TELGIGA MÄGEDES: 11. päev. Tagasi koju

Reede oli päev, mil pidime hakkama tõepoolest lõpuks koju lendama. sest piletid olid ostetud. Üle pika aja ei ärganud me telgis, vaid sümpaatses kahetoalises Ida-Berliini korteris ja püüdsime hästi vaikselt asjad kokku pakkida, et oma võõrustajat mitte üles ajada. Eelmisel õhtul linnas jalutades olime talle külakostiks kirsse ostnud. Paigutasime need köögilauale ja kirjutasime väikese tänukirja juurde. Siis läksime hommikust sööma, mida tegime Ülari maja lähedal ühes backerei's. Hoolimata varasest kellaajast käis Ida-Berliinis elu juba täie hooga, klubihitid mängisid, pagaripreilid suhtlesid usinalt kõigi külastajatega ning poetasid osavalt laudadele erinevaid saiakesi, salateid, puuvilju ja cappuccino'sid. 

Pärast söömist oli lennuni veel aega, seega tuli meil mõte tutvuda ka Lääne-Berliiniga. Mõeldud-tehtud, istusime aga jälle metroo peale ja kihutasime läbi allmaailma Charlottenburgi lossi juurde, mis kihas turistidest. Lääne-Berliin pidi olema see "ilusam" Berliin, turistide ja rikaste Berliin, ning see vastas täielikult tõele, kuigi peab ütlema, et idas oli tunduvalt huvitavam. Meil mõlemal oli igatahes väga hea meel, et Ülari just Ida-Berliinis elas ja me eelmisel päeval sellega rohkem tutvuda saime. Charlottenburgi loss oli muidugi võimas ning eks läänes leidus teisigi kauneid vaatamisväärsuseid. Kui juba turisti mängida, siis ikka täiega, seepärast ostsin endale ühe Starbucksi külmutatud caramel macchiato, nagu üks basic white girl kunagi :D 

Hiina turg

Basic white girl stuff

Charlottenburgi loss

Metroopättused

Tegeli lennujaam oli suur, aga sealne süsteem igati loogiline ja nii istusimegi varsti juba lennukis, teel tagasi Eestisse. Seekord lendasime Air Balticuga ja saime täitsa kõrvuti istuda, ilma, et seda alguses kuidagi planeerinud oleksime. Kolmandana istus meie ritta üks Tenerifelt pärit mees, kellega rääkisime terve lennu aja juttu. Täpsemalt rääkis ta meile oma kodukohast, Tenerife eri iseloomuga saartest ning ühest väga huvitavast projektist, mida seal juba aastaid läbi viib. Jutuks tuli ka psühholoogia, inimeste lugemine ja töölevärbamine, milles mees vägagi asjatundlik näis. Reisi lõpuks tundus natuke, et järgmine peatus ongi Tenerife, ja järgmine huvitavam seiklus just nimelt see kõnealune projekt. Kui üksteisest lahkusime, tegi mees meist mälestuseks pilti ja läks oma eestlannast naisega kohtuma. 

Meiegi olime nüüd Tallinnas tagasi. Mulle meeldis, et sellise asja läbi tegin. Õppisin sel reisil, et olen kangem kui arvasin, aga ka seda, et ma pole rändur selles kõige õigemas mõttes. Ma pole see paljajalu tantsiv tüüp, kes hääletab päev otsa maantee ääres, mängib raha eest kitarri ega ole aastaid tööl käinud. Ma armastan väljakutseid, koguda lugusid, millest kirjutada, kuid mingil hetkel saab mul seiklustest küllalt. Hakkan igatsema seda, mis meile muidu nii tavaline tundub. Voodi, dušš, pliit, pistikupesad, täis mobiiliakud, võimalus õhtul arvutist filmi vaadata või end turvaliselt tunda, kui väljas möllab äike, jooksevad ringi metsikud sead või kõrvetab 45-kraadine kuumalaine. 

Sõjahaavad vol lõpmatus

Aga ma läheks kunagi igatahes veel. Siis juba kuhugi mujale. Aga nüüd ma tean, et reisimiseks ei lähe alati vaja hotelle, puhtaid linasid, valget liiva ja kokteile basseini ääres. Saab ka teisiti. Ja teisiti on kuradima põnev. 

Kallid lugejad, aitäh, et minuga selle kõik uuesti läbi tegite. Mis muud, kui uute seiklusteni!