Pahasid poisse ei taha

Naisi tõmbab salapära ja ka mul on nii mõnigi kord olnud raske vastu panna sellele ürgsele tõmbele ootamatuste vastu. Teadmatusele, kas keegi, kelle vastu mul huvi on, tunneb sedasama või mitte, mida toob homne, millal ta kirjutab, millal me jälle kohtume ja kas ta üldse tahab seda. Kui sulle keegi alles meeldima hakkab, on huvitav natuke mitte teada, millised on tema kavatsused sinuga, ja see mitteteadmine kasvatab kirge.

Mõnikord minnakse salapära hoidmisega aga liiga kaugele. There’s a fine line – selle vahel, kas sa annad inimesele piisavalt ruumi ja lased tal natuke oma tundeid mõistada, ja selle vahel, kas näitad täielikku hoolimatust.

Ma olen aru saanud, milliseid inimesi tasub tegelikult enda kõrval hoida. Ja need ei ole inimesed, kes panevad sind alati ennast ootama, inimesed, kes murravad lubadusi. Kelles ei saa lihtsalt kunagi päris kindel olla, kes arvavad, et parim viis kedagi ennast tahtma panna on olla kättesaamatu, ükskõikne, ettearvamatu, ning kelle push-pull tekitab sinus paremal juhul küsimusi, halvemal juhul meeleheidet. Ma olen naine, ja luuletav naine veel lisaks, ning alati selle teatava teadmatuse fänn olnud. Aga mingil hetkel koidab, et see lihtsalt ei tooda.

See teadmine tuleb ilmselt vanusega. Ja kogemustega, halbade kogemuste ja muretsemise ja meeleheite ja pideva hüljatustundega. Nii et mingil hetkel hakkad mõtlema, miks endale niimoodi teha. Miks ümbritseda end nendega, kes sind halvasti kohtlevad? Nii mõnigi naine võiks selle peale rohkem mõelda. Näiteks vastasseisus hea mees vs. paha mees, miks valida see halb variant? Salapära ja müstiline aura on suurepärased asjad, aga mingil hetkel hakkavad need väsitama. Tahaks ju elada nii, et elu sisaldaks eesmärke, saavutusi ja eneseteostust, mitte 24/7 kellegi pärast muretsemist, manipulatsioonidega võitlemist või suhtejamasid. Suhe peaks olema inimese elus toetav ja kindlust andev element, mitte nagu lõke, mis põleb kord ereda leegiga, siis aga väreleb, ja võib iga hetk ootamatult kustuda.

Ma olen hakanud endale teadvustama neid hetki, mil inimesed seda salapära erinevate meetoditega luua püüavad. Niimoodi mõjub see üha vähem, eriti võrdluses lähedastega, kes manipulatsioone ei kasuta. Kui sinu elus on keegi, kes oma hoolivust iga päev välja näitab, siis hakkad mingi hetk mõtlema, miks sa sellel halval üldse endaga juhtuda lasid. Maailm on häid inimesi täis ja mitte keegi pole mingit moodi sunnitud suhtlema nendega, kelle jaoks teised inimesed on nupud sotsiaalses males.

Seepärast ei vali ma enam salapära. Ma valin need, kes kuulavad, kes on kohal siis, kui neid vaja on. Mat Boggs on öelnud, et “Showing love is showing up”, ja nii lihtne see ongi. Ma valin inimesed, kes peavad lubadusi, kes mind austavad ja keda saab usaldada. Kelle sõnad vastavad tegudele ja kes ei pea paljuks vahel enda ego kõrvale jätta, et avada oma maailm ka teiste ideedele. Olen õnnelik, et mu elus on selliseid inimesi, isegi, kui sellest on vahel raske aru saada.

