Haarasime oma maise vara ja istusime kõigepealt Tallinna bussijaamast Riia bussi peale. Läti pealinna suundudes pakkus meile meelelahutust uljus, millega bussijuht maanteel möödasõite tegi. Meie kõrval istuvad saksa pensionäridest paarike seevastu oli vägagi erutatud. Kui meie sõitsime Itaaliasse ja Saksamaale mägesid vaatama, siis nemad olid tõenäoliselt tulnud Läti ühistranspordi ekstreemsusi kogema.
Neli ja pool tundi möödus üllatavalt kiiresti. Riia bussijaama jõudes hakkasime kohe lennujaama poole kõndima, kuna sinna oli vaid kahe tunni tee ning meil kummalgi polnud midagi jalutuskäigu vastu. Olgu siinkohal tänatud leiutis nimega GPS, mis juhtis meid kõige väiksemate ja getolikumate tänavate kaudu otse lennujaama. Lennujaamale lähenedes sattus meie teele McDonald's, kus natuke sõime ja telefone laadisime. Kui me aga enda rännakut jätkasime, muutusid pilved taevas üha tumedamaks, kuni taevaluugid enam vastu ei pidanud ning meid jämeda paduvihmaga kostitasid. Poleks arvanudki, et saame oma kottide vihmakaitsed ja enda keebid nii ruttu proovile panna. Keebid seljas, kotid kilega kaetud, rühmasime edasi lennujaama poole ning viimase teejupi läbimiseks kasutasime vana head bussimeetodit.
Hoolimata Ryanairi karmidest pagasinõuetest sujus turvakontroll ilma probleemideta. Lennu väljumist oodates sõbrunesime meiegi ühe veidi purjus välismaalasest härrasmehega, kes kõigi lennujaamas ettejuhtuvate kodanikega juttu tegi. Varsti istusime juba Milano lennukis ja saime imetleda päikest, mis ülalpool pilvi loojuma hakkas. Siniste juuksepikendustega ilus tüdruk minu kõrvalt keskmiselt istmelt palus luba üle minu kummarduda, et loojangust pilti teha. Nii me siis temaga seal üksteise võidu pildistasime. Kui pimedaks läks, nägime lennukiaknast miljoneid Milano tulesid.
Kui lennukist maha astusime, oli kell 23.40. Olime tõepoolest lõunamaale jõudnud, sest Bergamo pehme temperatuur mõjus äsjase Riia äikese kõrval kui sõõm sooja õhku.
Siis ei jäänud üle muud kui minna Bergamo peale telkimiskohta otsima. Mulle on selline öösiti võõras linnas ringiuitamine alati meeldinud, eriti niivõrd mõnusa soojusega. Meie teele jäid väikesed puhtad Itaalia tänavad, palmid ning lilli täis rõdudega ilusad väikesed majad. Ühe potentsiaalse telkimiskohana märkasin kena aiaga piiratud roheala, aga erinevalt Karlist avastasin alles hiljem, et see oli täis erinevas suuruses hirvesid (?), kes seal tuima rahuga aega veetsid. Kuigi hirvede vahel telkimine oleks olnud üsna eksootiline kogemus, jätsime nad seekord rahule.
Lõpuks leidsime päris hea telkimiskoha ühel põllul teise põllu taga. Telk tuli üles panna küll täiesti pimedas, aga kui olime sellega hakkama saanud, paistis telgiuksest sisse ümmargune Bergamo kuu ja taamal võis juba näha mägesid.
JÄRGNEB ...
Neli ja pool tundi möödus üllatavalt kiiresti. Riia bussijaama jõudes hakkasime kohe lennujaama poole kõndima, kuna sinna oli vaid kahe tunni tee ning meil kummalgi polnud midagi jalutuskäigu vastu. Olgu siinkohal tänatud leiutis nimega GPS, mis juhtis meid kõige väiksemate ja getolikumate tänavate kaudu otse lennujaama. Lennujaamale lähenedes sattus meie teele McDonald's, kus natuke sõime ja telefone laadisime. Kui me aga enda rännakut jätkasime, muutusid pilved taevas üha tumedamaks, kuni taevaluugid enam vastu ei pidanud ning meid jämeda paduvihmaga kostitasid. Poleks arvanudki, et saame oma kottide vihmakaitsed ja enda keebid nii ruttu proovile panna. Keebid seljas, kotid kilega kaetud, rühmasime edasi lennujaama poole ning viimase teejupi läbimiseks kasutasime vana head bussimeetodit.
Midagi kasside arhitektuurimaailmast
Inimeste arhitektuur püüab sammu pidada
Sammu pidamisest rääkides: Karl demonstreerib, kuidas õige matkaja peaks paelu siduma
Öised üllatushirved
JÄRGNEB ...
No comments:
Post a Comment