Viisakus, laibad tagaaias, liikluspohhuism ja kella viie tee ehk 1.-2. päev Šotimaal

1. päev

Mulle täiega meeldib lendamine. See, kuidas lennuk hoovõturajal aina kiiremini ja kiiremini sõitma hakkab, siis rattad kõhu alla tõmbab ja lendu tõuseb. Paraku jäi meie lend Taani pealinna aga kõvasti hiljaks, mille tagajärjel oli meil vaid napilt pool tundi, et hiigellennujaamast värav C17 üles leida. Õnneks teist korda meil turvakontrolli läbida ei tulnud, pidime vaid ühele äärmiselt lõbusale preilile oma passe näitama. Õues ootav buss viis meid otse lennukini ja nii võis alata lend Aberdeeni.

Tere, Šotimaa!

Mu vend Krissu ja tema tüdruk Tintsu olid meil lennujaamas kotitäie banaanidega vastas (arvates, et meil "on ju kõht kindlasti tühi"). Ma pole vist kunagi banaane nähes nii õnnelik olnud :D Edasi viis tee juba nende korterisse, kuhu sõidutas meid üks igati ühendkuningriigilik kahekorruseline buss. Tintsu oli meile reisiks valinud suurepärased kohad: teisel korrusel esimeses reas. Šotlaste sõbralikkusest andis aimu juba bussijuhi ülitšill suhtumine, sest küsimuse peale, kui kaua pilet kehtib, vastas ta lihtsalt: "Doesn't matter." Üldse oli nii tore vahelduseks olla riigis, kus kõik räägivad keeles, millest aru saad, kus kõik tänavasildid ja reklaamid on loetavad ning tead, et suudad end kohalikele mõistetavaks teha. 

 Kohe näha, et siin elavad eestlased

Isegi mu tekk kinnitas, et magan Šotimaal

Kui olime põgusalt tutvunud oma ööbimiskohaga, läksime Morrisonsi ostlema. See osutus täielikuks veganite paradiisiks, nii et mu kaaslastel oli raske mind kõiksuguste lihaalternatiivide leti juurest eemale saada. Kahjuks otsustas üks jogurt iseteeninduskassade järjekorras oodates mu käest põrandale viskuda, aga müüjatel oli jälle nagu "Doesn't matter" ja nii saime õnnelikult toiduga koju naasta. 

Tintsu ja Krissu tutvustasid meile ööpimeduses erinevaid hooneid. Suur osa neist olid ühikad, mille akende taga toimuvale oli üllatavalt lihtne pilk peale heita - see kehtis ka teiste majade kohta. Noored ütlesid meile selle peale, et siin Aberdeenis tuleb kõigil harjuda sellega, et privaatsust eriti pole ja keegi ei mõtlegi väga, et võiks oma elamist kuidagi kardinatega varjata või midagi. 

Oma rännakul möödusime ka majast, mis Tintsu sõnul oli varem kirik ja mille hoovis olevat siiamaani inimeste hauad. Üsna õõvastav, et võid osta endale näiteks keldrikorrusele korteri ja ühel ilusal päeval avastada lillesibulaid istudes mulla seest kolju või inimese reieluu. Rääkimata kõigist neist vaimudest, kes sealt lahkunud pole. 

Šotlaste teatav pohhuism tuli välja ka liiklusreeglite järgimisel. Näiteks oli seal täiesti normaalne, et inimesed läksid suvalises kohas üle tee, vajadusel punase tulega. Tintsu ütles ka, et helkureid selles paigas ei kanta ja kui kedagi helkuriga näeme, siis on ta tõenäoliselt eestlane. Lisaks pakkusid kõneainet paremal pool asuv rool, teistpidi liiklus ja kollased numbrimärgid. 

Õhtusöögiks sõime pitsat. Valikus oli ka oliivitee, millele keegi peale minu ei pretendeerinud. Tee kaitseks tuleb öelda, et polnud sel häda midagi, lihtsalt kari peeneks hakitud lehti ja ei mingit oliivimaitset. Muu hulgas jõudis Krissu tutvustada meile hiiglaslikke teoreetilise füüsika õpikuid, mida vaadates tuli tänada kõiki jumalaid enda eriala eest, ning Tintsu joonistada Aberdeeni kaardile kohad, mida peaksime külastama ja kuhu minna ei tasu, kui ei soovi nuga saada.

2. päev

Öösel oli külm. Magasime emaga sel nädalal koos ja pidime nii mõnelgi ööl näitama üles loovust, et mitte ära külmuda. Peamiselt magasin T-särgi, pikkade varrukatega pluusi ja venna pusaga, peal tekk, saunalina ja hommikumantel. Nii oli päris okei isegi, kuigi kui nägu liiga kauaks teki alt välja jätta, ähvardas nina jäätuda.

Hommikuks sõime juustusaiu ja läksime siis linnaga tutvuma. Aberdeeni kutsutakse Graniitlinnaks, sest valdav osa ehitistest on valmistatud graniidist ja kogu linn on ühtlaselt halli tooni. Esmalt tutvustas Krissu meile oma ülikoolilinnakut.