Sina. Ma loodan, et järgmine kord, kui keegi sulle haiget teeb, ei mõtle sa sellele, mida saaksid teha, et talle meele järele olla, vaid seda, et äkki oleks aeg seltskonda vahetada. Et meil kõigil on õigus ja vabadus valida see, mis on meile parim. Sealhulgas inimesed, kes sind hästi kohtlevad.

Ma loodan, et su elu on täis selliseid inimesi. 

Midagi eriti iroonilist on hetkes, kus taarakogujast meesterahvas kiikab parajasti ühte Tallinna kesklinna prügikasti, mille peal on laenupakkuja reklaam, mis kuulutab: "Alati on olemas optimistlik väljavaade."

Dolce vita vol 5

Vabal ajal vaatan, kuidas inimesed kuivatatud kaheksajalgu söövad, mängin Tartu söögikohtades kohutavalt halvasti viiulit, istun võõraste vanglatöötajate autodesse ja pildistan kajakaid.

Postimaja bussipeatuses

Postimaja ees on bussipeatus ja esmaspäeva hommikul kell 9.15 magab seal üks habetunud mees. 

Mehe nägu on paistes, nagu kipub olema inimestel, kes tihti alkoholi tarbivad, ning pea juures on Rimi kilekott taaraga. Kuigi on alles hommik, lõõskab juba taevas suvepäike, mille taustal tundub mehe riietus kaugeltki liiga soojendav. Jope, pikad püksid, saapad, isegi müts. Kõik ebamäärast plekilis-pruunikat värvi. 

Bussipeatusest hoovab veidrat haisu ja väga lähedalt inimesed mööduda ei söanda.

Kell üks päeval mees bussipeatuses enam ei maga. Seal istuvad tema asemel (sõna otseses mõttes asemel) kaks heledates suveriietes prouat, ühel kübar peas, teine sööb jäätist. Kübaraga proua süles on helebeež käekott, mis sobib ideaalselt tema peakatte värvitooniga.

"Ma ei tea," ütleb jäätisega proua vastuseks äsja kõlanud küsimusele. "Lõhet äkki. Seda pole ammu teinud."

Moosekandi elu

Ja kui raamatuasjadesse väike korralduslik paus sisse jääb, siis sobib motivatsiooni leidmiseks Eminemi diskograafia.


It just might be the next best thing but not quite me

Ootab otsust

Tegelikult ei vääri austust ainult inimesed, kes toetavad sind rasketel aegadel, vaid ka need, kes jäävad sinuga, kui sind saadab edu. 

Kui Tallinna liiklus ei ole plaanidesse arvestatud

Päriselt ka, ma pean varsti kirjutama raamatu “Buss” ja panema sellesse kõik oma linnaliinibussidega seotud lood, sest neid tuleb üha juurde.

Pidin mina siis kolmapäeva õhtul pärast tööd emaga Haapsallu vanaema juurde minema. Hakkasin töölt varem tulema ja jõudsin Kaubamaja peatusesse, kus hakata ootama linnaliinibussi, mis mu bussijaama viiks.

Kui linnaliinibuss oli 3 minutit hiljaks jäänud, hakkas tekkima väike mure. Suurem mure tekkis, kui buss oli hilinenud juba 5 minutit. Lõpuks see tuli, aga jaama Haapsalu bussini jõudmine tõotas tulla ajaliselt väga napikas. Kell oli 17.10, kui olin kahe peatuse kaugusel bussijaamast, millest Haapsallu suundumine pidi algama kell 17.20. Siiski ei tundunud õigeks ajaks kohalejõudmine võimatu … kuni tipptund Tallinna kesklinnas oma võimu näitama hakkas. Kell oli 17.13 ja buss venis ummikutes sentimeetri haaval edasi. Siis 17.15. Viis minutit Haapsalu bussi väljumiseni, taustaks mu reisikaaslase ärevuses telefonikõne, mille eesmärgiks välja selgitada, kus kuradi kohas ma ometi kooserdan.

