TELGIGA MÄGEDES: 10. päev. Geid, kunst ja kriiti söövad kodutud ehk tere, Berliin!

Leia valvur, kelle hooleks on jäetud kogu haagise julgeolek

Olime ühe varasematest ärkajatest Nürnbergi kämpingus. Pärast pesemisprotseduure asusime ootama Achimi, kes pidi meile laagriplatsile järele tulema. Kusagil oli “stau” (ehk suur liiklusummik, mis on Saksamaa kiirteedel üsna sage nähtus), kusagil mingi laat, nii et meie juht jäi mõnevõrra hiljaks, aga mis sa teed. Lõpuks jõudis särava naeratusega kolme tütre isa Achim oma tõllaga kohale ja sõit Berliini võis alata! Meiega reisis ka üks mustanahaline noormees, kes oli vaiksevõitu, aga siiski sümpaatne. Achim oli sama sõbralik kui telefonis, rääkides meile oma tütardest ja muust huvitavast. Näiteks seda, et on isiklikult kõige kauem neli tundi autoga stau’s seisnud. Neli tundi ummikus. Ränk. Muu hulgas saime temalt teada, et eelmisel päeval oli Nürnbergis kuumarekord olnud. 45 kraadi. See selgitas põrgukuumust, mida Nürnbergis hääletades tunda saime.

Vahepeal joonistasime Karliga kordamööda jooni tõmmates ja saime hakkama päris uhke šedöövriga

Mulle meeldib vahel ennast lahedamatel hetkedel kõrvalt vaadata ja sõit Berliini andis selleks järjekordse võimaluse. Siin ma olen, Saksamaa kiirteel. Võõras autos, mida juhib mustasilmne sõbralik mees nimega Achim, kellega olen äsja tutvunud ning kes sõidab ühte Berliini haiglasse oma tütart vaatama. Achimi kõrval istuv mustanahaline noormees suigatab vahepeal unne, nagu ka Karl minu kõrval. Raadios mängivad ingliskeelsed popphitid ja Achim suundub selle veidra seltskonnaga üha edasi. Ta peab tütre juurde jõudma.

Kui sõidetud oli umbes pool teekonnast, tegime mäkis kohvipeatuse (kohati on see reisikirjeldus nagu reklaam McDonald’sile, aga not sponsored :D). Ja hoolimata sellest, et saime autos ka oma nahal ühe kuulsa Saksamaa “stau” järele proovida, möödus rohkem kui 400-kilomeetrine reis ootamatult kiiresti. Kindlasti kasutan BlaBlaCari tulevikuski.

Jätsime Achimi ja tema kõrvalistujaga hüvasti ühe Berliiniäärse bensiinijaama juures. Suuremeelse inimesena oli juht valinud meie jaoks koha, kust saaksime mugavalt edasi metroo peale minna. Selleks hetkeks olin meie seiklustest juba üpris väsinud ega suutnud ära oodata hetke, mil lennuki peale ja tagasi koju pääseksin. Me olime Berliinis - linnas, kust pidime hakkama koju lendama. Siinkohal tekkis meil Karliga järjekordne vastasseis, sest mu reisikaaslane tahtis veel üheks ööks Berliini jääda, et sellega lähemalt tutvuda. Alguses olin ülinördinud, kui mulle jõudis kohale võimalus, et ma ei saa jälle koju - seda oli juba paar korda juhtunud. Veel üks päev, ja ma ei teadnud, kas enam jaksan. Aga Karlil olid päris head argumendid jäämiseks (ikkagi BERLIIN, millal sa veel siia satud, once in a lifetime, ööbimiskoht on olemas). Kuna olen enda eesmärgiks teinud enam-vähem kõige järeleproovimise ja see oli lõppude lõpuks ikkagi BERLIIN, siis nõustusin jääma. Üks päev veel.

