Neile, kes on armastuse mänguasjad

Ma tean, et vahel on inimestel endast kohutavalt kahju. Neil hetkedel ei tee nad muud, kui kuulavad valu täis muusikat, lebavad üksi voodis ja tunnevad, kuidas neil on nii raske, et nad on muutunud täiesti tuimaks. Ilmselt on see mingi organismi kaitserefleks - kui halbu emotsioone saab liiga palju, tekib inimesse sein, mis enam ühtegi grammi negatiivset infot südameni ei luba, rääkimata tema olemasolevate mõtete sinna laskmisest.

Minus tekitab kurbust, et paljudel juhtudel on selle tunde põhjuseks armastus. 

Siinkohal ei saa midagi parata olukordades, kus on kaks inimest, kellest ainult ühel on teise vastu tunded, ja nad mõlemad püüavad ometi selle olukorraga võimalikult hästi toime tulla. Kõik inimesed ei pea üksteisele meeldima, samamoodi ei saa võtta kahte inimest, neid teatud aja koos hoida ja loota, et mõlemapoolseks armastuseks muud vaja polegi. See on paratamatu. Seda peab teadma.

Minus tekitavad aga eriti suurt kurbust inimesed minu ümber, kes peavad seda tühjuse ja ülima emotsionaalse kollapsi tunnet kogema ainuüksi seepärast, et on inimesi, kelle jaoks armastus on mäng. Sotsiaalne male. Eksperiment. Kodune ülesanne mõne pick-up-artist'i raamatust. Ja need mehed, kes teevad naisi meelega armukadedaks, kes ei helista neile pärast paarinädalast suhtlust enam kunagi, võib-olla isegi ei tea, et mõned neist naistest hakkavad ajapikku tundma, et nad polegi paremat väärt, et nendega tehaksegi alati nii, et neil on midagi viga. 

Need on minu sõbrannad. 

***
Sina, kes sa seda postitust loed, palun luba mulle nüüd ühte asja. Vahet pole, kas sa oled naine või mees. Palun luba mulle, et kui keegi tekitab sinus rohkem kurbust kui rõõmu, rohkem meeleheidet kui tänutunnet, siis jätad temaga hüvasti.

Ja lähed ise ainult edasi.

Elu on liiga lühike, et raisata seda inimeste peale, kes meist ei hooli või meid ära kasutavad. Sa väärid paremat ja see parem ...

... on olemas.