Nahkhiirtele maitseb sinu nahk

Oli öö. 

Olin mingite sõpradega kusagil looduses järve ääres. Äkki märkasin siin-seal väga madalal lendavaid linde. Lähemalt uurides selgus, et tegu on hoopis nahkhiirtega. 

"Vaadake! Nahkhiired!" ütlesin teistele võlutult olendeid vaadates. 

Nad olid väga suured, nii umbes poolemeetrised, ja äkki sain ühega vastu nägu. Mul oli kõrge kaelusega mantel ja see nahkhiir jäi kuidagi kaelusesse kinni. Ta rabeles, püüdes vabaks saada, ning muidugi ei saanud ma edasi kõndida, enda külge takerdunud nahkhiir poolenisti põues. Seepärast hakkasin teda kätega lahti aitama, mis oli raske, sest loom viskles metsikult ja peksis mind oma tiibadega. 

Niipea, kui olin nahkhiire juurde sirutunud, hakkas ta mu kätt purema, rebides hammastega sõrmedelt nahka. Mida ma ka ei püüdnud, ta ei lasknud hammastega mu käest lahti, nii et varsti oli muru verine. 

Ärgates ei saanud ma tükk aega enam magama jääda, sest parem käsi tundis ikka veel selgelt seda äärmiselt ebamugavat tunnet, kuidas nahkhiire hambad mu sõrmeluid puudutasid ja nahk üle sõrmede rullus.

Kuristikud, lambad ja maffiakoosolek ehk 3. päev Šotimaal

3. päev

Ehk päev Šoti looduses. Hommikul saatsime Tintsu kooli ja kiirustasime ise ema ja K-ga kesklinna, et bussiga Stonehavenisse jõuda. Õige peatuse otsimine võttis veidi aega, aga kui olime selle üles leidnud, läks kõik juba plaanipäraselt. 

Looduses jalutamiseks oli ilm ideaalne ja päikeseline. Tegi rõõmu, et isegi kolmandaks päevaks polnud lubatud Šotimaa vihmasadudest mingit märki. 

Juba vaade bussiaknast oli paljulubav

Meie sihtmärgiks oli Dunnotari loss (õigemini kõik, mis sellest järele on jäänud) ja et varemeteni jõuda, tuli ette võtta matk mööda kaljust ookeaniserva. 

Jälle üks tänuväärne koht, kus taskud kive ja merikarpe täis toppida :D

Jalutajaid oli teisigi

Teel lossini jäi meile ette üks sõjamonument, mis tuli ka üle vaadata

Ja jälle need saatanlikud kajakad ... sedapuhku terve kambaga ausaid põllumehi kimbutamas

 Sammuda tuli ettevaatlikult, et mitte mööda mäekülge alla veereda

Vahepeal läksid mäed ikka päris järsuks. Kui olime loobunud mõttest ühest järsakust alla ronida, märkasime, et meid jälgib pingsalt üks - tsiteerides K-d - "creepy vanamees". Tegelikult ei olnud ta üldse creepy. Kui mehe (ja ta koera) juurde jõudsime, ütles ta: "For a second, I was worried that you might be going down from there." Mille peale me kinnitasime, et see meil siiski plaanis pole. Oh neid sõbralikke šotlasi. 

Lõpuks jõudsime eesmärgini. 

Dunnotar Castle kogu oma hiilguses

Lossi juures oli isegi juhis, mida teha, kui näed kaldale uhutud hüljest, delfiini või vaalalist. Hingamisava ei tohi kinni katta, looma tuleb mereveega kasta, teda ei tohi liigutada ja peaks helistama teatud numbril, kust abi saab kutsuda. Ettevaatlik peab ka olema, sest nad võivad hammustada.