Ööbimiskohaga oli huvitav lugu. Ilmselgelt ei saanud me Berliinis telkida. Seepärast oli Karl meie sõidu ajal ühe tuttava käest uurinud, kas ta teab kedagi, kelle juures saaks Berliinis ühe öö veeta. Ta leidiski ühe tüübi, kes pidavat Berliinis elama, ja pealegi veel olema eestlane. Tuli välja, et see võõras tüüp osutus üheks minu tuttavaks :D Maailm on ikka nii väike.

Sõitsime metrooga Ülari juurde, kes elas Ida-Berliinis. Lääne-Berliin on siis see põhiline "turistide Berliin", samas kui Ida-Berliin on rohkem selline hooletult elegantne ja vaba linnaosa, kunstnike, getode ja värvide päralt. Nähes sealseid karvaseid ja sulelisi, kostüüme ning kogu seda hullumeelsust, hakkas mulle mõte Berliini jäämisest täitsa meeldima. Kui olime Ülari juurde jõudnud, natuke hänginud (ja järgmiseks päevaks lennupiletid ostnud!), läksime Karliga linna avastama. Esmalt maandusime ühe toimeka hindu kiirtoidurestorani, kus sõin ühte parimatest veganburgeritest oma elus. Edasi ma lihtsalt kõndisin, ahmides kogu seda kultuuri endasse. Ma arvan, et Berliin on üks väärikas lisandus mu lemmiklinnade nimistusse. See koht on loominguliselt äärmiselt inspireeriv, lastes iseäranis hästi särada stiilselt riietatud geidel, erinevatel rahvustel, politseinikel, gräfititel, värvidel, kunstil ja kerjustel. Näiteks nägime Ülari maja lähedal kodutut, kes sõi kriiti. Aga kõik olid nii vabad ja kõigil oli kõigest suht pohhui.

Berliini metroo võlud ehk kui Dalí tekitab kohe koduse tunde

Seltskond eestlasi ühes Berliini korteris

Hindu hoolikalt valmistatud supereine

Oma jalutuskäigul nägime ühte koera. Ta ei lebanud niisama külili, vaid lõõtsutas, ise peaaegu teadvuseta; tundus, et tegemas oma viimaseid hingetõmbeid. Tõenäoliselt oli süüdlaseks kuumus. Ja jällegi, kogu sellel mööduval rahvamassil oli pohhui, inimesed lihtsalt astusid temast üle. See kõik tundus tol hetkel nii normaalne ja aktsepteeritud, et esialgu läksime meiegi edasi. Aga see jäi mind nõnda kohutavalt piinama, et sundisin Karli endaga tagasi pöörduma, kui ta püüdis mulle selgeks teha, et koeral oli rihm kaelas ja omanik lähedalasuvas kohvikus olemas. Ma lihtsalt ei saa olla inimene, kes niisugustest vaatepiltidest eemale kõnnib. Koer oli aga sealt kadunud. Oma edasisel teekonnal nägime veel mitmeid selliseid lebavaid ja lõõtsutavaid koeri, kes tundusid siiski omanike lähedal ja piisava tervise juures olevat. See rahustas mind veidi.

Ärge siis rotte toitke, eks

Üks rebel rebelitele loodud poe ees

Kunsti linn ...

... jalgrataste linn ...

... ja õue tõstetud mööbli linn

Muidugi ka värvide linn ...

... ja ennekõike armastuse linn

Kui me tagasi Ülari juurde jõudsime (ta andis meile võtme), polnud korteriperemees ise veel tagasi jõudnud. Kui see viimaks juhtus, jõin temaga veidi õlut ning sain Berliini kultuurse, kõiki aktsepteeriva ja üllatusterohke elu kohta rohkem teada. Muu hulgas kuulsin, et see on noorele kunstiinimesele parim koht elamiseks. Mõjus inspireerivalt ja pani täitsa mõtlema ...

Õlled joodud, veetsime kümne päeva jooksul esimese öö päris katuse all.