tegi palju nalja vaatepilt, kuidas ma paljakäsi toore jõuga puid maa seest välja juurin :D
Kui me magama hakkasime minema, ütles Karl, et ta loodab, et ma kõigest juhtunust oma sõbrannadele ei räägi. A la, et kui Marju räägib, kuidas ta suvel oma mehega Kanaari saartel kokteile jõi, siis mina räägin, et mu parim sõber Karl viis mind Nürnbergi, kus põgenesime sigu tapvate jahimeeste eest :D
"Ma loodan, et me siin kuuli ei saa," oli viimane asi, mis ma sel õhtul enne magamaminekut ütlesin.
JÄRGNEB ...
No comments:
Post a Comment