Kui olime loodusest küllastunud, sisenesime linna, et külmunud nägusid soojendada ja midagi süüa. Pärast pikki otsinguid leidsime ühe söögikoha. Tellisin K-le ja emale mingid loomalihaburgerid salati ja majoneesiga ning endale veganburgeri ilma salati ja majoneesita, mõeldes, et noh, mis siin ikka üleliia rahaga priisata, eks ole. Kahjuks ei teadnud ma aga, et salat ja majonees ei lähe mitte burgerile lisaks, vaid ongi selle koostisosad. Seega nägi mu burger välja täpselt niisugune:

Need paar ampsatust näitavad, et kuigi palju see asjaolu mind ei morjendanud, sest tühi kõht ei ole nõudlik :D Lisaks oli see pihv vist parim vegan-kotlet, mida ma kunagi saanud olen ja igasugused luksuslikud lisandid nagu majonees või salat oleksid olnud umbes sama teema, kui kommikarbi ühes augus oleks kogemata kaks kommi. 

Enne meid istusid selles pimedas ruumis kobaras koos ainult paar salapärast meest, kes meid nähes kiirelt kadusid. K rääkis pärast, et seal võib vabalt käia mingi teatud rühmitustega seotud teema, see pidavalt sellistes putkades päris tavaline olema. 

Veel enne tagasi Aberdeeni sõitmist tahtsime näha välibasseini ja paljaid inimesi, aga kohale jõudes selgus, et bassein on kinni. 

Šotimaa lambad tuli ka ikkagi üle vaadata

Midagi spetsiaalselt sulle, Helen :D

Rebels to the max ehk "Doesn't matter"

Tagasi Aberdeeni jõudes ostsime jäätist ja šokolaadi. Külastasime ka nn getotänavat, kus Tintsu ja Krissu varem elasid ja mis pidi olema üsna halva kuulsusega. Natuke prügine ta oli, aga muidu ei täheldanud me midagi kahtlast ja isegi ühtegi süstalt ei leidnud. 

Peatsest getotänavale jõudmisest andis märku juba kõrvaltänava silt

Tintsu oli kodus meile süüa teinud

Enne magamaminekut võistlesime hiliste tundideni erinevate riikide pealinnade-lippude tundmises. Muidugi polnud selles K-le kedagi võrdset. 

Viisakus, laibad tagaaias, liikluspohhuism ja kella viie tee ehk 1.-2. päev Šotimaal

1. päev

Mulle täiega meeldib lendamine. See, kuidas lennuk hoovõturajal aina kiiremini ja kiiremini sõitma hakkab, siis rattad kõhu alla tõmbab ja lendu tõuseb. Paraku jäi meie lend Taani pealinna aga kõvasti hiljaks, mille tagajärjel oli meil vaid napilt pool tundi, et hiigellennujaamast värav C17 üles leida. Õnneks teist korda meil turvakontrolli läbida ei tulnud, pidime vaid ühele äärmiselt lõbusale preilile oma passe näitama. Õues ootav buss viis meid otse lennukini ja nii võis alata lend Aberdeeni.

Tere, Šotimaa!

Mu vend Krissu ja tema tüdruk Tintsu olid meil lennujaamas kotitäie banaanidega vastas (arvates, et meil "on ju kõht kindlasti tühi"). Ma pole vist kunagi banaane nähes nii õnnelik olnud :D Edasi viis tee juba nende korterisse, kuhu sõidutas meid üks igati ühendkuningriigilik kahekorruseline buss. Tintsu oli meile reisiks valinud suurepärased kohad: teisel korrusel esimeses reas. Šotlaste sõbralikkusest andis aimu juba bussijuhi ülitšill suhtumine, sest küsimuse peale, kui kaua pilet kehtib, vastas ta lihtsalt: "Doesn't matter." Üldse oli nii tore vahelduseks olla riigis, kus kõik räägivad keeles, millest aru saad, kus kõik tänavasildid ja reklaamid on loetavad ning tead, et suudad end kohalikele mõistetavaks teha. 

 Kohe näha, et siin elavad eestlased

Isegi mu tekk kinnitas, et magan Šotimaal

Kui olime põgusalt tutvunud oma ööbimiskohaga, läksime Morrisonsi ostlema. See osutus täielikuks veganite paradiisiks, nii et mu kaaslastel oli raske mind kõiksuguste lihaalternatiivide leti juurest eemale saada. Kahjuks otsustas üks jogurt iseteeninduskassade järjekorras oodates mu käest põrandale viskuda, aga müüjatel oli jälle nagu "Doesn't matter" ja nii saime õnnelikult toiduga koju naasta. 

