Elu teine puhtalt munadele pühendatud õhtu

Reedel sai taas külastatud aasta glamuurseimat reklaamiüritust Kuldmuna. Kõikjal, kuhu silm ulatus, olid kaunid reklaamiinimesed, maani kleidid, ülikonnad, sädelus, veinipokaalid ja rohkelt auhindadena välja antavaid praemunakujutisi. Õnneks sai meiegi laud õhtuga teemakohaseks ja E-ga huuli värvima minnes tuli tühjast lauast lahkudes väärtuslikud auhinnad igaks juhuks salvrättide alla peita.

Kirjutasin vist juba eelmisel aastal sama üritust kajastades, et poleks kunagi uskunud end tööle asuvat reklaamiagentuuris. Kuid mul on nii hea meel, et olen sellest maailmast siiani osa saanud, loomingulisest õhkkonnast, mõttevabadusest ja sellest, kuidas isegi mitmed konkurendid pole tegelikult konkurendid, vaid sõprusringkond, keda ühendab armastus reklaamide vastu.

Afterparty jätkus "Paaris veinis" ja kella 4 ajal linnast koju sõites sain ürituse muljeid jagada ühe mõistva taksojuhiga.

Elagu reklaamid!

One of the greatest things about the people you feel the closest with is that when they are with you, you know that they are not going to leave. You won't catch them looking around in the hopes of seeing something better than the situation you two are currently in. To them, you are not a pastime, you are not something to just hang around with until that truly great thing comes along, a fallback. You actually are a part of their world, a very important part, and if it would be missing, a part of them would be missing too. They hardly ever excuse themselves from your company, and if they do, not even once will you think about them not coming back. Because to them, you are the best moment, the party, the person who will sit with them in utter boredom if necessary, but even then the thought of them leaving will not even once cross your mind. Where else would they go?

Kui elu korraldamine käib reality-saate järgi

Kolmapäeva õhtu. Viimaks ometi on käes aeg K ja minu kauaoodatud Skype'i vestluseks. 20 minutit enne kella poolt üheksat helistab K.

K: "Kuule, kas sulle sobiks, kui me selle kell 21.15 teeksime? Mul tuli meelde, et see Kalvi-Kalle saade hakkab kell kaheksa, ja ma pean ta seiklused enne ära vaatama." 

M-L: "Issand, jah. Aga mul pole ju telekat, nii et ma ei saa siis kaua rääkida. Pean kohe hiljem selle asja järele vaatama."

#whatreallymatters
#friendshipthatunderstands
#kalvikalleandhelenforever

Kiri headele tüdrukutele, kelles liiga kergesti tekib süütunne

Kallis Hea Tüdruk! 

Ei, Sa ei meelita ennast, kui seda pöördumist lugedes end ära tunned. Mõned inimesed on põhjuseta ennasttäis, pidades end heaks seda tegelikult olemata. Kuid maailmas eksisteerib ka headust, olemuslikult häid inimesi, kes vahel võivad sellele vaatamata teha halbu asju. 

Sina oled üks neist. Ja heaks inimeseks olemise halb külg on see, et lased ülemäära tihti endale liiga teha. Sest lisaks headele inimestele on maailmas inimesi, kes headust ära kasutavad ja kui Sa sellele ootuspäraselt reageerid, ei lõpeta nad kunagi. 

Sa tunned end süüdi, kui ei saa kellelegi mõnda teenet osutada. Kui Sinuga tahavad kokku saada kaks sõpra ja pead ühele neist ära ütlema. Kui tahad kõike jõuda, kõigi jaoks olemas olla ja teha alati nii, nagu Sinult oodatakse, kuid ootajaid on liiga palju ja Sind on vaid üks. 

Süütunde tekkimisele aitavad tihti kaasa ka teised. Inimesed, kes ei saa aru, miks Sa ei tee nii, nagu nad soovivad; kes ütlevad, et oled ebaviisakas, kui kohe neile ei vasta, et oled ülbe, et oled hoolimatu, et oled kauge. Ja kuna Sa oled hea tüdruk, kelles on lihtne süütunnet tekitada, Sa ka usud seda. Sest kui Sa oleksid tõeliselt hea, siis suudaksid ju kõike?

Ma ütlen Sulle nüüd, mis on lahendus, ja see teadmine on tulnud pärast mitut enesesüüdistamist täis ööd. Keskendu sellele, mis on Sinu elus kõige olulisem. Vali enda kõrvale ainult kõige tähtsamad inimesed ja ole nende jaoks olemas, mitte ära püüa kõiki aidata. Sest kui kõik on harjunud Sinu peale lootma, siis ei saa varsti enam keegi Sinu peale loota. Ja siis tunned end jälle süüdi. Kes sellest tegelikult võidab? Mitte keegi. 

