Naised karusnaha kohta arvamust avaldama!

Tallinna Karusnaha Meistrid on korraldanud väga tänuväärse uuringu, mis võimaldab Eesti naistel öelda, mida nad karusnahast arvavad. 

Olen oma lühikese elu jooksul aru saanud, et kõik ei mõtle nagu mina - ja jumal tänatud selle eest. Kõigile inimestele ei pea maitsema oliivid, halvaa ja koduõlu või kõik ei pea minestusse langema, kui enda ees sibulaviile või hakklihast kotletti näevad. Kõik ei pea armastama matkamist või viiulimängu või olema lootusetult halvad keemia- ja füüsikaülesannetes. Kõik ei pea olema kategoorilised karusnahavastased. 

Lihtsalt mõelge natuke ja tehke oma arvamus kuuldavaks, et inimeste maailmavaatest saaks selle teemaga seoses võimalikult täpse pildi. Maailma ei vaja mitte neid, kes kõik ühtmoodi mõtleksid, vaid neid, kes mõelda ei karda. 

Rubriigist "Esimesed" - Hollywood ja Elron

1. Reedesest korraks-sõbra-juurde-plaanist sai ootamatult elu esimene klubi Hollywood külastus. Aga teate, mulle täitsa meeldis. Nii palju, kui klubi meeldida saab. Üks asi, mis minu jaoks peo headust näitab, on see, kui diskor mingitel hetkedel muusika maha keerab ja siis on selgelt kuulda, kuidas inimesed laulusõnu kaasa ruiravad. Neid inimesi oli reedel palju, nagu ka head muusikat. Ma mõtlen, nii head, kui klubis olla saab.

Natuke õudne oli, kui üks noormees täiesti ootamatult näoli põrandale kukkus ja sinna liikumatult lebama jäi, aga eks neid langeb teinekord Tartu klubides samamoodi. 

Boonusena oli Hollywood täidetud pulgakommidega, millele kõigil külastajatel vaba ligipääs oli.


2. Minu lemmikpaar K ja T olid Soomest nädalavahetuseks Eestisse T sünnipäeva tähistama tulnud. See tähendas, et sain esimest korda kogeda Elroni võlusid, selle liiklusvahendiega Raplasse sõita ning loota, et K ja T oma suures armulikkuses mu Rapla rongijaamast auto peale korjavad ja ühte väikesesse alevikku edasi transpordivad. Õnneks just nii läkski. Minu arust on tore, et nii vanad liiklusvahendid nagu rongid endiselt au sees on ja inimesed nendega reisida tahavad. Rongiga sõitmises on midagi vanaaegset ja romantilist; rongis on selle erilise atmosfääri tõttu mõnus lugeda või kirjutada ning lisaks liigub rong kiiresti ja vaikselt. 

T armas perekond, sümpaatsed sõbrad, kaunis kodu, "Hundimäng", rikkalik toidulaud ja õhtune meeleolukas kitarri-laulupidu ei pannud mind seda väljasõitu kahetsema. Tunnustuse peab saama ka üks T kahest koduloomast, kes ei lasknud mul end öösel üksikuna tunda. Nimelt magasin K ja T-ga ühes toas, aga erinevalt neist ei jaganud ma kellegagi voodit. Selle olukorra otsustas lahendada T hermafrodiitne kass, kes magamaminekuks end mulle nurrudes lõua alla kerra sättis. Sellepärast kassid vist vanatüdrukute seas nii popid ongi :D

Valgust täis päevad

Neljapäeval kõndis valgus Kadriorus ja mina kõndisin paari Tallinna-kamraadiga ka. Seal oli ilus, aga kuidas saakski mitte olla, kui valgus ja pimedus kohtuvad? Olin läinud sinna üritusele selleks, et vahelduseks õhtu kodust eemal veeta ja seltskonnas viibida, aga ei arvestanud, et leian sealt selle, mille pärast ilmselt kõik need tuhanded inimesed sinna tegelikult kogunenud olid. Võin ju muidugi proovida seda sõnadesse panna. Kirjutada, et muidu sügisõhtuselt pimedas Kadriorus oli palju värvilist valgust, lasereid ja tulesid, mis valgustasid puid, rohuplatse, põõsaid ja tiiki, aga sellest jääb väheks. See kõlab nüüd kohutavalt klišeelikult, aga tol õhtul oli Kadrioru pargis puhas maagia.