Tintsu ja Krissu tutvustasid meile ööpimeduses erinevaid hooneid. Suur osa neist olid ühikad, mille akende taga toimuvale oli üllatavalt lihtne pilk peale heita - see kehtis ka teiste majade kohta. Noored ütlesid meile selle peale, et siin Aberdeenis tuleb kõigil harjuda sellega, et privaatsust eriti pole ja keegi ei mõtlegi väga, et võiks oma elamist kuidagi kardinatega varjata või midagi. 

Oma rännakul möödusime ka majast, mis Tintsu sõnul oli varem kirik ja mille hoovis olevat siiamaani inimeste hauad. Üsna õõvastav, et võid osta endale näiteks keldrikorrusele korteri ja ühel ilusal päeval avastada lillesibulaid istudes mulla seest kolju või inimese reieluu. Rääkimata kõigist neist vaimudest, kes sealt lahkunud pole. 

Šotlaste teatav pohhuism tuli välja ka liiklusreeglite järgimisel. Näiteks oli seal täiesti normaalne, et inimesed läksid suvalises kohas üle tee, vajadusel punase tulega. Tintsu ütles ka, et helkureid selles paigas ei kanta ja kui kedagi helkuriga näeme, siis on ta tõenäoliselt eestlane. Lisaks pakkusid kõneainet paremal pool asuv rool, teistpidi liiklus ja kollased numbrimärgid. 

Õhtusöögiks sõime pitsat. Valikus oli ka oliivitee, millele keegi peale minu ei pretendeerinud. Tee kaitseks tuleb öelda, et polnud sel häda midagi, lihtsalt kari peeneks hakitud lehti ja ei mingit oliivimaitset. Muu hulgas jõudis Krissu tutvustada meile hiiglaslikke teoreetilise füüsika õpikuid, mida vaadates tuli tänada kõiki jumalaid enda eriala eest, ning Tintsu joonistada Aberdeeni kaardile kohad, mida peaksime külastama ja kuhu minna ei tasu, kui ei soovi nuga saada.

2. päev

Öösel oli külm. Magasime emaga sel nädalal koos ja pidime nii mõnelgi ööl näitama üles loovust, et mitte ära külmuda. Peamiselt magasin T-särgi, pikkade varrukatega pluusi ja venna pusaga, peal tekk, saunalina ja hommikumantel. Nii oli päris okei isegi, kuigi kui nägu liiga kauaks teki alt välja jätta, ähvardas nina jäätuda.

Hommikuks sõime juustusaiu ja läksime siis linnaga tutvuma. Aberdeeni kutsutakse Graniitlinnaks, sest valdav osa ehitistest on valmistatud graniidist ja kogu linn on ühtlaselt halli tooni. Esmalt tutvustas Krissu meile oma ülikoolilinnakut.

Suht tüüpilised aberdeenlaste kortermajad, ühes sellises me ka peatusime

 Loodus keset linna

Aberdeeni ülikooli raamatukogu

Kindlal sammul järgmiste ülikoolihoonete poole

Üks hea koht mõtlemiseks

Kellelegi meeldib ülikoolis nii väga, et ei raatsi kaugele koju minnagi

Kui selle muruplatsi peal käid, kukud eksamitel läbi

Siin mängitakse ragbit

Kui olime Krissu loengusse saatnud, hakkasime emaga mööda King Streeti kesklinna poole sammuma. Huvitav oli see, et Aberdeeni inimesed olid külmast ja tuulisest ilmast hoolimata väga õhukeselt riides, kandes lühikesi pükse ja seelikuid, T-särke ja suvekleite. Oma tuulepluusi, salli ja kinnastega tekkis mul nende kõrval kergelt eskimo tunne, kuigi isegi sellises riietuses oli natuke jahe. Asi pidi olema selles, et neil on seal aasta läbi üsna sama temperatuur ja sarnane kliima, ju siis ajapikku harjud sellega. 

