Autoremonditöökoja juurde jõudnuna leian oma üllatuseks, et W pole üksi: mind võtavad seal vastu veel 4-5 noormeest, kes usinalt autode kallal töötavad. Üks noormees keevitab mis kole, nii et sädemeid lendab igas suunas, sealhulgas talle peale. Vaatan seda tulemöllu lummatult, võib-olla ka kerge õudusega, ning täheldan, et see ei näe üldse turvaline välja. Mulle vastatakse, et ega see polegi. Loodan, et minu ülesanne nii suurt riski ei nõua.
Saan selga suure dressipluusi, mis peaks mu keha värvipritsmete eest kaitsma. Uurin töökoja lage ja mõtlen, et varsti olen minagi seal üleval, olles maapinnaga ühenduses vaid kõrge redeli abil. Küsin ettevaatlikult W-lt, mis ta arvab, kui kõrgele töökoja lagi jääb. W vastab, et ilmselt umbes viis meetrit. Kunagi kukkusin narivoodi teiselt korruselt alla ja mäletan siiani, kuidas need redelipulgad mul silmist möödusid. See oli vaevalt poolteist meetrit. Viie meetri kõrguselt kukkumisel näeksin vist elu lõpuni redelipulki öösiti unes. Aga nüüd on hilja taganeda. Töö ootab tegemist, laealune sein värvimist ja tegelikult olen hakkamist täis. Tuleb näidata, mida naised suudavad. See pidev enesetõestamise vajadus hoiab minust kõvemini kinni kui gorilla banaanist.
Esmalt ronin redelist üles ääri teibiga katma. Korraks hakkab veidi kõhe, kui redel mu all võbeleb, õnneks läheb see kiiresti üle. Parema külje teipimiseks astun redelilt maha pisikesele platvormikesele, kus poisid varem televiisorit hoidsid. Seda küll alles pärast mõningat veenmist, sest noormeeste arvamus, et õhukest puidust platvormi hoiab seina küljes vaid "paar kruvi", ei ärata väga suurt usaldust ja redel tundub oluliselt kindlama variandina. Ometi püsime platvormiga mõlemad kenasti seina küljes ja edasi on järg värvimise käes.
Mul on kaitseriietus seljas ja redel uuesti alguspaigas, kui selgub, et valge värvi ämbrikesel pole sanga. Noormehed püüavad nipukatest sanga meisterdada, ja see saabki täitsa asjalik teine, aga viimaks otsustame, et mul on kindlam ämbrikest ikkagi oma kämblaga toetada. W hoiab endiselt alt redelit, et kindlam oleks, ja mina värvin töökoja seina hoole ja armastusega. Vahepeal teeme pause, mille ajal ronin redelilt alla, sest W-l hakkab igav, mul väsib käsi värvipoti hoidmisest ja poistel on arutamiseks huvitavaid teemasid.
Lõpuks on mu käed valged, pusa valge, redel ja põrand valged, aga valge on ka sein, mis oligi ju kogu aktsiooni eesmärk. Paraku pole valge aga kogu sein, sest suures värvimishoos saab värv ootamatult otsa ja rohkem härrastel seda kohe võtta pole. Õnneks kuulen, et seda jätkus isegi oodatust rohkemaks ja peagi saab valge katte ka jäänud roheline nurgake. Lisaks olen redelilt maha astudes täie elu ja tervise juures ja fakt on, et saan ise redelilt maha astuda, ilma et keegi peaks mu maist keha labidaga põranda küljest ära rookima.
Rohkete tänu- ja kiidusõnade saatel lahkun ja saan öösse minna suure rahulolu, puhta karma ja magusa unega.
2 comments:
Seega maalri amet kah sul juba käpas ;)
Oi, ma olen juba staažikas maaler :D
Post a Comment