See on hea närviharjutus: näha bussijaama endale nii lähedal, aga ometi olla keset autoderodu kinni liikluses, mis ei liigu isegi siis, kui roheline tuli on, sest teised on lihtsalt ees. Kell oli 17.18. Kui buss NÜÜD rohelise tulega liikuma ei hakka, siis ma jään Haapsalu omast maha.

Jäingi. Bussijaama jõudsin täpselt kell 17.22 ja küsisin peatuses istuvalt emalt, et jäime maha jah. “Jep,” ütles ta. “Lähme jaama.”

On teisipäeva õhtu. Kuldne retriiver Sofye naudib õhtupäikeses Stroomi randa, oodates kannatlikult, et perenaine K ütleks "Vabalt!" ja ta tohiks merre joosta.

POOLIKUNA

kuidas ma elan
sa mõtled
kui järel mind
palju ei ole
sinuga osa
ju minustki lahkus
ja tagasi
enam ei tule

kuis' ikka veel elan
sa imestad
hingan
ja edasi lähen?
- on pool minust
siiski ju alles
olgugi seda
nii vähe

Kes saaks luuletajaid mitte armastada

See raamatuvärk paneb mind praegu käima. See on peamine, mis jõudu annab ning jalgele tõstab, isegi päevadel, kui igasugune muu motivatsioon ja elutahe on kadunud. Viimased kuud pole lihtsad olnud ja mõtlen natuke hirmuga, mis siis edasi, kui raamatuga asi ühele poole saab ning seda hiiglaslikku motivaatorit enam pole. Eks tuleb vist uus projekt ette võtta. 

Aga kui terve see asi mulle midagi õpetanud on, siis muu hulgas seda, kui vastutulelikud ja lahked inimesed on luuletajad. Kuulsad ja hinnatud luuletajad, kes võiks endale vabalt lubada uhkeks minemist. Selle asemel aga püüavad nad sind igal moel aidata, sind, kes sa pole nende jaoks tegelikult mitte keegi, ei sõber ega pereliige, vaid suvaline tüdruk tänavalt, kellega nad on paar korda juhuse tahtel suhtlema sattunud. 

Olen ääretult tänulik kõigile, kes on mind siia punktini aidanud ja luban, et kui minust asja peaks saama, siis ei lähe ka uhkeks.

Sibulad on kurjad

Pool kuningriiki inimesele, kes õpetab, kuidas hakkida sibulat niimoodi, et pisarakanalite maksimumkoormust miinimumini vähendada. 

Miks sibulad peavad su nutma ajama? Miks nad ei võiks öelda, et sul on ilusad jalad või midagi?

Emadepäevas on supernaisi

[...]

Võitluskunste õpid, õhtul Kafka teoseid loed,
romantilises filmis tunned ennast vahel ära.
Pulssi hoiad uudistel, poliitikal ja moel,
seenemetsas, kaljudel ja öises linnas särad.

[...]

Kui koerlased vajavad ujutamist

Täna on väljas täielik suvi, mispärast käisime T-ga üle pika aja jälle varjupaigas. Sai märjaks, mustaks, ilaseks ja kõvasti joosta. Oli kõrvetav kuumus, mõnus metsaõhk, imeline seltskond, toores koerajõud ja tänulikud silmad.

Usaldus

 Into the wild

 Märg koer on õnnelik koer

Märg koer - märg koerajuht

Eilne Luuleklubi tegi mu õhtu, sest ega iga kord juhtu, et kuulsad luuletajad hoiavad enda käes sinu täis kirjutatud kaustikut ja loevad sealt su luulet ette. Puurides end läbi selle kohutava käekirja ja puha. 

Tõsi, seda kõike küll eesmärgiga näidata, kuidas esitada luulet paremini, kui sina just tegid, aga siiski :D 

#starstruck

Sa tead, et midagi uut on toimumas, kui sa ei vaata poes enam raamatuid, mis sulle sisu poolest huvi pakuvad, vaid selleks, et neid käes hoides otsustada, milline võiks olla parim suurus ühe teose jaoks.

