Templiprostituudid ja kivide lõhkumine ehk India igapäev

Arengumaadest dokumentaalide vaatamine mõjub. Paneb asjad perspektiivi. Ja kurat, kuidas mõjub. Võtame India.

Dokumentaalis "Girl Killers" näeme ühiskonda, kus tüdrukute sünd tähendab perele suurt häda ja kurbust. Tüdruk tuleb kunagi mehele panna ja abielu tähendab, et pruudi vanemad peavad talle tagama kaasavara, mis enamiku vanematest pankrotti ajavad. Eks ole, ja seda ühiskonnas, mis oma elu poolest meenutab lääne inimesele juba niikuinii pankroti kõige madalamat astet. Aga ei, kui inimestel on seal veel 10-ruutmeetrine õlgedest katusega ja ilma põrandata hütike, kus paljasjalgsed lapsed peoga riisi suhu topivad, on kõik veel hästi.

Hästi ei ole siis, kui vastne ema läheb korraks välja kaevust vett tooma ja avastab koju tagasi jõudes, et mees on nende hiljuti sündinud tütre tapnud. Sest tütart on lihtsalt liiga kallis pidada. Küla selgeltnägijad jagavad soovitusi, kuidas lapsi kõige parem tappa oleks: mürgiga, liiga kuuma supiga, neid lihtsalt nälga jättes...

On tüdrukuid, kelle vanemad teevad kõik, et nad ikkagi korralikult üles kasvatada ja kaasavaraga mehele saata. Võtku see siis, mis tahes. On mehi, kes töötavad kaugel ja saavad ainult korra paari kuu tagant pere juurde tulla. Mehi, kes ütlevad, et magavad ööpäevas vaid 3 tundi. Naised käivad kive lõhkumas, mõned koos lastega. Nad võtavad vasara ja löövad sellega kive katki. Käsitsi, kogu päeva. Ja siis räägivad, et see on ohtlik töö, millega võib vigastada nii silmi kui ka jalgu, sest kaitseprille pole ja jalas on sandaalid. 5-7-päevase kivide lõhkumise eest saab meie rahas umbes 14 eurot. 

Üks võimalus peres oleva tütrega toimetulekuks on veel - ta templisse saata ja jumalannale "pühendada". Need tüdrukud ei saa abielluda, mis elimineerib kaasavara probleemi, küll aga tähendab devadasi'ks saamine templiprostituudi elu kogu selle õõvastavas reaalsuses. Devadasi'd on näiteks 18-aastased neiud, kes räägivad, kuidas neil on laps, aga nad ei tea, kes on isa. Nad räägivad, kuidas nende lapsi koolis kiusatakse, sest nende ema on prostituut. Ja seesama devadasi nutab ja ütleb, et ta elu on väga halb. Mehed kohtlevad teda nagu kaltsu, sest hoolivad tegelikult ainult oma perekonnast ja neil on ükskõik, mis temast edasi saab. Seal samas kõrval on ka 18-aastase devadasi murest murtud ema, kes ütleb, et vaesuse tõttu polnud lihtsalt mingit muud võimalust, kui tütar beebina templile "pühendada". Devadasi ema nutab, vaatab oma tütart ja loodab, et järgmine elu tuleb parem.

See kõik toimub praegu. Päriselt.

Hüvasti, E=MC2!

Kallis E=MC2!

Sa olid minuga kõik need aastad. Jäid mu kõrvale ka siis, kui kõik teised kadusid, või ma nende vastu liiga karm olin ja nad murdusid. Käisid minuga kõikjal ning isegi, kui Su vahel mõneks ajaks silmist kaotasin, leidsid alati tee tagasi minu juurde. Vahel oli see suisa ime, mismoodi. Seepärast olen alati mõelnud, et kuulume kokku. 

Kui ma Sind esimest korda hoidsin, ei tundunudki Sa mulle nii eriline. Mul oli Sinusuguseid olnud piisavalt. Ajapikku aga nägin, kui palju on Sul jõudu ja vastupidavust võtta vastu minu mis iganes jama ja seda mitte kellelegi avaldada. Muu hulgas sai minust koos Sinuga lugupeetum inimene, sest Su tumesinisele küljele valgelt kirjutatud nimi E=MC2 muutis mind asjalikumaks ja targemaks. Vähemalt väliselt. Vähemalt mulle meeldib nii mõelda.