Reede oli päev töökaaslastega. Keskpäeva paiku käisime oma agentuuripere viieliikmelise esindusega koos lõunat söömas ja õhtul pärast tööd pakkisime end autode peale ning sõitsime Kloogale grillima. Õhtusse kuulusid hea söök, jook, natuke pasunahelisid, saun, ekskursioon ühes kõige ilusamas kodus, kus käinud olen, ning ilutulestik, mis oma grandioossusega oleks vabalt võinud sobida ka aastalõpu tähistamiseks. Natuke pärast seda, kui olime üksteisele head uut aastat soovinud, hakkasime tagasi Tallinna poole sõitma.

Laupäeva-pühapäeva veetsin H-ga, kes mulle Tartust külla sõitis. Selle nädalavahetuse jooksul jõudsime selle preiliga vaadata filmi „The Purge“; saada tantsumuusikahuvilistelt laulusoovitusi ja neid laule ka kuulata; küsida randoomselt turvamehelt, kuidas Popularini jõuda; juua Laboris põlevaid shot’e; tunda daamiks olemise hüvesid, saades nii Nimetast kui ka Route 13-st flaieriga tasuta kokteile; kohtuda W-ga; imetleda Kelmi kauneid baarmene ja mõelda neile elegantse kirjakese jätmisele; täita Kelmi külalisteraamatut; magada pühapäeva hommikul ebatavaliselt kaua; minna Vegan restorani V ja avastada, et seal pole vabu kohti ning külastada kohvikut Must Puudel.  

Natsa taimetoitlase avastatud vegantooteid

Selle Bonduelle’i kastme leidsin siis, kui olin alles Tallinnasse kolinud. Kui oma köögikapi avan, vaatab mulle vastu ei rohkem ega vähem kui viis tühja sellesama kastme purki, mis on tekkinud sinna pooleteise kuuga. See ütleb vist, et mulle tõesti meeldib see kaste väga. Sisaldab see siis neid samu asju, mis sildiltki näha: paprikat, tomatit, šampinjone, maisi, punaseid ube, küüslauku... See Mehhiko kaste on igatahes veganitele sobilik, aga samas sarjas on ka teiste maade päraseid sarnaseid kastmeid, nt Itaalia ja Hiina oma, mille osas ma nii kindel pole. Neid pole ma proovinud. Mehhiko oma valisin algselt seetõttu, et see sisaldas kõige rohkem mulle meeldivaid asju, ja see osutus nii heaks, et pole olnud põhjust teisi proovida. Ma olen seda söönud riisi või makaronidega, aga kujutan ette, et see võiks sobida ka näiteks tatrapudru kõrvale.

Kui sul tõepoolest õnnestub leida purgisupp, mis ei sisalda liha, siis on peaaegu võimatu, et see ei sisaldaks samal ajal searasva. Pildil olev sõbrake on üks miljonist. Ükssarv keset lehmadega täidetud välja. Maitseb täitsa nagu hernesupp. Aga kui oled eelnevalt mitu poodi läbi kamminud, mitu riiulit ja mituteist purgisilti läbi uurinud, lootes midagi temasugust leida, ja siis lõpuks ta leidnud... See teeb nimetatud toote tarbimise veel hulk maad erilisemaks.

On igati rõõmustav, et veganlus kogub üha hoogu ja ka tervikuna mitte-vegan söögikohad on üha enam hakanud veganite peale mõtlema. Pildil olev roog pärineb kohvikust Must Puudel ja kujutab endast punase läätse suppi kookospiima ja röstitud Kreeka pähklitega. Sobib taimetoitlastele, veganitele, on gluteeni- ja laktoosivaba. Ainult et selle kõrvale toodi üks väike saiapäts ja võitükk, mis tõenäoliselt veganitele ei sobi. Aga äkki sobib? Kui järgmine kord seda Mustas Puudlis tellima satun, küsin üle. Või kui keegi seda varem tegema juhtub, öelge mulle ka!

 Nii paljud mu tuttavad veganid on Alpro sojajookidest rääkinud. Proovisin siis ka selle paljukiidetud vaniljemaitselise ära ja mine, kui hea see on! Mulle sojatooted muidu väga meeldinud pole ja ma ostsin selle paki, arvestades, et võib-olla seisab see jälle külmkapis seni, kuni halvaks läheb. No way Jose, pool pakki tarbisin magustoiduks koos müsliga ära, pärast mida olen seda aeg-ajalt lisaks noolimas käinud. Paki peal on veel kirjas, et see imeline toode sisaldab kaltsiumit ning B12-, B2- ja D-vitamiini.