Palun ole hea edasi. Aga palun ära lase kellelgi endas süütunnet tekitada või endale halvasti öelda ainuüksi seetõttu, et teie soovid alati ei kattu. 

Vali inimesi, kellega end jagada, ja ära tunne end isekalt, kui on hetki, mil Sa ei taha end jagada. Sest me elame vaid korra ja isegi headel tüdrukutel on õigus elada ainult enda jaoks. 


Armastusega
M-L

Kui laval on lapsluuletajad

Neljapäev. Olen juba teab mitmendat korda esinemas oma lemmikul underground-kirjandusõhtul, mis sedapuhku toimub Kelmis. Samad tuttavad loomeinimesed, sama ringkond, ühine kirg. 

Kelmi treppidest üles minnes üllatab mind see, et baari on oma emaga sisenemas ka väike tüdruk, nii umbes 10-aastane. Ta räägib, et on pabinas ja et kavatseb esineda ema süles. 

Seda ta siiski ei tee. Küll aga ütleb end laval sisse seades, et pühendab kõik luuletused enda saatjale, ja need räägivadki eranditult lapse armastusest oma ema vastu. Noored luuletajad õllepudelite, rastapatside, kaasaskantava mannekeenikäe, neetide, lilleliste seelikute, räppari-cap'ide ja tätoveeringutega plaksutavad ning on heldinud. 

Ja nii ei sure luule kunagi.

Miks naistepäev hea on

Reet lõunapausi ajal: "Sõbrapäeval ... noh, võib-olla sul pole sõpru. Aga naine oled alati."

Tore tõdeda, et meil on agentuuris mehed, kes suudavad isegi talvel kusagilt sirelid välja võluda ja nendele lisaks üllatada mehise ühislauluga. 

Eesti naine on tugev. Tänapäeval lükkab ta ühe käega lapsevankrit, teises kannab raskeid toidukotte, peas aga mõtteid homsest koosolekust või doktorikraadi kaitsmisest. Tõeline naine on habras, aga kindlameelne; võrgutav, kuid väärikas; graatsiline, aga pühendunud ning rahulik ja tasakaalukas, kuid alati võitluseks valmis. Õrn kui suudlus, seisab ta kindlalt, jalad Eestimaas, lootes, et on inimesi, kes oskavad teda hinnata.

Eesti mees ei näita seda tihti välja. Aga tegelikult ta oskab küll.

Ära filmitoa ust parem ava

Kolisime ühe tüdrukuga kahe inimese jaoks hiigelsuurde majja, mis vanasti oli vist isegi midagi väikese külakooli laadset. Mõtlesin kogu aeg, et miks me küll nii suurde majja peame kolima ja et see on liiast, aga mu tulevane elukaaslane kiitis meie uut kodu väsimatu entusiasmiga. 

Käisin kõik kolm korrust läbi, vaatasin erinevatest ustest sisse. Seal olid magamistoad, elutoad, vannitoad ja külalistetoad korralikult sisustatud, kunagistest klassiruumidest polnud midagi järel. Oli isegi tuba mängude mängimiseks ja stuudio, kus muusikat teha. Üks tuba teisel korrusel oli mul veel vaatamata ja selle uks käis raskelt. Tõmbasin ukse lahti ja kohe lõi tugev tuulehoog mind hingetuks. "See on filmituba!" hüüdis teine tüdruk altpoolt. "Aga see on natuke kummaline." 

Kummaline. Jah, see oli tõesti õige sõna. Sest lisaks toas möllavale tuulele sõitis toas ühel ratastel alusel täiesti iseseisvalt edasi-tagasi kineskoobiga televiisor, filmide vaatamiseks mõeldud valge riie laperdas metsikult tuule käes ja kõigele lisaks lendasid toas huilates ringi amorfsed tumedad kogud. 

Filmitoas kummitas. 

Tõmbasin ukse kinni ja jooksin majast välja. Sellepärast oligi siis see tüdruk, kellega koos pidin elama hakkama, maja nii odavalt saanud. Seisin murul ja vaatasin ärevalt teise korruse poole, kus filmitoa aknad olid. Aknast võis näha kinolina, kuhu oli äkki tekkinud mingi film, milles moondunud nägudega olendid inimestel kehaosi ära lõikasid. Vahepeal jäi pilt seisma, jooksis natuke kokku, ja siis näitas surnud loomi. 

Minestasin õudusest ja kukkusin rohule.

Seejärel jäi mu keha sinna lebama, aga kehaväline mina nägi, kuidas mu kodukaaslane minu juurde jõudis. Ega teinud üldse välja sellest, et ma seal pikali olin. Ta astus minust üle ja rääkis mu teadvuseta kehale, kuidas tuleks ikka kardinad ära vahetada, aknad pesta ja kinotoas projektor korda teha, sest see ei näita praegu pilti.