Ehk päev Šoti looduses. Hommikul saatsime Tintsu kooli ja kiirustasime ise ema ja K-ga kesklinna, et bussiga Stonehavenisse jõuda. Õige peatuse otsimine võttis veidi aega, aga kui olime selle üles leidnud, läks kõik juba plaanipäraselt.
Looduses jalutamiseks oli ilm ideaalne ja päikeseline. Tegi rõõmu, et isegi kolmandaks päevaks polnud lubatud Šotimaa vihmasadudest mingit märki.
Juba vaade bussiaknast oli paljulubav
Meie sihtmärgiks oli Dunnotari loss (õigemini kõik, mis sellest järele on jäänud) ja et varemeteni jõuda, tuli ette võtta matk mööda kaljust ookeaniserva.
Jälle üks tänuväärne koht, kus taskud kive ja merikarpe täis toppida :D
Jalutajaid oli teisigi
Teel lossini jäi meile ette üks sõjamonument, mis tuli ka üle vaadata
Ja jälle need saatanlikud kajakad ... sedapuhku terve kambaga ausaid põllumehi kimbutamas
Sammuda tuli ettevaatlikult, et mitte mööda mäekülge alla veereda
Vahepeal läksid mäed ikka päris järsuks. Kui olime loobunud mõttest ühest järsakust alla ronida, märkasime, et meid jälgib pingsalt üks - tsiteerides K-d - "creepy vanamees". Tegelikult ei olnud ta üldse creepy. Kui mehe (ja ta koera) juurde jõudsime, ütles ta: "For a second, I was worried that you might be going down from there." Mille peale me kinnitasime, et see meil siiski plaanis pole. Oh neid sõbralikke šotlasi.
Lõpuks jõudsime eesmärgini.
Dunnotar Castle kogu oma hiilguses
Lossi juures oli isegi juhis, mida teha, kui näed kaldale uhutud hüljest, delfiini või vaalalist. Hingamisava ei tohi kinni katta, looma tuleb mereveega kasta, teda ei tohi liigutada ja peaks helistama teatud numbril, kust abi saab kutsuda. Ettevaatlik peab ka olema, sest nad võivad hammustada.
Kui olime loodusest küllastunud, sisenesime linna, et külmunud nägusid soojendada ja midagi süüa. Pärast pikki otsinguid leidsime ühe söögikoha. Tellisin K-le ja emale mingid loomalihaburgerid salati ja majoneesiga ning endale veganburgeri ilma salati ja majoneesita, mõeldes, et noh, mis siin ikka üleliia rahaga priisata, eks ole. Kahjuks ei teadnud ma aga, et salat ja majonees ei lähe mitte burgerile lisaks, vaid ongi selle koostisosad. Seega nägi mu burger välja täpselt niisugune:
Need paar ampsatust näitavad, et kuigi palju see asjaolu mind ei morjendanud, sest tühi kõht ei ole nõudlik :D Lisaks oli see pihv vist parim vegan-kotlet, mida ma kunagi saanud olen ja igasugused luksuslikud lisandid nagu majonees või salat oleksid olnud umbes sama teema, kui kommikarbi ühes augus oleks kogemata kaks kommi.
Enne meid istusid selles pimedas ruumis kobaras koos ainult paar salapärast meest, kes meid nähes kiirelt kadusid. K rääkis pärast, et seal võib vabalt käia mingi teatud rühmitustega seotud teema, see pidavalt sellistes putkades päris tavaline olema.
Veel enne tagasi Aberdeeni sõitmist tahtsime näha välibasseini ja paljaid inimesi, aga kohale jõudes selgus, et bassein on kinni.
Šotimaa lambad tuli ka ikkagi üle vaadata
Midagi spetsiaalselt sulle, Helen :D
Rebels to the max ehk "Doesn't matter"
Tagasi Aberdeeni jõudes ostsime jäätist ja šokolaadi. Külastasime ka nn getotänavat, kus Tintsu ja Krissu varem elasid ja mis pidi olema üsna halva kuulsusega. Natuke prügine ta oli, aga muidu ei täheldanud me midagi kahtlast ja isegi ühtegi süstalt ei leidnud.
Peatsest getotänavale jõudmisest andis märku juba kõrvaltänava silt
Tintsu oli kodus meile süüa teinud
Enne magamaminekut võistlesime hiliste tundideni erinevate riikide pealinnade-lippude tundmises. Muidugi polnud selles K-le kedagi võrdset.
No comments:
Post a Comment