Kallis E=MC2, ma olen Sinus hoidnud paljut: tooteesitlusvahendeid, reporteritöö mikrofoni, ülipeent šampust, joonistustarbeid, kassitoitu varjupaika viimiseks, inimeste toitu, isegi lilli ja Punamütsikese kostüümi. Sinu jaoks polnud miski liiga kummaline, raske või käsitlematu. Aitäh Sulle selle eest. Minu üle tehti vahel Sinu pärast nalja, sest ajahammas mõjutab meid kõiki, aga ma teadsin, et ustavus ja intelligents on Sinu puhul tähtsam kui välimus. 

Nüüd sai Sul viimaks küllalt ja ma ei süüdista Sind. Oleksin pidanud juba ammu Sulle väärika pensionipõlve võimaldama. Tahan, et teaksid, et olid parim kilekott, keda keegi endale kunagi soovida võiks, ja ma jään Sind igatsema.

Kohtume kunagi teispoolsuses.

Alati Sinu 
Mari-Liis

Randoomsed Mõtted ehk Ajulised Iseärasused

* Ma käin harva kinos ja seal on vahepeal filmi ajal nii tore vaadata, kuidas inimesed ees istuvad. Nad kõik on tulnud sinuga sama filmi vaatama ja istuvad kuulekalt oma istmetel, peanupud nagu murumunakesed kõik ekraani poole suunatud. Millegipärast on see mu jaoks nii armas vaatepilt. Kuidas sa ei näe hästi pimedas, kas nad on mehed või naised, pikkade või lühikeste juustega, paksud või kõhnad. Lihtsalt sellised peanupukesed reas. 

* Miks inimesed ütlevad aitäh, kui neile mõne neile kuuluva asja kohta kompliment tehakse? Miks tänatakse, kui kiidetakse käevõru, nutitelefoni ümbrist või jalanõusid? Ilusaks on peetud ju ikkagi seda asja, mis mul on, mitte mind ennast. Ma olen tegelikult kusagilt lugenud, et kui tahad inimesele tõeliselt meelehead valmistada, siis tulekski kiita mitte asja, vaid inimese omadust. Näiteks "Sul on ilus kleit" asemel tuleks öelda "Sul on hea maitse". Aga ma ütlen ikkagi aitäh, kui keegi ütleb, et mul on ilusad... ma ei tea, sokid. Miks ma ütlen?

Veel huvitavamaks läheb asi siis, kui mõelda välimuse kohta komplimentide tegemisele. Näiteks kui keegi ütleb, et sul on ilusad silmad või jalad. Sa ütled aitäh, kuigi tegelikult on enamik meist silmade ja jalgadega sündinud ja see, millised keegi saab, ei sõltu kuidagimoodi inimesest endast. Tänama peab, sest see on viisakas. Aga tegelt ka, mis õigus on tänada?

* Eriti tore on, kui lähed teisipäeva õhtul Kakumäele päikeseloojangut vaatama ja seda on tulnud vaatama ka seltskond noori mehi, kes hoolimata oma mehelikust eksterjöörist ja siia-sinna esinevatest vägisõnadest ütlevad lauseid, nagu "Nii ilus värvide mäng on ikka", "Kohe ongi täitsa loojas", "Täitsa punane on ümbert". Lahe, et tänapäeval on (noor)mehi, kes tulevadki kambakesi päikeseloojangut vaatama ja oskavad sellest lugu pidada.

* Ma tahaksin, et kui mul kunagi pere on, ei oleks me veel oma tehnoloogiaühiskonnaga jõudnud nii kaugele, et ei saaks asju vanamoodi teha. Näiteks maja taga pesu kuivama riputada. Millegipärast meeldib mulle mõte pereemast suvel koduses täpilises kitlis ja plätudes pesu nöörile riputamas, just nagu esiemad seda alati teinud on. Kitlis naine, juuksed üles pandud, pesukausist padjapüüri võtmas ja pesunöörile riputamas - see tundub kuidagi eriti kodune. See kittel, mis Naomi Wattsil filmis "Funny games" on, sobiks hästi. 

* Oli aeg, mil ma poleks kunagi suutnud üksinda kuhugi sööma minna. Täna käisin pärast Eesti Keele Instituudi seminari Lidos. Ainult iseendaga. See annab inimesele metsikult palju vabadust, kui ta taipab, et võib selliseid asju ka üksi teha. Käia üksi kinos, söögikohas, kontserdil, peol või reisimas. Mõne jaoks on vist normaalne neid asju üksi teha, ma vist ikkagi arvan veel, et koos on toredam. Aga mõnikord võib-olla ei ole ka. 