Lisaks sellele teadmisele on mul praeguseks ka palju teisi asju, mida veel pool aastat tagasi ei olnud. Näiteks illustraator. Ja veel mõni vajalik asjaosaline. Sisu. Isegi pealkiri. Nägemus sellest, mis kaanel võiks olla. 

Vara veel tibusid lugeda, kui palju olulist on veel puudu. Aga iga päev on samm edasi.

nendega
ma kaasa kuulan
elan mõtlen lähen
kellel peale enese
veel muudki
mahub pähe

mänguiha täitmatut
kui kõigest ette sead
mind unusta. ma lähen.
ära nendega kes head

Kui ma olen kardirajal, siis on rajal abi vaja

Reede õhtul pärast tööd käisime T ja tema perega kartidega sõitmas. Mul polnud seltskonnast vist ainsana autojuhilube ja seepärast tundsin veidi ärevust, aga nagu välja tuli, siis on karti tunduvalt lihtsam juhtida kui autot. Esmalt pidime muidugi enda kehadele rallisõitjakostüümid ja kiivrid paigaldama. THIS. IS. NASCAR!

Nagu selgus, siis kiirus ja kogenumatus kurvide võtmisel ei ole just parim kombinatsioon, seega tuli vaesel rajameeskonnal alguses mitu korda mind mõnest avariist välja aidata. Ühe korra põrkasime T isaga niimoodi kokku, et ta masin jäi poolenisti õhku rippuma. Ühel teisel korral sõitsid kolm kardijuhti mulle järjest tagant sisse. Ühel kolmandal korral sõitsin ma kurvis läbi piirete niimoodi, et mõni neist olevat teiste jutu järgi lausa purunenud. Veidral kombel leidsin ühe pildi, mis näeb välja nagu oleksin selle vahetult enne kokkupõrget teinud, aga te eksite, kui arvate, et ma korrakski seal ringi rallitades käed roolilt ära võtsin. Kuidas see pilt tekkis, täiesti müstika :D

Vaene hirmust paralüseeritud piire näeb ohtu enda poole liikumas, aga midagi teha ei saa

Mingi aeg väsisid instruktorid mu päästmisest. Ühel hetkel peatas mind üks nendest, vaatas mulle otse silma sisse ja ütles, et see on mu viimane hoiatus ning et ma rahulikumalt võtaksin. Kusjuures pärast seda hoiatust tuli ime ja kokkupõrkeid enam ei tekkinud, kõik kurvid õnnestusid ja iga ringiga muutus raja läbimise aegki paremaks. Ükski juuresolnud inimene ka kannatada ei saanud, selle üle võib samuti uhke olla. 

Ma arvan, et kardisõidu peaks teinekordki ette võtma, nüüd, kui selle lõpuks enam-vähem käppa olen saanud, sest sellega kaasnev vabaduse tunne on vägev. Lihtsalt pedaali vajutada ja minna, kurvis külg ette, ootad, kas põrkad millegagi kokku (nali :D) ja kui mitte, siis jälle gaasi ja edasi. Võib-olla olin nii vaimustuses seepärast, et oma kehamassi tõttu ei tunne ma end tavaelus kuigi võimsana, aga kui raskem masin all on ja kiiver peas, siis tekib kõvasti power'it juurde. Muidugi ei peaks rada sellepärast kannatama. 

Adrenaliinirohket ettevõtmist tähistasime hiljem saunaga, nagu sportlastel kombeks.

Mida teha, kui endas kahtled

Vana trikk, aga tegelikult ka töötab: "What would X do?"

