Homme kell 14.10 kaitsen oma magistritööd.

Olgu taevas mulle armuline.

Viisakad poisid panevad käefetišisti heldima

Ma pole kunagi varjanud, et mu lemmikkehaosa inimeste juures on käed. 

Ja ma ei tea, kas järgnev on nüüd sellega seotud või mitte, aga mulle meeldib metsikult, kui meessoost inimesed üksteist käteldes tervitavad. Vanemate härrasmeeste puhul on see tavaline, ärimehed suruvad samuti kohtudes kätt ja selles pole midagi imestamisväärset. 

Aga kuna tavaliselt kätlevad kohtudes teatud staatusega meesterahvad, siis on seda ilusam, kui säärast žesti kasutavad noored poisid. Täna istusin bussis ja ühest peatusest sisenesid kolm vene poissi, kes võisid olla umbes 14-aastased. Nad läksid kõik minu ees istuva kahe sõbra juurde ja surusid siis kordamööda mõlemal tõsise näoga kätt. See tseremoonia kestis üsna kaua ning oli ääretult soliidne. 

Tegelikult arvan ikkagi, et asi polegi kätefetišis, vaid viisakuses ja aupaklikkuses, mis kätlemisega kaasneb. Millisele naisterahvale ei meeldiks näha viisakaid noori mehi?

Eurovisioniauhinnad 2015

Kõige sätendavam soeng. Selle auhinna saab daam, kelle soeng nägi välja, nagu oleks seda puudutanud nii Kesha kui ka kõik tähed avakosmoses. Lisaks tuli Serbia loo puhul imetleda lauljatari võhma ja häält. Pole midagi öelda, Eurovisionile igati sobilik esitus. 

Kõige õigemad muusikuhinged. Tiitli saavad Sloveenia punapäine naine ja klaverdav mees. Vähesed satuvad sellele lauluvõistlusele rohkem kui ühe korra. Võiks ju arvata, et sel ühel korral oled kõik detailideni läbi mõelnud ega jäta midagi juhuse hooleks. Aga ei, see kollektiiv otsustas, et suva, kõrvaklappidega on laval mugav, nii lähmegi. Tavaline viiuldaja on igav, meil on õhuviiuldaja. Teevad nii, nagu neile kõige paremini sobib ega põe teiste arvamuse pärast. Lisaks oli sel naisel üks õhtu eristuvamaid hääli. 

Kõige parem tantsuhitt. Iisraeli lugu on üks neist, mille puhul teeb asjaolu, et see mulle meeldis, mu ilmselt üsna ebapopulaarseks. Aga miks ei peaks meeldima? Lustlikud poisid, laval pidu käib, boonusena võib välja tuua muusikapala lõunapärase helikeele. Kujutan ette, et klubis võetaks see lugu kindlasti suure juubeldamise saatel vastu. 

Kõige ilusama kleidi omanik oli Monika Linkytė Leedust. Laul ja kõik muu hajus kusagile sinna, kus staažikad kanepisuitsetajad oma mälestusi hoiavad. Terve aja suutsin mõelda ainult sellele, et pean selle kleidi saama :D

Kõige rohkem hambaid / Kõige täpsemalt ajastatud esitus. Annaks Rootsile ka visuaalsemalt kõige atraktiivsema etteaste tiitli, aga selle peab saama Norra oma visuaalselt atraktiivse naise tõttu :D Siiski on Rootsi oma tiitlid igatahes auga ära teeninud. 

Kõige parem silmside. Sain hiljuti ise järele proovida, kui raske on laulda nii, et oma lavapartnerile samal ajal konstantselt silma vaatad. Boonusena suunas Elina loo lõpus oma naeruväärselt võrratud silmad publikusse, et ülejäänud maailm saaks sama tunda, mida sai Stig. Lõpuks ei suutnud ka need silmad ise enam oma suurepära taluda ja pidid laskma osal endast paari pisara kujul irduda. Minu arust ka õhtu lahedaimad hääled lisaks Sloveenia naisele. 

Kõige suurem kummitaja. Tänks, Belgia poiss. I'm gonna get that rhythm back!