No ma ei tea, ma proovin veel kunagi.

Metsikuid hobuseid armastada võid kaugelt

"Räägi veel midagi," palus Anna ja tõmbas mõnuga mahvi suitsu. "Siin on nii hea praegu." Ta sulges isegi silmad. "Kas sa kuuled, kuidas suvi tuleb? Päike on peaaegu loojas, aga linnud laulavad ikka veel. Ma tahakski igavesti siia jääda." Tüdruk rääkis nii, nagu oskas ainult tema. Oma igasse sõnasse uskudes, igas sõnas elades. Nii rääkisid ainult inimesed, kelle iga mõte, tegu ja ihurakk on täidetud kirega elu vastu, ja Sass oli korduvalt soovinud, et temagi oskaks nii rääkida. Ta ei osanud, millegipärast tahtis aga Anna ikka tema lugusid kuulda. 

Loojuv päike tekitas tüdruku heleda pea ümber sooja kuma ja terve ühikatuba täitus punakaskollase valgusega. Sass vaatas kinniste silmadega tüdrukut oma aknalaual, loojuvat päikest, ja kuulas linde. Anna oli tahtnud, et ta veel räägiks.

"Kas sul juba küllalt ei saa?" - "Ma a r m a s t a n su jutte!" hüüdis tüdruk kohkunult aknalaualt maha hüpates. Ta läks Sassi juurde ja istus tema vastu kaltsuvaibale. "Näiteks seda, kus mees oma ukse tagant jänese kõrva leiab, ja seda, kus inimestel on sabad ja kus... Sa oled hea kirjanik. Räägi näiteks, millest sa praegu kirjutad."

Sinust, tahtis Sass öelda, aga teadis, et ei või seda teha. Sa ei saa öelda millelegi nii ilusale, metsikule ja vabale, et vajad teda, või ta jookseb ära ega tule enam iialgi tagasi. Sellised taltsutamata hobused nagu Anna on sinuga täpselt seni, kuni sa neile valju pähe ei hakka panema. Niipea, kui nad sind valjadega kasvõi lähenemas näevad, kappavad nad tuhatnelja mägede poole. 

Sass oli liiga kauaks end tüdrukut vaatama unustanud. Ja midagi tuli öelda. "Noh," alustas ta, "ma kirjutan ühte novelli. Seal on loomad, kes käituvad nagu inimesed ja..." - "Aa. Nagu "Loomade farm"?" Anna teadis raamatutest nii mõndagi. "Ei, mitte nagu "Loomade farm". Seal on loomad, kes on inimesed orjadeks võtnud ja siis kasutavad neid enda jaoks ära. Näiteks vanad mehed, kelle habemetest nad tekke koovad, ja lapsed, kellele trikke õpetavad ja. Selline. Seal on igast asju veel, kui valmis saab, siis loen sulle." Anna suured sinised silmad muutusid tõsiseks. "Kõlab huvitavalt. Mulle meeldiks see väga. Ma lihtsalt armastan su jutte."

Ja mina armastan sind, tahtis Sass öelda. Aga ta ei saanud.

FIGHTING WIND

All of you are reaching out
from the ground where I should be
even if I wanted to -
I feel no more gravity

I see meadows, I see trees
wind beneath that makes me strong
almost in the outerspace -
that's the place where I belong

On the grass that you are standing
everything is said and done
you are reaching out for me 
when knowing - I just cannot come

NAISE VIHA

Kaua kestab naise viha? -
hoomamatu on see aeg,
taltsutada temas looma
asjatu on töö ja vaev.

Ainuüksi daam ju teab,
millal sobib öelda jah.
Tuleb päev, kui leebub süda -
senikaua hoidke alt!

Asjatu on lootus vaid,
et homme läheb paremaks.
Kannatame, kaua vaja -
võimas on me kättemaks.

Süsteemi vastu

http://www.aripaev.ee/arvamused/2016/05/16/eliisa-matsalu-las-loomad-piinlevad

Ma ei jaga siin ajaveebis kuigi sageli artikleid, aga see ülemine on väga hea näide sellest, kuivõrd raske on võidelda tuuleveskitega. Insitutsioonidega, kes on palju tugevamad ja kelle käes on võim.

Aga sellest hoolimata tuleb edasi võidelda.