TELGIGA MÄGEDES: 7. päev. Kohtumine profihääletajaga ja väikelinnaidüll Saksamaal

Ärkasin hommikul kella poole kuue ajal selle peale, et lehmad tulid aasale jälle oma kellukesi tilistama. Tõeliselt armas heli, mille peale ärgata. Karl veel magas ja see andis mulle taas võimaluse tekkinud inspiratsioonipuhangut ära kasutada:

HOMMIK MÄGEDES

vasakul

on kuulda lehmakelli

paremal

must norskab rändaja

eile korjas mulle

alpi lilli

ei jõudnud punuda

küll nendest pärga ma

kuid siin me kohal

kotkas ringe teeb

ja varsti päike

katab põlluäärt

ootan

millal ärkab kaaslane

kuid seni kuulan

alpi lehma häält

Brunicost sõitsime varahommikuse bussiga Schabesse (?) kust oli plaanis juba edasi Austriasse hääletada. Sobiva hääletuskoha leidmine tähendas seegi kord pikka kõndimist kõrvetava päikese all ja maanteel, mis pole absoluutselt jalakäijatele mõeldud. Kui olime juba natuke ühe väljasõidu juures kordamööda hääletanud, avastasime, et tegelikult oli autodel seal peatumiskeeld. Ühel hetkel jäi Karl ainuti mu pead vaatama, käskides mul mitte liigutada. Hakkasin juba mõtlema, et mul on seal auk või vaarikauss (õõh, mu suurim hirm) või raisakotkas, kes on juba valmis, et kuumarabandusse langenud kehast silmi välja nokkida. Tuli välja, et see oli kõigest kiil, küll enneolematult suur teine.

Kiilid peast likvideeritud, matkasime vapralt edasi, kuni jõudsime teemaksupunktini.

See tegi meid esialgu veidi nõutuks, aga siis kohtusime ühe teise hääletajaga, kes sealsamas enne tõkestatud kontrollputkasid juba pöialt püsti hoidis. Tegu oli täieliku hääletaja stereotüübiga: noormees seisis paljajalu, kitarr seljas, õlgkübar peas, ja rääkis nagu pesuehtne hipi (“Summer’s great, man. The best, man.”). Ta seletas, et on itaallane, aga otsustas Innsbrucki hääletada (nagu meiegi), et seal mingi vanainimese juures peatuda.

 Sõbrapilt mehega, kes suvel jalanõusid ei kanna

Lisaks noormehe (nimetagem teda näiteks Rickyks) ultravabale välimusele ja olekule oli tähelepanuväärne ka tema (profile omane) hääletamisstiil. Autode peale saamiseks läks ta lihtsalt ise iga veidigi aeglasemalt sõitva või peatuva auto juurde, pistis oma õlgkübaras pea aknast sisse ja pakkus end kaassõitjaks. Peab küll mainima, et väga tulus see strateegia tema jaoks polnud. Küll aga õnnestus tal niimoodi autojuhtidelt vett saada, mis kuumuses väga ära kulus ja mida ta lahkelt meilegi jagas.

Ricky proovis õnne ka tee ääres tantsimise (jep) ja laulmisega, mis viis meid Karliga äratundmiseni, et päris nii pohhui ei saa meil vist kunagi olema. Tüüp rääkis veel, et on kõige kauem isegi päev otsa ühes kohas püüdnud auto peale saada. Päev otsa. Ma pole kunagi kauem kui kaks tundi hääletanud ja rohkem vist ei viitsiks ka. Igatahes jõudsime Rickyga kokkuleppele, et hääletame kordamööda ning kui me Karliga peaksime oma vahetuse ajal mõne auto peale saama, palume ka tema kaasa võtta (ja vastupidi).  

Olime hääletanud nii kaua, et mingil hetkel käisin isegi sealt teemaksupunktist küsimas, kaugel lähim rongijaam asub. See oli piisavalt kaugel, et edasi hääletada. Kui minu ja Karli kord parajasti käimas oli, peatuski üks noormees ja oli valmis meid endaga kaasa võtma. Ta ei sõitnud küll päris Innsbrucki, vaid pidi peatuma umbes 30 kilomeetrit enne seda. Küsisime, kas ta oleks nõus ka põõsa taga istuva Ricky kaasa võtma, aga tundus, et noormees polnud sellest mõttest just ülemäära vaimustuses. Ja kuna meie Karliga olime siiski tandem, kes pidi tuhandete kilomeetrite kaugele oma kodumaale jõudma, Ricky aga äsja kohatud võõras, ei jäänud me oma sohvrit ka pikemalt veenma. Selles mõttes veits dick move muidugi, unustada see üks-kõigi-ja-kõik-ühe-eest-põhimõte niipea, kui endal soodne võimalus avaneb, ja eks me saime hiljem selle eest karmalt ka karistada. Igatahes, Ricky, kus sa ka poleks, ma loodan, et said auto peale ja jõudsid samuti Innsbrucki.