Kõige naiselikuma esituse tegi Kreeka lauljanna Maria Elena Kyriakou. Ja selle tiitli teenis ära tõepoolest tema ise, mitte ta nabani dekoltee. Kui sul on selline hääl ja naiselik jõud, millega esined, mitte ei õitse niisama, võid iga kell nii võrgutavat kostüümi kanda. 

Kõige mõnusam falsett ja meestest kõige rohkem ilu oli sellel Austria klaverimängijal. Oi. Ära viimase koha pärast muretse, onu, mulle võid iga kell oma põlevat klaverit mängida!

Kõige parem lugu / Kõige ilusam naine. Ma olen alati oma lemmik-eurolugude valimisel olnud äärmiselt ebaoriginaalne, nii ka seekord. Minu lemmiklugu sel aastal tuli Norralt. Sel lool oli sõnum, geniaalne viis, müstiline aura ja üks ilusamaid naisi, keda näinud olen. 

You did not break me
I'm still fighting for peace

Well I've got a thick skin and an elastic heart 
But your blade it might be too sharp
I'm like a rubber band until you pull too hard
But I may snap when I move close

But you won't see me fall apart
Cause I've got an elastic heart

Signed, sealed, delivered ehk Makabeebi sünd

Täna hommikul umbes kell 10.35 nägi ilmavalgust minu viimase aja kalleim aare. 

155 lehekülge
2 eksemplaris
tumerohelised kaaned

Nagu paljud noored emad, sain teda vaid hetkeks kätel hoida. Siis pidin ta teiste hoole alla loovutama. Teda oli raske ära anda. Mitu kuud olin teda endaga kandnud, tundnud tema (ja enda) pärast nii muret kui ka rõõmu. Oli hetki, mil püüdsin anda talle kogu oma tähelepanu ja hetki, mil püüdsin teda vähemalt korrakski unustada. 

Ja täna, paar minutit ja olingi olukorras, kus mul teda enam polnud. Polnud tabelite tõstmist, jooniste kontrollimist, protsentide arvutamist, järelduste sõnastamist, sisukorda ega lisasid. Kui ma sellest teadmisest hämmeldununa tagasi koju oma kirjutuslaua juurde jõudsin, olid seal märgid meie viimastest koosveedetud päevadest. Mõned pisaratega täidetud salvrätid (viimasel minutil töötamine on raske, kui su eesmärk on perfektsionism), hunnik raamatuid märkmepaberitega, täis kirjutatud vihikulehed... Seal oli ka pastakaid, kalkulaator, joonlaud, tass hommikuse teega (mille joomiseks polnud aega), must marker ja natuke leivapuru. 

Õnneks nägin koju naastes paari noort ema veel, kellega saime oma kaotusevalu jagada. 

Aga nagu iga noor ema, olen tema üle nii uhke. See tunne, kui koopiakeskusest köidetud eksemplarid sulle ulatatakse ja ta füüsilisel kujul reaalsusesse ilmub... Vot selle tunde nimel võib juba nii mõndagi teha.

Rubriigist "Loomasõbra unistused"

Mulle meeldiks nii väga, kui satuksin kunagi suhtlema ühe erilise lihasööjaga. Me tutvustaksime üksteisele oma põhimõtteid. Räägiksin talle, mida lihatarbimine teeb keskkonnale ja loodusele. Ma räägiksin kõigest sellest, mida lihatööstuses loomadega tehakse. Sellest, et vabrikufarmides on palju hullemaid asju kui surm. Ja et loomad peavad neid asju iga päev kogema, olemata selles ise vähimalgi määral süüdi. 

Ma räägiksin talle nii palju, kui tean. Ja siis, selle asemel, et küsida: „Mis sul viga on?“ või „Miks sa selliseid asju pead rääkima?“, selle asemel, et öelda: „Porgandil on ka tunded“ või "Kui sa lehmi ei söö, siis vallutavad nad maailma"...

Selle asemel oleks ta siiras hämmelduses. Ta muudkui küsiks, kuulaks, mõtleks kaasa ja pomiseks viimaks:


„Issand... Mul polnud aimugi.“ 

Sellised on ka head laupäevaõhtud