Kui koorilauluaeg unne kummitama tuleb

Ma nägin unes, et Doris Kareval oli sünnipäev ja seda tähistati suurejooneliselt Kirjanike Majas. Tal oli, muide, hästi julge soeng, selline, kus juuksed on alt pardliga siilikaks aetud ja pealt pikad. Nagu meestel praegu moes on. 

Ma laulsin kooris ja pidime kahe lauluga esinema. Lisaks proua Kareva sünnipäevale olid käimas mingid lauluvõistlused ja meie dirigent tahtis väga, et võidaksime. Igatahes, teine laul oli meil suhteliselt käpas, aga esimest polnud tükk aega harjutanud ja selle puhul oli suurem osa koreograafial, ikka väga peen tants käis asja juurde. Otsustaval hetkel, kui tuli aeg lavale astuda, et julgenud keegi tüdrukutest esinema minna, sest me ei mäletanud peaaegu ühtegi liigutust. Muusika hakkas mängima ja käputäis lauljaid võttis laval siiski algusepositsiooni sisse, mina nende hulgas. Proovisime hädiselt üksteise liigutusi kuidagi järele aimata, aga enamasti ikkagi improviseerisime. Laulmiseni me, kusjuures, ei jõudnudki. Ainult tantsisime, mingit väga veidrat ja üldse mitte õige koreograafiaga tantsu.

Kui see lõpuks läbi sai, tuli väga pettunud dirigent meie juurde ja ütles, et kulda me nüüd küll ei võida.

Kui apteeker on selgeltnägija

Alustuseks olgu öeldud, et minu arvates on Boldi tõuksid täiesti jumalikud seadeldised ja mul pole niipea plaanis nende kasutamisest loobuda. Isegi pärast seda, kui paar päeva tagasi öösel sõbra juurest koju vurades ühega korralikult mäsa panin. Eks ilmas ole kord nii juba seatud, et isegi need asjad, mida armastad, võivad sulle haiget teha. Valuvaigistid, loputamine ja puhastus, haavavõrk ja plaastrid on juba neli päeva kuulunud mu igapäevaellu. Täna hommikul said selleks vajalikud atribuudid aga otsa ning tuli suunduda apteeki uute järele.   

Uurisin siis haavahoolduse sektsiooni juures plaastreid, haavaliime ja muud säärast, kui mulle tõttas appi lahke apteekriproua, kes ulatas parima kraami hoopis enda leti alt sahtlist. Haavavõrgu ja suured üksikult müüdavad plaastrid sain just sealt. Vestluse käigus küsis proua minult ühel hetkel, ega ma selle Boldi tõukerattaga kukkunud. Korraks olin jahmunud. Mis mõtetelugemine siin käib? Kuidas kurat ta teadis? „Täpselt nii,“ vastasin. Küsisin, kas need tõukerattaga kukkumised on siis sagedased, teades vastust natuke juba ette. „Oojaa,“ ütles apteeker. „Küünarnukid ja põlved, kogu aeg tulevad.“ Muu hulgas kuulsin, et kõige saatuslikumaks on neile kukkumistele saanud riukalikult kõrged äärekivid, millest tõuks üle ei suuda manööverdada. Jep, olen ka seal olnud ... „Mis sa teed,“ rääkis apteeker edasi, „vanasti kukuti ratastega kogu aeg, nüüd nende tõukeratastega. Uue aja mured.“

Jah. Uue aja mured. Sõitkem siis ikka ettevaatlikult ning mitte üle äärekivide. Ja kui te siiski kukkuma juhtute – kas tõukerattaga või mõnel muul moel – siis pidavat parim haavapuhastusvahend olema ikkagi toasoe voolav vesi, mis igasuguse mustuse välja uhab. 

Turvalist suve, sõbrad!

Järjekordne rattaõnnetus, ei midagi uut

Sedapuhku elektritõukerattaga. 

Ühesõnaga. Käisin eile õhtul Steveni juures Pöörisel. Kauge küll, pluss ma olen praegu täiega ületöötanud ja veits haige, aga nagu Steven ütles, siis me näemegi umbes kolm korda aastas ja viimasest korrast oli juba liiga kaua aega möödas. Seega sõitsin bussiga sinna, jõime šampust, sõime krõpsu, rääkisime naistest, meestest ja kirjandusest, tavaline värk. Viimaks oli kell juba palju ja mul aeg Pööriselt koju pöörduda. Kuna ma olen tõsiusklik Boldi-tõukside fänn, siis vaatasin takso asemel endale kaardi pealt ühe lähedal oleva ratta, Steven saatis mu selleni ja võisingi kodu poole vurama hakata. 