Karli kord. Kui mälu mind ei peta, siis just see nurgast paistev auto meid peale võttiski

Aga need inimesed, kes hääletajaid ligi 40-kraadisest kuumusest peale võtavad, issandad õnnistagu teid. Mitu korda selle reisi jooksul tekkis minus tunne, et tahaks juba ainuüksi seetõttu load teha, et ise kunagi mõni hääletaja niimoodi maanteelt päästa. Tegelikult ütlesidki mitmed meie sohvrid, et võtavad hääletajaid seetõttu peale, et on kunagi ise kõvasti hääletanud ja teavad, kui raske see olla võib. Järjekordne (üsna otsene) näide sellest, et karma on olemas.

Innsbrucki sõitsime rongiga ja olimegi Austrias. Võrreldes varasematega oli tegu tõelise suurlinnaga (suuruselt viies linn Austrias), kus ootasid meid rahvahordid ja uued kaunid mäed. Meil oli kindlasti vaja leida kohta, kus telefone laadida, seega põikasime sisse ühte baari. Muu hulgas pidime vaikselt hakkama tagasilennuvõimalusi otsima. Pärast mõningat uurimistööd selles tühjas Innsbrucki baaris selgus, et kui tahad lennupileteid lähipäevadeks eksprompt osta, on need kohutavalt kallid. Paraku ei olnud meie reisistiili juures võimalik neid ka ette osta, kuna meil polnud vähimatki aimu, mis päevaks me täpselt kuhu omadega jõudnud oleme. Seega oli reaalsus see, et kuigi olime alguses Milanosse lennanud vaid 30 euroga, tuli tagasilennuks arvestada kordades suuremate summadega, ning vähegi normaalse hinnaga lennuks tuleb meil liikuda Berliini. Kui oled juba nädal aega sellisel vaimselt ja füüsiliselt väsitavalt rännakul olnud ning kojupääsemisse tekib kahtluseuss, paneb see väga nördima. Igatsus hakkas tekkima nii inimeste, vanni, lahtiste jalanõude kui ka voodi järele, ning arusaamine, et selle kõigeni jõudmiseks tuleb läbida veel terve hunnik katsumusi, polnud kerge.

 Kusagil Innsbrucki katusel

Lohutuseks käisime ühes kebabikohas söömas ning kuna ma olin ikka väga löödud, soostus Karl hääletamise asemel rongiga veidi edasi sõitma. Edasi tähendas Saksamaad ja see tähendas, et vähemalt liigume kodule lähemale. Rongis vaatasin oma pindu peopesas, mille ümber olev ala oli juba päris koledaks muutunud. Siis küsis Karl, et miks ma seda lihtsalt oma pintsettidega välja ei võta. Mul oli täiesti meelest läinud, et mul olid pintsetid, pealegi veel teravate äärtega - nende abil sai kergesti sügavale naha alla pinnu juurde pääseda (palun vabandust, kui see mõne jaoks liialt graafiline tundub). Läks paar minutit ja väljas ta oligi!

Saksamaal peatusime Mittenwaldi-nimelises väikelinnas. Sealne keskkond tegi tuju kohe mitu grammi paremaks, sest Mittenwald on lihtsalt üks kõige armsamaid kohti, mida ma näinud olen. See on suveõhtuidüllis jalutavate paarikeste, poputatud koerte ja jalgrattal sõitvate nunnade linnake, kus tundub, et kõik tunnevad kõiki, pole mitte mingit kuritegevust (nagu ühelt kohalikult kuulsime) ning mis tagab ideaalse suveõhtuatmosfääri, et mõne kohviku terrassil õlut ja kakaod juua. Otsustasime, et väärime pärast oma vintsutusi midagi ilusat ja õhtu viiulimeisterdamise poolest kuulsas linnas kahtlemata oli seda.

Suurlinnakärast otse väikelinnaidülli

Pärast seda, kui olime end veidi premeerinud, liikusime jälle linnast välja mägede poole, sest öö hakkas lähenema. Seadsime end täpselt Alpide jalamile metsa äärde, järjekordse põllu ja rohkete pisikeste puumajakeste kõrvale, mis olid tõenäoliselt kuurid või midagi sarnast. Jalutuskäik tasus ära, sest seegi koht oli oma kauni vaate ja piisava varjatusega telkimiseks ideaalne. (Varjatus, kusjuures, oli tähtsam kui kunagi varem, sest Saksamaal vaadatakse ebaseaduslikule telkimisele isegi halvemini kui Itaalias ning seda karistatakse võimalusel kopsaka trahviga.) 

 Esimest korda elus nägin päriselt eeslit!

Järjekordne päev hakkab loojuma. Sedapuhku Mittenwaldis

Reisisellid. Hoolimata meie mõningasest jagelemisest võin öelda, et mul on nii hea meel, et sain selle seikluse läbi teha oma parima sõbraga, kes tõesti hoolitses minu eest nii, nagu alguses lubas. Eks ma püüdsin muidugi samaga vastata

Punkte saab Mittenwaldi "kämping" veel ka põhjusel, et vahelduseks polnud läheduses ühtegi suurt teed ega kohisevat ojakest, üksnes mingi veider lind tõi aeg-ajalt meie taga laiuvas metsas esile kõhedaid, inimhäälega karjatusi. 

Kui olime tropid kõrva pannud, algas rahulik, kosutav öö.  

JÄRGNEB ...