Suht tüüpilised aberdeenlaste kortermajad, ühes sellises me ka peatusime

 Loodus keset linna

Aberdeeni ülikooli raamatukogu

Kindlal sammul järgmiste ülikoolihoonete poole

Üks hea koht mõtlemiseks

Kellelegi meeldib ülikoolis nii väga, et ei raatsi kaugele koju minnagi

Kui selle muruplatsi peal käid, kukud eksamitel läbi

Siin mängitakse ragbit

Kui olime Krissu loengusse saatnud, hakkasime emaga mööda King Streeti kesklinna poole sammuma. Huvitav oli see, et Aberdeeni inimesed olid külmast ja tuulisest ilmast hoolimata väga õhukeselt riides, kandes lühikesi pükse ja seelikuid, T-särke ja suvekleite. Oma tuulepluusi, salli ja kinnastega tekkis mul nende kõrval kergelt eskimo tunne, kuigi isegi sellises riietuses oli natuke jahe. Asi pidi olema selles, et neil on seal aasta läbi üsna sama temperatuur ja sarnane kliima, ju siis ajapikku harjud sellega. 

Teisena hakkasid kohe silma iga paarikümne meetri tagant esinevad habemeajamisärid, juuksurid, maniküüri- ja tätoveerimissalongid. Sealsed inimesed tahavad vist ilusad olla. Ja tegelikult olidki, näiteks harva võis näha mõnda väga ülekaalulist inimest või naist, kellel poleks olnud vähemalt kontsaga saapaid.

Teel möödusime ühest surnuaiast ja tegime kerge ringkäigu. Seal haudade vahel istus üks huvitav naisterahvas, kes oli üleni kajakate ja tuvidega kaetud ning toitis neid peost saiaga. Mingil hetkel täheldas ema, et tunneb, nagu keegi küpsetaks midagi, aga see on väga kõrbema läinud. Ja sellest edasi tuli mõte, et kiriku juures võib vabalt olla krematoorium. Lahkusime surnuaiast. 

Kesklinnas külastasime aberdeenlaste lemmikrõivapoodi Primarki, kust lahkusime päris mitme aardega. Hiljem külastasime ka raamatupoodi, mis pakkus lahkelt suveniire. Varsti seadsime end sisse aga ühes kohvikus, mis oli täis aktiivseid valgepäiseid Šoti prouasid, kes elavalt inglise keeles tähtsat infot vahetasid. Me jõime E-ga teed (nagu sel kellaajal sealkandis kombeks) ning sõime kooki. 

Mõned tõeliselt jõulised kodanikud leidsime ka

Šotimaal ei saa ilma viskita

Šotlased on äärmiselt viisakad. Nad paluvad vabandust isegi siis, kui tegelikult ei peaks vabandust paluma, soovivad sulle alati head ja kui kohtuvad kaks šotlast, siis on raske öelda, kas nad on juba head tuttavad või lihtsalt kaks võõrast, kes üksteist esimest korda kohtavad. See šotlaste sõbralik vibe on hästi kodune ja tekitab turvalise tunde.

Kajakad olid tõeliselt hirmuäratavad. Krissu rääkis, et kui tänaval midagi sööd, võivad nad vabalt tulla ja sul toidu käest haarata. Pildil on järjekordne isend, kes arvab, et maailm kuulub talle. Creepy. 

Pärast pikka linnaskäiku saime taas K-ga ülikoolilinnakus kokku ja kodus tegi K meile süüa. Edasi suundusime ookeani juurde jalutuskäigule. 

Sadama poole liikudes tuli Tintsule pähe, et oli kohe esimesel õhtul meid hoiatanud, et me õhtul sadamasse ei läheks. Nii palju siis sellest. Kurikaelte asemel tuli meid aga üsna alguses tervitama üks tore koerake, kellega sai sõprust sobitatud. 

Alguses tagasihoidlikena tundunud lained kogusid meie rännaku ajal jõudu ja saavutasid viimaks üsna muljetavaldava kõrguse. Võisime näha, kuidas üks esimesest veidi suurem koer lainetes ujus, ja samal ajal tunda hirmu, et lained ta iga hetk kaasa viivad. Õnneks seda siiski ei juhtunud. Peagi tuli meile vastu ka üks chihuahua, keda perenaine õnneks polnud vee äärde suplema viinud. 

Rahvale (ja mulle endale) pakkus palju nalja mu tolleõhtune kostüüm, mis sai erinevatest saadaolevatest esemetest kombineeritud, pidades silmas ookeanituult ja külma temperatuuri. Iga kord kui silmanurgas midagi rohelist vilksatas, pani see naerma, sest mulle meenus, mis mul seljas oli ja et tõenäoliselt on tuul need hiigelvarrukad jälle puhvi ajanud :D

Meie võõrustajad tahtsid meile näidata ka ühte külakest, kuhu pääsemiseks tuli üle müüri ronida. See küla näis küll kuuluvat kas päkapikkudele või kääbustele, sest kõik majad olid äärmiselt pisikesed, lisaks võis peaaegu igast hoovist leida aiapäkapikke või teisi kujusid. 

Miniatuurne küla

Kui olime juba peaaegu täiesti ära külmunud, käisime poest läbi, sõime kodus pitsat ning rääkisime rahvusvahelistest suhetest ja poemüüjate raskest elust. 

To be contenued ...