Sa tead, et töötad õiges kohas, kui guugeldad vahetult enne töölt lahkumist sõnapaari "leegiheitja laenutamine". 

Skype'i vestlused oma meretaguse lemmikarstiga

Sa tead, et räägid oma parima sõbrannaga, kui teie arutelu pealkirjaks sobiks "Kas Soome vanglasse võib kasse võtta".

K on jätkuvalt suurepärane heade tsitaatide allikas.

"Alati, kui ma geelküüsi vaatan, siis tundub elu kuidagi lihtne. Ma kunagi võitsin ju geelküüned ühes Facebooki mängus. Need olid mu elu ilusaimad nädalad!"

"Ma olen nii palju Soome keelt õppinud, et see inglise keel on peast kõik välja voolanud."

"Mõtle kui hea elu ikka kondiitritel on. Muudkui vaatad ja imetled, kuidas pirukad ahjus kerkivad. Ja terve aja lõhnad nagu kaneelisaiake!"

Miss u, B!

Blondiiniks olemise horror ehk õnneliku lõpuga õuduslugu tänapäeva daamidele

100% tõestisündinud lugu, millest oli vahetult pärast selle juhtumist liiga valus kirjutada. Nüüd olen tugevam.

On rahulik esmaspäevaõhtu. Seoses järgmisel päeval toimuva võrdlemisi tähtsa ülesastumisega otsustad veidi iseseisvalt oma juuksevärvi kohendada. Sa ei muretse eriti, sest oled seda juba kümneid kordi teinud. Midagi ei saa väga valesti minna. Sul on juuksevärv ja teised vajaminevad vahendid, sa järgid korralikult instruktsioone, värvid juuksed ära ja vaatad kella, et täpselt 30 minutit välja arvestada. Kõige suuremad eksimused võivadki tulla just sellest, kui värvi liiga vähe või liiga kaua peas hoida. Liiga vähesest hoidmisest ei juhtu midagi väga hullu, aga kui see keemiline substants pähe liiga kauaks jääb... Halvimal juhul sõidad haiglasse oma skalpi eemaldama. Sa tead seda kõike. Aga täpselt 30 minutit ja midagi halba ei juhtu. 

Möödub 10 minutit. Teed aega parajaks. Sööd, paned paar tekkinud mõtet kirja. Vaatad kella. Pool aega on läbi. Nüüd oleks aeg nõud ära pesta. Keerad kraani...

...ja vett ei tule. 

Lähed vannituppa ja keerad sealset kraani. Kraan koriseb pahaendeliselt ja loovutab sulle viimaks kaastundest ühe tillukese tilga. Mul ei tule vist öelda, et mu pea on jaanimardika omast pisut suurem, mistõttu ei olnud sellest kuigi palju abi. 20 minutit on täis. Tunned, kuidas rohked tillukesed hirmujudinad su selga mööda üles ronivad.

Kell tiksub armutult edasi 30 minuti suunas. Kraan ainult koriseb. 

Edasi läheb asi natuke lustlikumaks. 

Helistad kõrvaltänavas elavale sõbrale ja küsid, kas võid tema juurde pesema minna. (Ilmselgelt ülinormaalne kõne, mida esmaspäeva hilisõhtul saada.) Pärast piinarikast ootamist (tik-tak, tik-tak) jõuab sõber sulle autoga järele ja viib sinna, kus on vett. Pärast saad veel autoga tagasi koju ka, et inimesed ei ehmuks, nähes oktoobrikuus öisel tänaval tütarlast, kellel on tontlikult valge saunarätik millegipärast pähe keeratud. 

Ilma niivõrd vastutulelike inimesteta oleksin ma praegu kas:

a) hallipäine
b) kiilas
c) allergilise reaktsiooniga haiglas
d) peanaha siirdamise järjekorras

Ma ei julge vist enam kodus juukseid värvida :D

"Viletsad joodikud" ehk kvaliteetaeg vanaemaga

Viimasel ajal on päris palju eri linnade vahel sõita tulnud. Nii et kui bussis pärast kerget tukkumist üles ärkad, pead unise peaga kohe kaks korda mõtlema, kuhu poole sa nüüd õigupoolest end jälle sõidutada lasedki. Sel nädalavahetusel käisin Haapsalus vanaema juures. Meil oli koos huvitav nagu alati. 

