Ma mõtlesin eile, et tunnen armastusest puudust. Inimesest, kes tunneks endas tugevat soovi mind valvata ja kaitsta, mõtlemata omakasule, tegemata seda sugulussidemete pärast või sellepärast, et nii justkui oleks õige. Sest sa võid olla ükskõik kui tugev, mõnikord tahaks, et keegi oleks veel tugevam ja jagaks seda tugevust sinuga. Mitte sest peab, vaid sest ta tunneb, et oled seda väärt.
Siis läksin täna trenni ja nägin, et kaitset võivad pakkuda isegi võhivõõrad. Alljärgnevad näited on väikestest asjadest, aga tänu sellistele asjadele sa taipad, et pole tegelikult kunagi üksi. Ning et lisaks perele ja sõpradele hoolitsevad su eest täiesti suvalised inimesed sinu ümbert.
Exhibit A:
Kristiine keskuse R-kiosk. Vanem müüjaproua silmitseb mu kaarti ja ütleb siis: "Kullake, kirjuta see number siit tagant endale üles. See on varsti nii ära kulunud, et numbreid pole enam näha. Praegu veel saab kirjutada."
Exhibit B:
Kristiine keskuse ühistranspordipeatus. Tuleb troll number 3, kiirustan koos teiste inimestega selle peale. Mulle jookseb järele tumedapäine naisterahvas, kes ütleb, et olen midagi maha pillanud. Lähen sinna, kuhu naine mind suunab, ja näen, et hulk vanemaid inimesi seisab ringikujuliselt mingi maas oleva objekti ümber. Astun ligi ja näen, et tegu on mu võtmetega. Võtmed on ühed erakordselt tähtsad asjad ja ilma nende inimesteta oleks tänane õhtu ilmselt hoopis negatiivsemas võtmes (!) lõppenud.
Exhibit C:
Tulen trennist ja hakkan bussi peale astuma. Bussijuht paneb uksed aga ootamatult kiiresti kinni ning üks meesterahvas jääb ukse vahele. Inimesed hakkavad bussijuhiga tõrelema ja tõmbavad ühiste jõupingutuste tulemusena mehe uste vahelt välja.
Vahel sellest piisab.
No comments:
Post a Comment