TELGIGA MÄGEDES: 4. päev. Öine matk plahvatusohtlikes tunnelites

Öö Trafoi kämpingus oli üks külmemaid. Ma polnud endiselt aru saanud oma madratsi füsioloogiast, eriti sellest, miks ta pidevalt õhust tühjaks läheb. Kuna maapind oli võrdlemisi jahe ja neerupõletik haigus, mida ma enam saada ei tahaks, sisustasin sellegi öö oma madratsit täis puhudes, mis pakkus Karlile korraga nii nalja kui ka meelehärmi. Õnneks tuli varsti hommik. 

Mis siis, et tühjal madratsil.

Hüvasti, Trafoi!

Kukk oli oma vigadest õppinud ja valvas (erinevalt eelmisest õhtust) hoolega kanu, et keegi neist enam välja ei pääseks

Ees ootas 92-kilomeetrine teekond Bolzanosse, mille läbisime erinevate bussidega. Olgu siinkohal öeldud, et Itaalia bussigraafikud on turistile (ja nagu tegelikult välja tuli, ka kohalikele) üsna väljakutsuvad. Vähe sellest, et peatustel olevatelt graafikutelt on väga raske välja lugeda, millal siis õigupoolest sulle vajalik buss tuleb, ei armasta itaallased oma bussipeatustele nimesid kirjutada. Saatus oli aga meie poolel, sest oma teekonnal läbi erinevate Itaalia väikelinnade ja külade kohtusime teiste turistidega: ühe Hollandist pärit paarikese ja Rootsi tüdrukuga. Seltsis oli lihtsam end mõistatusest nimega Itaalia ühistransport läbi pureda. 

Kui hollandlased ja see Rootsi tüdruk olid endale eeskujulikult mingit sorti ühistranspordi-päevapiletid ostnud, siis meie Karliga ostsime pileti ainult esimesele bussile. Järgmistega sõitsime sedasama esimest piletit kasutades. Kuigi teise bussi valideerimismasin piiksus ähvardavalt, lõi bussijuht käega ja lubas meid siiski bussi. Ja nii ka kõigi järgmistega. Eestis oleks see ilmselt midagi sarnast, kui ma ostaksin Tallinnast pileti Paidesse, aga sõidaksin sama Paide piletiga edasi Imaverre, siis Põltsamaale ja lõpuks Tartusse.

Tundus, et neil Itaalia bussijuhtidel oli üsna suva ja nad ei viitsinud lihtsalt jaurata lollide turistidega, kes ei oska isegi õigeid pileteid osta. Muidugi tuli tihti abiks (!) ka keelebarjäär, sest juhid ei olnud võimelised meile inglise keeles seletama, et meil tuleks igaks sõiduks uus pilet osta. Nii lüpsime seda esimest, kolmeeurost piletit kuni Meranoni välja.

Meranos lõõskas suvine leitsak ja esimese asjana meenub, et astusin seal nätsu sisse, mida oli võrdlemisi raske oma matkatossude põhjast eemaldada. Kuumus ja nimetatud asjaolu muutsid mu veidi pahuraks, aga sellest hoolimata jõudis kohale Bolzano rong, mille jaoks olime ilusti jaamast uued piletid soetanud ja puha. Kahjuks polnud piletikontroll meieni jõudes nimetatud piletitest just vaimustuses, kuna tuli välja, et tegu oli hoopis bussipiletitega. Me polnud oma naiivsuses osanud arvatagi, et rongijaama piletiautomaadist pileteid ostes saame rongipiletite asemel hoopis bussi omad. Muidugi ei osanud piletikontrolör jälle inglise keelt, aga seekord päästis hädast välja meie vastas istunud noor itaalia tüdruk, kes meile tõlgiks oli. Ta selgitas, et kontrolör lubab meil nende saatanlike piletitega Bolzanosse sõita, aga rohkem me neid kasutada ei tohi. Et seda ohtu täielikult vältida, tegi kontrolör meie piletitega niimoodi:

Ülalkirjeldatud intsident on tegelikult muidugi järjekordne näide itaallaste vastutulelikkusest. Ma ei ole kahjuks päris kindel, et Eestis lubataks kellelgi (isegi lollidel turistidel) bussipiletitega rongis sõita. 

Bolzanos ootas meid kari turiste ja põrgukuumus. Olles juba harjunud väikeste rahulike Itaalia väikekohtadega, tundus seda kõik liiga palju olevat. Pärast kiiret einet McDonald'sis hakkasime pidama plaani, kuidas sellest linnast põgeneda. 

Bolzano, kus sooja on ligi 40 kraadi

Esialgu hakkasime lihtsalt jala astuma, lootes sobivat hääletamiskohta leida (seda mustrit tuli reisi ajal veel korduvalt ette). Kuna jõudu oli, aga hääletamiseks sobivat platsi parasjagu mitte, otsustasime lihtsalt edasi minna. Nii me siis aina kõndisime, Bolzanost välja, mööda autotee kõrval kulgevat jalakäijate ja ratturite teed, kartes iga hetk, et see lõpeb ja meil pole enam kusagil astuda. See hirm muutus eriti reaalseks, kui nägime kauguses terendavat tunnelit, mis muidugi oli mõeldud üksnes autodele. Õnneks selgus, et ka meie kergliiklustee jaoks on kellegi armastusväärne käsi tunnelid loonud, ja nii kuni järgmise asustatud kohani, milleks oli Prato Isarco. 

 Siit tuleb vein

Tänulikud rändurid jalakäijate tunneleid kasutamas

Öö hakkas üha lähenema ja muidugi muutis see aina tõenäolisemaks paratamatuse, et jääme pimedani telgile sobivat kohta otsima. Seda kinnitas asjaolu, et Prato Isarcosse kuhugi telki püstitada ei saanud ja pidime edasi kõndima. 

Selleks ajaks olime muidugi juba paar tundi matkanud. Õnneks oli meil endiselt jalgtee, mis autode eest kaitset pakkus, aga varsti loojus päike, ja kottpimedas võõra riigi maantee ääres kõndida on juba päris hirmus. Sa aina kõnnid ja kõnnid, vasakul pool maantee ja paremal võsa, püüdes pealambi napi valguse abil leida veidi lagedamat platsikest, kuhu oma telk püstitada. Tunnid aina möödusid ja varsti oli meie olukord piisavalt kehv, et ühest teele jäänud külalistemajast küsida, ega neil vabu kohti leidu. Ei leidunud. Küll aga andis retseptsiooninaine meile pudelisse vett. Üks minu elu kõige pompsumatest hetkedest :D

Lõpuks tuli kauaoodatud võsaalune tühjem platsike. Põhimõtteliselt me lihtsalt vajusime sinna: kogu oma telginduse ja varustusega. Sarnaselt Trafoile veetsime selle öö kohiseva jõe ääres, aga kaasavõetud kõrvatropid aitasid hädast välja, nagu varemgi. Vastupidiselt eelmisele oli öö väga soe, muu hulgas sain viimaks aru, kuidas mu peen madrats töötab, tänu millele püsis see kuni hommikuni oma ettenähtud kõrgusel. 

Kuigi magasime täpselt selle jalakäijate-ratturite tee kõrval, ei tulnud keegi meid häirima, mis siis, et hommikul möödusid telgist mitmed kergliiklejad. Tegelikult oli see ikka väga kentsakas koht, kuhu oma telk püstitada, eriti kuna märkasime ärgates, et kõikjal me ümber olid metaaniplahvatusohu märgid.

JÄRGNEB ...