***
Laupäeva õhtu. Joome vanaemaga siidrit, mille peale vanaema kostab:

"Nojah, ega viletsatel joodikutel polegi midagi rohkemat vaja."

***
Oleme vanaemaga ühes Haapsalu kaltsukas ja vanaema räägib tavapärasest kõvemini. Vähesed poes olevad inimesed vaatavad meie poole, mille peale vanaema nendib:

"Ma vist räägin liiga kõvasti. Mul on kapuuts peas, ma lihtsalt ei kuule hästi niimoodi. Ei taha ära ka võtta, mul on juuksed koledasti praegu."

***
Vanaema räägib väga kirglikult telefonis emaga.

M-L: (Pärast kõne lõppu) "Mis ta rääkis?"
V: "No mis ta rääkis? Midagi ei rääkinud, kuulsid ju. Ma ei lasknudki tal midagi rääkida, ainult mina täristasin seal."

Mängisime Solitaire'i ja tavalisi kaarte, käisime poodlemas ja raamatukogus, vaatasime vanu albumeid ja romantikafilme, lahendasime ristsõnu, panime puslesid kokku, värvisime ning vahepeal tegin meile ühe koogikese ka.

Kui nädalavahetus pakub nii karme rokkareid kui ka lõbusaid homoseksuaale

Tartu klubisse Rock'n'Roll Heaven tõi eelmisel reedel minu ja Hella bänd nimega Revolver, kuigi kvaliteetkütet pakkusid ka Ziggy Wild ja Sounds of September. Eriti cool oli see, et päris lõpus astus koos Revolvriga publiku seast lavale härra Genka isiklikult, selleks ajaks oli pidu täies hoos ja vähemalt lava ees olevad kodanikud viskasid hoolega oma päid. Oh, Tartu!

Sain sellest õhtust tsitaadikogusse mõne aarde juurde. Näiteks:

"Mida rohkem ma joon, seda kainemaks ma saan." (Mis on iseenesest väga filosoofiline lause, kui natuke mõtlema hakata)

M-L: "Siin süüa ei pakuta või? Mul on kõht tühi."

H: "Mul küll ei ole. Ma sõin just maapähklivõid enne."

M-L: "Millega Sa seda sõid?"

H: "Suhkruga!"

(H on vist kõige suurem maiasmokk, keda ma tean :D)

Järgnes nostalgiline öine kodutee mööda Emajõge ja Anne kanalit, saatjaks vihm ja kauguses helendav Luunja kasvuhoonete valgus Annelinna majade kohal. Pärast pikka aega Tartust eemal olemist on see kõige ilusam ja kodusem valgus maailmas.

***

Laupäeva päeval käisime emaga kohviku- ja poodlemiskultuuri kogemas. Vana hea Verner ja tuttavad Tartu poed, mis ebameeldiva ostlemiskogemuse mõnevõrra valutumaks teevad. 

Õhtul oli mu saatjaks taas Hella, aitäh talle selle eest! Kivi baaris jõime Krieki, mis oli küll hea, aga ei meenutanud karvavõrdki õlut sellisel kujul, nagu harjunud oleme. Hella ütleski, et avastas selle joogi kunagi siis, kui küsis baarimehelt õlut, mille juures võimalikult vähe õlle maitset tunda oleks. 

Kriek. Vahelduseks huvitav.

Paitüdrukud, nagu me oleme

Edasi viisid sammud meid Genialistide klubisse. Seal toimus küllaltki kelmikas pidu, kuhu olid oodatud igasuguse seksuaalse ja nahavärviga inimesed. Ootasin sealt eest leida suurel hulgal vabadust ja sallivust ega pidanud pettuma.

