Kui kaks meest kõnnivad käest kinni

Tallinna kaubanduskeskus teisipäeva keskpäeval. Aatriumis jalutab noor geipaar, käest kinni, mõlemad silmanähtavalt armunud. Silmanähtavalt mitte-eestlased, alles Eestisse saabunud, veel õndsas teadmatuses valdavast geivastasusest enda ümber, meie riigis. Teadmatuses ... või ükskõiksuses? Inimesed igatahes vaatavad. Muidugi vaatavad. Geid aga vaatavad üksteist. Tundub, et nad pole veel sallimatusega harjunud. Nad on harjunud käest kinni hoidma. Ilma probleemideta.

Huvitav, kui kaua peavad samast soost välismaa mehed käest kinni näiteks Tallinna kesklinnas kõndima enne, kui teiste pilgud (heal juhul muidugi ainult pilgud) neid häirima hakkavad? Nii palju, et nad on sunnitud käest lahti laskma ja näima avalikkusele täiesti tavalise kahe sõbrana?

Need noored mehed olid täna julged, käies käest kinni, hoolimata kõigist neist pilkudest. Eks näis, kaua nad suudavad. Ma loodan, et kaua. Et neil on turistidena meie riigis siiski mõnus, isegi geipaarina inimeste keskel, kelle arvates peaksid geid vaikselt kusagil omaette olema, teiste silma alt ära. Ja pange tähele, et ma ei räägi mingist rämedast amelemisest, seda on ka heteropaaride puhul avalikus kohas kole vaadata. 

Mind kui kirglikku käehoidjat pani igatahes mõtlema. See olukord, kus sa armastad kedagi ja sulle meeldib teda üle kõige enda läheduses tunda, aga sa ei saa tal isegi käest hoida, kartes, et keegi võib teie pihta sülitada. Uskumatu mõelda, et see ühel hetkel kaaslasel käest kinni võtmine, mis heteropaaridel tuleb nii iseenesest, on asi, mille puhul geipaarid peavad kaaluma: kas ikka tasub? Kas siin on turvaline? 

Ma armastan sind, aga kas siin tohib?