TELGIGA MÄGEDES: 5. päev. Nälkjad tossudes ja meet me at Dolomiidid

Laupäeval ärkasime puhanuna ja värskelt oma jalgteeäärses võsas metaaniplahvatusohu siltide vahel ja olime eluga igati rahul :D Üks rõve vahejuhtum siiski esines. Nimelt, kui hakkasin omale teeleasumiseks jälle jalanõusid jalga panema, tundsin, et toss on seest limane ning varbaotsas on midagi paksu ja märga. Esmalt arvasin, et mingi seen on kuidagi tossu sisse sattunud, sest tekstuurilt meenutas objekt täiega suvevihmas märgunud puravikku. Pikalt mõtlemata sirutasin käe jalanõu sisse, et seen kätte saada. See polnud seen.

See oli nälkjas. 

Suur ja rasvane nälkjas, kes oli vihma eest mu jalanõu sisse varju pugenud. Iuuuuuuu. Printsess minus lõi välja ning kui olin esialgsest šokist üle saanud ning mitukümmend minutit oma tossu puhastanud, võisime jätkata teekonda Dolomiitide poole.

Tunnelid, mis öösel mõjusid salapäraselt ja tekitasid seoseid erinevate õudusfilmidega, olid hommikul üksnes lahedad. Pärast mõningat matka jõudsime järgmise Itaalia mikrokohakeseni, milleks oli Campodazzo. Seal hakkasime ahnete nägudega ringi vaatama, kust võiks midagi söögipoolset leida. 

Peagi istusimegi ühe Campodazzo baari-kohviku väliterrassile ja sõbrunesime koha omanikuga. Selleks oli üliarmas punetava näoga paksuke onkel, kes varajasest kellaajast hoolimata juba usinalt ringi toimetas. Ta tegi kõike ise: võttis tellimusi vastu, praadis köögis omlette, tegi kohvi, tõi tellimused lauda ning tegeles arveldamisega. Lisaks oskas ta inglise keelt ning oli seega võimeline meile seletama, mida itaaliakeelsed hommikusöögid menüüs endast kujutavad. Nii istusime varsti täielikus väikelinnaidüllis: varahommikune päike, Itaalia cappuccino, omlett ja suveterrass. Ühtlasi saime kohviku sisemuses taas telefone laadida, tukka pesta ja Innsbrucki/Salzburgi tulevasteks päevadeks couchsurf'e otsida, sest suurlinnades telkimine võib osutuda keeruliseks. 

Hommikuidüll ehk teine tass cappuccino't

Ma päris täpselt enam ei mäleta, kuidas me Dolomiitide juurde jõudsime, aga lõunaks olime Sëlvas, kust avanes järjekordne võimas vaade: sedapuhku Dolomiitidele ja UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvale Puez-Geisleri looduspargile. 

Muu hulgas sõime ühes kohvikus ehtsat Itaalia jäätist ning ostsime kohalikust toidupoest omale süüa. Poe ees oli üks mustanahaline noormees endale täiesti uue tänavakunsti ameti leiutanud: ta seisis täpselt poe ees ning juhatas lollidele turistidele, kus poe sissepääs asub. Selle teenuse eest ootas ta muidugi väärilist tasu: mehe ette asetatud mütsi sisse oli juba nii mõnigi mündike poetatud.

Jõud on tasakaalus :D (Roosa ükssarvikuga koti laenasime oma fotolavastuse tarbeks ühelt laadamüüjalt.)

Dolomiitidega lustimas

Lustimisvõimalusi oli muidugi teisigi

Sëlva on täielikult turistidele suunatud piirkond. Põhilised hooned on hotellid, külalistemajad ja villad, kus rikkad Itaalia ja Saksamaa pensionärid suvitamas käivad, valged püksid jalas, helesinised jakikesed üle õlgade visatud, kullast kellad randmetel Villa Stefaniast välja astumas. Meiesuguseid metslasi, kes viiendat päeva kodutuna kusagil mäe otsas tuunikalakonservi ja salaamirõngast söövad, seal kuigivõrd just ei leidunud. 

Aga jah, kuna Sëlva sisemuse moodustab turistidelt raha lootev linn ning kõik seda ümbritsevad metsatukad on mägede küljes ca 70-kraadise nurga all, sai meile selgeks, et ööseks tuleb muu koht leida. Google aitas välja selgitada, et kõige lähem kämping asub Colfoscos. Itaalia bussigraafikud panid meid seegi kord proovile, kuid sedapuhku aitas liiklemisse selgust tuua Sëlva turistidele mõeldud infopunkt. 