Algus. Natuke aega hiljem oli tantsuplatsil raske tühja kohta leida

Just ümbritsev sallivus tegi selle ürituse kuidagi hubaseks, mul oli reaalselt tunne, et see on õhtu, kust puudub täielikult kriitika, kadedus ja hukkamõist. Homoseksuaalid, heterod, musta- ja valgenahalised - kõik tantsisid Mika ja Lady Gaga saatel ennastunustavalt, mõned kandsid peas lilli, teistel olid seljas värvilised traksid või kostüümil vilkuvad tulukesed. 

Seal oli mehi, kelle kohta me H-ga mõtlesime, et tahaks ka naisena niimoodi tantsida osata. 

Pühapäeval oli mul sekeldusi kojusaamisega. Aga taeva ja heade inimeste abiga jõudsin viimaks enne uue töönädala algust siiski tagasi Tallinnasse. 

Küll on hea, et meil on võlurid

Reedel käis meil CU-s külas võlur Kevin Chris. Saime korraliku annuse võlutrikke ja huvitavat maailmanägemust ning kui asjasse segati terariistad, siis ka veidi närvikõdi. 

Igatahes hakkas maagia mind varasemast isegi enam huvitama, mistõttu olen vahepeal võlumaailmast üht-teist noppimas käinud. 

Asjad, millega Taimetoidumessilt lahkusin

 1. Täis kõht. Lemmikpalade hulka kuulusid näiteks Vegan restoran V Snickersi kreem, mille omale väikese topsikese sees lunastasin, ja Helsingi veganpoe Vegekauppa võrratu šokolaad.

2. Üks kasulik ja ühtlasi dekoratiivne plakat Vegan restoran V letist, millel on välja toodud kõik vajalike vitamiinide ja mineraalainete taimsed allikad. 

3. Bon Soya taimsed grillvorstid. Kui nende vorstitükkide pidev haaramine Bon Soya letist juba piinlikuks muutuma hakkas, sain aru, et kasulikum on neid vorste omale koju osta. Lisaks heale maitsele nad ka lõhnavad küpsetamisel väga hästi. Ühe paki panin sügavkülma, teise pakitäie vorste olen praeguseks juba ära söönud. Tatraga, makaronidega, friikartulitega, tortiljasse, võileivale, suupisteks, pitsale - nende vorstide kasutusvõimalused on rikkalikud.

4. Oliivi- ja tomatimaitseline sojapasteet Veggo letist. Kui ma ei eksi, siis sama pasteeti ostsime ka suvel Ungaris. Mulle maitsevad oliivid ja mulle maitsevad tomatid ja see imeline pasteet oli mu eelistatuim leivakate kõik need kaks päeva, mil see mu külmkapis ärasöömata vastu suutis pidada. 

5. Alpro riisipiim. Pähklipiima polnud ma varem proovinud ja sellest sai mu uus lemmik, paraku oli ajaks, kui ostmiseks läks, see toode juba läbi müüdud. Soetasin siis Alpro tüdrukutelt paki riisipiima, mis on peaaegu sama hea. Mulle meeldib seda kõige rohkem müsliga tarbida, aga seda saab ka kohvi või tee peale panna, pudru tegemiseks kasutada või niisama toidu kõrvale juua. Sisaldab D- ja B12-vitamiini, nii et kohe eriti kasulik. Aga ikkagi, kui keegi seda Hazelnuti varianti kusagil poes kohtab, siis palun andke mulle teada. 

Tähtsaim, mille selleaastaselt messilt kaasa sain, polnud aga söödav ega seinale riputatav. Selle metsiku inimeste massi keskel olles valdas mind üüratu rõõm: sellest, et taimetoitlusel on nii palju huvilisi, et kõik need inimesed seal olid, ringi käisid, degusteerisid, kuulasid ja kaasa mõtlesid. Ükskõik, kas kõik neist olid taimetoitlased või mitte, nad olid seal, nende süda oli avatud ja neid olid palju. 

Muud ma ei tahtnudki.