Ma olen seda nii mõnigi kord kasutanud. Enamasti siis, kui kellegagi on tekkinud mõni konflikt, tüli, arusaamatus, vaidlus. Mulle meeldib sellistel hetkedel mõelda mõne oma eeskuju peale. Mida teeks selles olukorras keegi, keda imetlen ja austan? Kas ta oleks minu poolt ja minuga samal arvamusel või toetaks hoopis seda, kellega vaidlen? Päriselt, see aitab nii mõnigi kord perspektiivi paika saada.

Kui vaidlus on haripunktis, siis pole ehk selle mõttemängu jaoks alati aega, küll aga tuleb see kasuks hiljem, kui olen üksi ja tekib küsimus, kas tegin ikka õigesti. Äkki oleks pidanud leplikum olema? Äkki oleks pidanud endast rohkem andma, rohkem pingutama, et kompromissi saavutada? 

Mida oleks teinud Audrey? Jared? Stephen? Jordan? Salvador? Brigitte?

Sedasama?

Siis tegin ilmselt õigesti. 

Öökapile on hakanud ilmuma uut liiki teosed

Aga näiteks see siin on vägagi asjalik.

Kosmos, nii kaunis ja kõhe (ja potentsiaalne kodu hiidkalmaaridele)

Vaatasin eile National Geographicu dokumentaali "Journey to the edge of the universe". Selliseid filme vaadates on alati tunne, et kõik ümbritsev kaob, lendad videopildi vahendusel keset universumit ning oled täidetud selle võluva ja hirmutava üksindusega, mida teavad kõik, kes on kosmosefilme vaadanud.

Mis seal siis on? Näiteks Veenus, mis on kaugelt vaadates nii kaunis, aga lähedalt vaadates purskab tuld ja plahvatusi nagu "one angry goddess". 

Veenus

Surnud planeet Marss, kus võis kunagi olla elu, aga mis praegu tundub täiesti tühi. Või äkki leiab Marsil ringi kulgev aparaat kunagi mõne kõigile katsumustele vastu pidanud eluvormi? Huvitav on mõelda end üksi sellele kõhedale planeedile, kus ei ole lihtsalt. Mitte. Midagi. Aga mille pinna all võib siiski voolata magma, mis tähendab, et hirmkülm pind võib soojeneda ja seega kellelegi eluvõimalusi pakkuda. Aga kellele? (Kujutlege siia nüüd seda "Salatoimikute" muusikat.)

On Saturn oma õõvastavat heli tegevate rõngastaga. Saturni kuu Europa, mis meenutab jääkera. Kus on jääd, seal on ka vett. Kas Europa jäise pinna all on vesi koos olenditega, kes seda vett oma elutegevuseks kasutavad? Kas näiteks meie kalmaare või meduuse meenutavad mereelanikud universumi teises otsas on võimalik? 

Saturni kuu Titan on samuti kõhe, olles ainus taevakeha, mis Maaga niivõrd sarnane. Okei, selle "järved" ei sisalda küll nii palju vett kuivõrd gaasi, aga kuu pinna sarnasus meie koduplaneediga lummab sellegipoolest. Muidugi ka filmis esitatud mõttearendus, et kui päike kunagi veel soojemaks muutub, tuleb Maa elanikel ümber asuda, ja võib-olla just Titanile. 

Saturni kuu Titan - kunagi koduks meie inimkonnale?

Ja muidugi see taevakehi üksteisest lahutav tühjus, aeg-ajalt mööduvad komeedid ja asteroidid, mõni tolmukübeme suurune, teine täitmas kümneid kilomeetreid kosmost.

Selliste filmide kõrvalt on tavaellu naasmine alati kuidagi lohutav. Pärast seda, kui oled teinud visuaalse retke kosmosesse, tunduvad kõik sinu sõbrad. Meie planeedil on erinevaid rahvusi, erinevate veidrate huvidega inimesi, erinevaid uske, ühesõnaga, väga palju erinevusi, aga pärast ülevaadet kosmosest tunned, et tegelikult on planeet Maa ikka väga kodune. Sest palju hullem oleks täiesti üksinda Marsil elada.