Teisena hakkasid kohe silma iga paarikümne meetri tagant esinevad habemeajamisärid, juuksurid, maniküüri- ja tätoveerimissalongid. Sealsed inimesed tahavad vist ilusad olla. Ja tegelikult olidki, näiteks harva võis näha mõnda väga ülekaalulist inimest või naist, kellel poleks olnud vähemalt kontsaga saapaid.

Teel möödusime ühest surnuaiast ja tegime kerge ringkäigu. Seal haudade vahel istus üks huvitav naisterahvas, kes oli üleni kajakate ja tuvidega kaetud ning toitis neid peost saiaga. Mingil hetkel täheldas ema, et tunneb, nagu keegi küpsetaks midagi, aga see on väga kõrbema läinud. Ja sellest edasi tuli mõte, et kiriku juures võib vabalt olla krematoorium. Lahkusime surnuaiast. 

Kesklinnas külastasime aberdeenlaste lemmikrõivapoodi Primarki, kust lahkusime päris mitme aardega. Hiljem külastasime ka raamatupoodi, mis pakkus lahkelt suveniire. Varsti seadsime end sisse aga ühes kohvikus, mis oli täis aktiivseid valgepäiseid Šoti prouasid, kes elavalt inglise keeles tähtsat infot vahetasid. Me jõime E-ga teed (nagu sel kellaajal sealkandis kombeks) ning sõime kooki. 

Mõned tõeliselt jõulised kodanikud leidsime ka

Šotimaal ei saa ilma viskita

Šotlased on äärmiselt viisakad. Nad paluvad vabandust isegi siis, kui tegelikult ei peaks vabandust paluma, soovivad sulle alati head ja kui kohtuvad kaks šotlast, siis on raske öelda, kas nad on juba head tuttavad või lihtsalt kaks võõrast, kes üksteist esimest korda kohtavad. See šotlaste sõbralik vibe on hästi kodune ja tekitab turvalise tunde.

Kajakad olid tõeliselt hirmuäratavad. Krissu rääkis, et kui tänaval midagi sööd, võivad nad vabalt tulla ja sul toidu käest haarata. Pildil on järjekordne isend, kes arvab, et maailm kuulub talle. Creepy. 

Pärast pikka linnaskäiku saime taas K-ga ülikoolilinnakus kokku ja kodus tegi K meile süüa. Edasi suundusime ookeani juurde jalutuskäigule. 

Sadama poole liikudes tuli Tintsule pähe, et oli kohe esimesel õhtul meid hoiatanud, et me õhtul sadamasse ei läheks. Nii palju siis sellest. Kurikaelte asemel tuli meid aga üsna alguses tervitama üks tore koerake, kellega sai sõprust sobitatud. 

Alguses tagasihoidlikena tundunud lained kogusid meie rännaku ajal jõudu ja saavutasid viimaks üsna muljetavaldava kõrguse. Võisime näha, kuidas üks esimesest veidi suurem koer lainetes ujus, ja samal ajal tunda hirmu, et lained ta iga hetk kaasa viivad. Õnneks seda siiski ei juhtunud. Peagi tuli meile vastu ka üks chihuahua, keda perenaine õnneks polnud vee äärde suplema viinud. 

Rahvale (ja mulle endale) pakkus palju nalja mu tolleõhtune kostüüm, mis sai erinevatest saadaolevatest esemetest kombineeritud, pidades silmas ookeanituult ja külma temperatuuri. Iga kord kui silmanurgas midagi rohelist vilksatas, pani see naerma, sest mulle meenus, mis mul seljas oli ja et tõenäoliselt on tuul need hiigelvarrukad jälle puhvi ajanud :D

Meie võõrustajad tahtsid meile näidata ka ühte külakest, kuhu pääsemiseks tuli üle müüri ronida. See küla näis küll kuuluvat kas päkapikkudele või kääbustele, sest kõik majad olid äärmiselt pisikesed, lisaks võis peaaegu igast hoovist leida aiapäkapikke või teisi kujusid. 

Miniatuurne küla

Kui olime juba peaaegu täiesti ära külmunud, käisime poest läbi, sõime kodus pitsat ning rääkisime rahvusvahelistest suhetest ja poemüüjate raskest elust. 

To be contenued ...