***

Laevasadamas Rimi lähedal asub koht nimega Papa Joe’s, kust saab imehäid falafeli-vrappe. Taimetoitlastele sobivad need vräpid juba nii, nagu nad loomulikult vrapimeistritel tulevad, veganid peavad ütlema, et valget kastet ei pandaks. See maksab vaid 3 eurot ja on üsna gigantne teine. Kui Monsuga neid sealt kord ostsime, oli mul reaalselt tunne, et olen pool päeva veetnud seda vrappi süües :D

Emad käisid külas...

...ja nägid, et ma ei toitugi Tallinnas elades ainult kartulikoortest ega pea kogu oma vaba aega sisustama viiuli mängimisega Viru keskuse bussiterminalis. Seega läks nende käik asja ette ja mina olin rahul, et me kõik jälle natukeseks kokku saime. 

Sest nad on mul ju nii armsad.

Kuidas ma KUMUs kilekotte voltima õppisin ehk esimene reklaamipidu

Reedel käisin esimest korda CU loovusfestivalil. See toimus KUMU auditooriumis ja kujutas endast kõiksuguste tähtsate reklaamiga tegelevate inimeste koosviibimist. Osalejad olid ilusad, söögi-joogipoolist leidus külluslikult, iga hetk, kui veiniklaas tühjaks sai, ilmus kusagilt mõni soliidses riietuses noormees, kes selle hoolitsevalt jälle täis kallas. 

Eks selle võib minu ebaglamuurse mineviku arvele panna, aga esimest korda viibisin üritusel, kus iga suupiste juurde oli kirjutatud, millega tegu. Tekkis kohe mõte, et taimetoitlaste jaoks on elu ikka tunduvalt lihtsamaks tehtud. 

Palju uut sai teada reklaamimaailma ja Cannes'i festivali (mis oli ürituse fookuses) kohta, palju häid reklaame sai näha ja toredate inimestega vestelda. 

Boonusena õppisime, kuidas kilekotte paremini organiseerida. Järgmisel hommikul rakendasin uue teadmise kohe praktikasse.

Vabal ajal olen komplimentidega üle külvatud... MITTE

Läheme E-ga linna talle kleiti otsima. E valib omale pikka aega linna minemiseks riideid ja kui oleme viimaks õue jõudnud, ütleb:

"Ma poleks ise küll julgenud selliste riietega välja tulla."

Mina: "Aga miks sa siis tulid?"

E: "Sest sina oled minuga kaasas."

***

Mul on praegu pöial väga katki, mistõttu pidin laskma eile A-l endale punupatsi teha. Vähe sellest, et vaene mees pidi seda esimest korda tegema, ta polnud just kõige rohkem rahul materjaliga, millega töötama pidi.

A: "No sulle ei saa teha seda asja. Sul on liiga lühikesed juuksed."

Sefiiripäev

Kuidas saabki tööl mitte meeldida, kui ülemus lõunapausi ajal kõigile kontorisse sefiirikorvikesi toob?

Kontorielu on lahe. Eriti siis, kui kontor pole tavaline kontor.

Veel tähelepanekuid Tallinnas elamisest: Tallinna munakivised tänavad pole loodud pikkade matkade jaoks kontsades. Vaid neli mu kümnest varbast on täiesti terved. 

Matkade, toimetamise, tõlkimise, adapteerimise ja sefiiri söömise vahepeal plaasterdan väikesi tüdrukuid, otsin poest keraamilise pliidi jaoks võimalikult kahjutut Cifi ja aitan itaallasest õppejõududel orienteeruda. 

Miks sa jälle midagi ei ütle?

Ma ei saa seda postitust ilmselt kogu inimkonnale laiendada, aga tahan lihtsalt öelda, et vaikimine ei tähenda alati: a) häbelikkust ega b) ükskõiksust, mida minu vaikimisele kõige enam on omistatud. Vaikimisel võib tegelikult olla veel enamgi põhjuseid kui need kümme. Aga minu tagasihoidlikud (vaikivatel hetkedel) tehtud enesessevaated ja observatsioonid ütlevad, et kümme tõenäolist vaikimise põhjust on (juhuslikus järjekorras) järgmised:

1. Häbelikkus – Okei, võtame need kaks siis eest ära, mis juba nimetatud said. Häbelikkus, tagasihoidlikkus, nimetagem seda, kuidas tahes, mitte kõigil inimestel ei tule suhtlemine vabalt välja, eriti kui tegu on võõra seltskonnaga. Inimesed kardavad tihti sõna võtta, sest vaikimine on turvalisem – vaikimisele kriitika saamine pole nii hull kui millegi rumala ütlemisele. Suurt osa inimestest huvitab väga, mida teised neist arvavad, ja seega on nad pigem häbelikult vait, kui riskivad rääkimisega.