Hoolimata sellest, et kell hakkas lähenema ühele öösel, oli äärmiselt soe ilm. Pehme suveõhk, tühjad Mustamäe tänavad ja tuul kleidisabas tegid sõitmise vägagi nauditavaks. Tõrvatilgaks meepotis oli vaid asjaolu, et ega ma tegelikult ei olnud sealkandis varem liikunud ja mul polnud õigupoolest õrna aimugi, kuhu täpselt sõita. Mingi suunataju on mul aga isegi kerge šampusevine all olemas ja kaardi juhatatud suund ei tundunud kohe teps mitte õige. Asja uurima asudes selgus, et kaart juhib mind kodu asemel hoopis - vahi värki - Raplasse, kus on sarnase nimega tänav. Pöörasin siis ümber ja hakkasin tagasi Tallinna poole liikuma. Hoolimata pikast tarbetust ringist ei olnud mu seiklushimu veel raugenud, kuigi jah. Lihtsam oleks olnud takso võtta. 

Aga ei. Soe ilm, suveõhk, tühjad tänavad, tuul kleidisabas, teate küll. Sõitsin edasi, vahepeal eksisin ära ning siis sõitsin jälle tagasi ja siis jälle edasi. Ühel hetkel sai aga mu tõukerattale sellest tiirutamisest vist villand ja ta soovis mulle märku anda, et ta jaks on otsakorral. Nimelt ei allunud ta ühel hetkel enam kontrollile ja peatumise asemel põrutas täie hooga edasi. Mis päädis sellega, et ma kukkusin sõidu pealt pikali asfaldile. Imekombel ei saanud ma kuigi palju viga, põlv oli kergelt marraskil, peopesa paistes ja küünarnukk tegi ka põrguvalu. See tõotas valu järgi olla kõige suurem vigastus, aga mul oli teksatagi seljas ja ma ei viitsinud kohe vaadata. Telefoniekraanile tekkis ämblikuvõrk. Tõukeratas jäi täiesti terveks. 

Võib-olla oleks see olnud õige hetk takso tellida? Ei. Ma toppisin telefoni uuesti rinnahoidjasse (sest nii on kõige mugavam aeg-ajalt kaarti vaadata), seisin jälle rattale ja vajutasin gaasi. Varsti tuli juba Kristiine silt ja sealt oskasin edasi ilma Google'i abita koduni navigeerida. 

Riideid eemaldades selgus, et käsi on tõesti rohkem kannatada saanud, aga luumurdu ei tundunud olevat. Lisaks näis, et ka haava kinniõmblemine ei osutu ka vajalikuks. Puhastasin haava korralikult ära ja katsin kahe plaastriga. Siiani pole veel verest tühjaks jooksnud.

Olen nüüd oma läbielamisi mõne inimesega jaganud, mille tulemusena tõi Steven mulle täna terve hunniku jäätist. Jäätis on täiega hea, aga teie olge ikka ettevaatlikud, eks.

Kuidas ma esimest korda otse eetris raadiosaadet juhtisin

Hästi tore, et ajakirjanduslikud väljakutsed mind rahule ei jäta ja saan nendega aeg-ajalt ikka rinda pista. Tegi rõõmu, et Värske Rõhk suunas mind taas IDA raadio saatesse "Rõhk", seekord saatejuhina. Ainult minu osalusel oleks saade ehk nadivõitu tulnud, seega kutsusin endale külla ka mõned k6vni püsiesinejatest, et nendega otse eetris väike kirjandusõhtu maha pidada. Hea mõte, Värske Rõhk! 

Peab ütlema, et väga mõnus oli seekord ise lihtsalt tähtsat nägu teha ja kuulata luuletajaid, kes kõik ka minu lemmikute sekka kuuluvad. Lisaks pole mingi saladus, kui väga me kõik Viimast Neljapäeva armastame, mistõttu on mul väga hea meel, et see üritus veidi laiemat kajastust leidis.

Meie mõnusat saadet saab järele kuulata siit:

https://idaidaida.net/et/jarelkuulamine/rohk-2021-06-01

You could be a bad motherf*cker but that don't make you a man

Lights, camera, acción

I'll do it on my own

Don't need your money, money

To get me what I want

All I wanna do is get high by the beach

Get high by the beach, get high

Kui inimesed on head ehk kurbuselugejad

Ma olen viimastel aastatel tihti täheldanud, et pole üksi. Sõbrad ja pere on mul alati olemas olnud, aga võõrad inimesed nagu. 

Millegipärast paistab see eriti hästi välja siis, kui mul on raskem aeg. Enamasti siis, kui püüan kellestki üle saada. Mul on elus armastusega vedanud, aga olen lasknud ka endale liiga teha, ja ole sa kuitahes tugev, see mõjutab. 

Ja ma ei tea, kas mu praegune sisemine võitlus paistab kuidagi välja, aga inimesed on jälle kuidagi eriti lahkeks muutunud. Bussiga sõites lasevad võõrad mehed mind enda ees välja, kohvikusse sisenedes hoiavad uksi lahti. Töökaaslased küsivad, kas saavad mu raamatut osta. Kui trammipeatuses seisan, tuleb mu juurde noorpaar, kelle naisesindaja selgitab, et trammid ei käi praegu selles peatuses ja soovitab hoopis bussi peale minna. Taksojuht ei taha minult sõidu eest raha. Nad ei pea seda kõike tegema. Aga teevad. Ja kui oled kogu aeg natuke kurb, siis see aitab, isegi niisugused väikesed asjad.