Kehalistest probleemidest nii palju, et kuidagi õnnestus mul Dolomiite imetledes paremasse kätte kaks pindu saada, millest ühe sain sõrmedega välja. Teise eemaldamise jätsin lähitulevikku, sest esialgu puudusid mul selleks vahendid.

Erinevate sõidukitega Colfoscosse liigeldes sõitsime taas üle ekstreemselt kurviliste ja lummavalt kaunite mägiteede, mille ääres hästi toidetud kirjud lehmad oma kellukestega tilistasid. Jõudsime otse Dolomiitide kõrvale mäetippu, kust siis aga uuesti teisele poole mäge alla sõitma hakkasime, sest just seal Colfosco oligi. Karl tahtis muidugi poolel teel bussist maha hüpata, sest täiuslikku maalilist (ja väga mägist) keskkonda telkimiseks oli palju nagu rohtu aasal hängivate lehmade hammaste vahel. Ometi jõudsime lõpuks siiski Colfosco kämpingusse, mis oli hiiglaslik, lärmakas ja rahvarohke, meenutades rokk-kontserdi telkimisala. Seetõttu ei suutnud nimetatud koht võistelda vaadetega, mida äsja näinud olime, aga me kumbki ei leidnu endas enam piisavalt jõudu minna kohalikke metsaaluseid kaardistama. Seega Colfosco kämping it was.

Müts ja kaelasall ehk päikesekaitsevarustus 40-kraadises kuumuses

Kuna kämpingus oli metsikult palju rahvast ja tundus, et keegi ei jõua eluilmas kõigil neil inimestel arvet pidada, panime südamerahus oma telgi üles, ilma, et meil oleks olnud vähimatki plaani kellelegi telkimise eest maksta. See oleks meil ka õnnestunud, kahjuks selgus, et duširuume ja vetsusid on võimalik kasutada üksnes magnetkaardiga, mille õnnelikuks omanikuks saab ainult see, kes on end seaduslikult telkimisalale lunastanud. Muidugi oleks võinud ka nendesse ruumidesse pääsemiseks oodata, kuni keegi väljub, aga see tundus tülikas. Pealegi, kui palju see ikka maksta võis? 

Colfosco kämping oli reisil külastatuist kõige kallim. Maksta tuli nii telgi, meie nägude, kämpingu külastamise ja tegelikult tundus, et ka seal platsil hingamise eest. Hinnakiri muutis meid seega veidi nukraks, aga pärast tasumist saime jälle telefone laadida ja pesta ning nimetatud võimalused kulusid sel reisil igati ära. 

Siis saabus Colfosco kämpingusse äike. Mõnda aega vaatasime võlutult peamaja katuse alt, kuidas mustad pilved pidulikult Dolomiitide ette sõudsid ja laagrilisi paduvihmaga kostitasid. Veidi kuivemal hetkel põgenesime oma telki, püüdes lätlastest joodikute ja käratsevate Aasia jõnglaste tekitatud lärmist hoolimata magama jääda. Appi tuli jätkuv äikesetorm, mis kõik väljas lärmajad telkidesse kupatas.

Äikesetorm langeb Colfoscole

Natuke magasin. Ja ärkasin kurdistava müristamise peale, lisaks lasi keegi pidevalt mingit valgust telki. Tegemist polnud muidugi taskulambi, vaid välguga, mis järjepidevalt telgi üleni valgeks lõi. Torm oli üha jõudu kogunud ja isegi läbi kõrvatroppide võis kuulda, kuidas paduvihm kosena taevast alla sadas ning tormituul telki vaiade küljest lahti rebida püüdis. Õnneks olime vihmakatte korralikult kinnitanud, aga paaril korral tekkis küll tunne, et varsti lendab see vabalt üle Colfosco laagriplatsi Dolomiitide poole. Üks kõige hullemaid äikesetorme, mida ma kogenud olen. Ja me olime telgis. 

Äiksega telgis magamise juurde kuuluvad nii kõrvatropid (müristamise summutamiseks) kui ka silmaklapid (et välgud silmad ei paistaks)

Üks neist öödest, mis jääb meelde.

JÄRGNEB ...