2. Ükskõiksus – Kui teema inimest ei puuduta, on ta vait. See on positiivne, kui kuuled lähedalt pealt, kuidas kaks võõrast inimest omavahel vaidlevad, ja negatiivne, kui sina oled üks kahest tülis osalejast. Teiste asjadesse on parem ennast mitte segada. Ja enda asjades tuleb kohal olla. Kõige hullem asi on see, kui kellegagi mingi olulise asja pärast tülitsed ja ta jääb vait ainuüksi sellepärast, et sa ei lähe talle piisavalt korda, et ta vastamiseks viitsiks pingutada. Sa pole ta vaeva väärt. Tal on ükskõik. Ta on vait ja mõtleb samal ajal hoopis, millist konjakit homme vanaisale sünnipäevaks kinkida või kas peaks oma Facebooki kaanepildi ära muutma.

3. Inimene teab liiga vähe. Tahtsin selle punkti alguses kokku võtta sõnadega „liigne rumalus“, aga see oleks ebaõiglane. Kui inimene teab mingist kõnealusest teemast liiga vähe ja seetõttu teis(t)ega kaasa ei räägi, on see pigem tark kui rumal tegu.

4. Inimene teab liiga palju. Näiteks nagu seda, et pole mõtet vaielda inimesega, kes usub tõsimeeli, et taimed tunnevad samamoodi valu nagu loomad, mistõttu on ka nende söömine julm, või et trikkide õppimine on tsirkuseloomade jaoks lõbus. Sa tead, et see pole nii, aga tead ka seda, et sellistel vaidlustel pole võitjaid, vaid on ainult kaotajad. Võib-olla teed paar lootusetut katset, et oma seisukohti väljendada, aga kui oled tark, ei lase sa oma vaidlushimulisel jutukaaslasel endale lauset „Kapsas tahab ka elada“ viis korda öelda.

5. Väsimus. Vahel lihtsalt ei jaksa suhelda. Seda peaksid iseäranis hästi teadma inimesed, kes töötavad näiteks klienditeeninduses, kel on tulnud päevas sajale inimesele naeratada, nendega sõbralikult vestelda ja neile suppi pakkuda, ning kes koju jõudes on pidanud kuulma oma elukaaslase, pereliikme või korterinaabri käest murelikku küsimust: „Kas midagi on juhtunud, et sa nii vaikne oled?“

6. Keskendumine. Pole vahet, kas keskendud sellele, mida keegi parajasti sulle räägib, lahendad keerulist tõlkeprobleemi; püüad segasevõitu Exceli faili lahti mõtestada; laulusõnu, armastuskirja või hagiavaldust kirjutada või mõnes asjas enda jaoks selgusele jõuda. Kui inimene tahab tõeliselt keskenduda, siis ta tõenäoliselt samal ajal ei räägi.

7. Füüsisest tulenevad takistused. Võimatu on rääkida vahetult pärast mandlioperatsiooni. Kui möödunud on veidi rohkem aega, muutub rääkimine kergemaks, aga siiski mitte täiesti nauditavaks tegevuseks. Veel võib juhtuda, et kui inimene on kakluses kaotanud esimese hamba, püüab ta selle puudumise presenteerimist kaaskodanikele vältida. Raske on rääkida ka siis, kui suu on hõivatud mõne muu tegevusega, nagu söömine, joomine ja ka näiteks suudlemine.

8. Usaldamatus. Kui inimene on seltskonnas, mille liikmete usaldusväärsuses ta kindel pole, võib ta vaikida. Keegi ei taha ennast ega oma mõtteid avada inimestele, keda ta ei usalda. Siinkohal võib oma osa olla ka varasematel halbadel kogemustel, kus inimese usaldust on kuritarvitatud. Igatahes on usaldamatus üks võimalikest vaikimise põhjustest.

9. Halb tuju/mure. Võib-olla jäi inimese väike sõrm hommikul kirjutuslaua sahtli vahele ja teeb talle põrguvalu, võib-olla käis ta eelmisel päeval lähedase matustel või tuli inkassofirma temalt sisse nõudma võlga, mille maksmiseks tal raha pole. On inimesi, kes ei taha pärast selliseid juhtumeid palju rääkida.

10. Sõnu pole vaja. Te teate kõik selliseid hetki.