Ja siis lähed ühel õhtul poetry slam'i eelvooru, kus oled varasematel kordudel ainult kaotanud. Aga seekord annab rahvas just sulle kõige rohkem punkte ja tunned jälle seda kummalist vaikivat toetust. Võõrastelt inimestelt. Just nagu nad teaksid.

Ma ei tea, kuidas nad teavad.

Hästi küpsetatud iha toore liha järele

“Toorelt” (“Raw”)

Režissöör: Julia Ducournau

2016

Ah, need prantsuse filmid oma söögikultusega … Oui, aga sedapuhku pole fookuses mitte croissant’id ega Camembert, vaid inimliha. Ometi ei tasu filmile “Toorelt” läheneda nii, nagu pealkirjas soovitatud. Selle mõju pääseb esile vaid siis, kui märgata õuduste taga osavalt loodud ilu: kõnekaid sümboleid, armastuse keelt ning muusikat, mis jääb vaatajasse settima ka pärast lõputiitreid.

Julia Ducournau’ debüütfilmil on veidi ühist õudusfilmidega „Teeth“ (2007) ja „Carrie“ (1976/2013). Nagu “Teethi” Dawn ja “Carrie” nimitegelane, on Justine seni käitunud igati hästi ja õiglaselt (mida sümboliseerib ju nimigi), kuid nagu Dawni ja Carrie puhul, ei tundu karma Justine’i heaks toimivat. Talle tehakse pidevalt liiga ning selle ebaõigluse kulminatsioon äratab tõelise kiskja. Sealjuures võib Justine’is tekkinud lihaiha võtta sümbolina: siiani on preili Õigluse headusest “toitunud” teised. Kas just samal viisil, aga selline ebaõigluse all murdumine võiks ilmselt nii mõnelegi vaatajale äratundmist pakkuda.

Peategelase võitlust oma ihadega saab käsitleda kui tema püüdu emantsipeeruda. Näiteks on naiseliku vabanemise seisukohast üsna kõnekas koht, kus õde Justine’i püsti urineerima õpetab, aga ka laused, nagu “See on minu v*tt!” või “Sa oleksid pidanud mind lööma!”. Viimane lause tundub võrdsete õiguste kontekstis eriti tähelepanuväärne, olles suunatud naisründajalt meesohvrile. Tänu sellele mõjub “Toorelt” igati värskelt filmide kõrval, mille hukatuslike naiskangelaste põhimotivatsioon seisneb pelga lihaiha täitmise asemel meestele kättemaksmises (nt “I spit on your grave”, “Promising young woman”).

Õudne on muidugi ka. Filmist õhkuvale närvilisele õõvale aitab tublisti kaasa Justine’iks kehastunud Garance Marillier’ näitlejaosavus. Nimelt väreleb Marillier’ olemuses samasugune haprus, nagu Lars von Trieri filmide näitleja Charlotte Gainsbourg’ persona’s, mis paneb ärevale tegelasele ärevusega kaasa elama. Lisaks vajab Justine’i arengu kujutamine skaalal “süütu taimetoitlane – verejanuline võrgutaja” mõjuvat illustratiivset materjali, mille pärast “Toorelt” vähemalt paar imetlejat kaotab. Sõrmeluu küljest liha näkitsemine ja kehalt põletikulise naha eemaldamine on vaid mõni näide. Ühtlasi püsib tempo hoogne ja enne järgmise võika stseenikäntsaka ulatamist ei anta vaatajale eelmise seedimiseks palju aega. Vaatamine on pingeline, kuid närvikulu väärt. Miks?

Ilu pärast. Ilu serveeritakse vaatajale nii prantsuse keele kui ka sümbolistlike viidetega, mis meenutavad varem mainitud von Trieri filmide omi. Vaatajat ootab kuhjaga tõlgendamisrõõmu, kuid sealjuures on Ducournau’ sümbolite (potentsiaalne) tähendus märksa kättesaadavam, kui näiteks von Trieri “Antikristuses”. Maitset lisavad ka mõnusad vihjepalakesed, millest puänt lõpuks tervikliku à la carte eine moodustab. Erilist tähelepanu väärib aga muusika, mida on kasutatud kas a) vaevumärgatavalt, et vaatajat mõne ootamatu õudusega üllatada või b) maksimaalselt – erilise tähendusrikkuse loomiseks. Üks võikamaid stseene saab oma tähenduse suuresti tänu toimuva tähtsust märkivale võimsale teemaloole.

Loodan, et vaataja peab vastu, vaatab pärast filmi peeglisse ja naudib kasvõi korraks tõelise enda élan vital’i. Mingil moel inspireerib “Toorelt” just iseennast leidma – neid, kes julgevad seda ampsata. Siiski tasub meeles pidada, et tegu on suutäiega, mida võttes oleks hea kõht tühi ja okseämber lähedal hoida.