Ära filmitoa ust parem ava

Kolisime ühe tüdrukuga kahe inimese jaoks hiigelsuurde majja, mis vanasti oli vist isegi midagi väikese külakooli laadset. Mõtlesin kogu aeg, et miks me küll nii suurde majja peame kolima ja et see on liiast, aga mu tulevane elukaaslane kiitis meie uut kodu väsimatu entusiasmiga. 

Käisin kõik kolm korrust läbi, vaatasin erinevatest ustest sisse. Seal olid magamistoad, elutoad, vannitoad ja külalistetoad korralikult sisustatud, kunagistest klassiruumidest polnud midagi järel. Oli isegi tuba mängude mängimiseks ja stuudio, kus muusikat teha. Üks tuba teisel korrusel oli mul veel vaatamata ja selle uks käis raskelt. Tõmbasin ukse lahti ja kohe lõi tugev tuulehoog mind hingetuks. "See on filmituba!" hüüdis teine tüdruk altpoolt. "Aga see on natuke kummaline." 

Kummaline. Jah, see oli tõesti õige sõna. Sest lisaks toas möllavale tuulele sõitis toas ühel ratastel alusel täiesti iseseisvalt edasi-tagasi kineskoobiga televiisor, filmide vaatamiseks mõeldud valge riie laperdas metsikult tuule käes ja kõigele lisaks lendasid toas huilates ringi amorfsed tumedad kogud. 

Filmitoas kummitas. 

Tõmbasin ukse kinni ja jooksin majast välja. Sellepärast oligi siis see tüdruk, kellega koos pidin elama hakkama, maja nii odavalt saanud. Seisin murul ja vaatasin ärevalt teise korruse poole, kus filmitoa aknad olid. Aknast võis näha kinolina, kuhu oli äkki tekkinud mingi film, milles moondunud nägudega olendid inimestel kehaosi ära lõikasid. Vahepeal jäi pilt seisma, jooksis natuke kokku, ja siis näitas surnud loomi. 

Minestasin õudusest ja kukkusin rohule.

Seejärel jäi mu keha sinna lebama, aga kehaväline mina nägi, kuidas mu kodukaaslane minu juurde jõudis. Ega teinud üldse välja sellest, et ma seal pikali olin. Ta astus minust üle ja rääkis mu teadvuseta kehale, kuidas tuleks ikka kardinad ära vahetada, aknad pesta ja kinotoas projektor korda teha, sest see ei näita praegu pilti.