Kui kodu võtab sind eriti hästi vastu

Jõudsin äsja tagasi Tartust, kus veedetud võrdlemisi pikk aeg oli lihtsalt suurepärane. Selle eest pean tänama oma ustavaid lugejaid, lahkeid kriitikuid (lähemalt järgmises postituses), päikselist ilma, kõiki kohatud sõpru-sõbrannasid, kohti, mida külastasime (muu hulgas Puhja vastuvõtlikku atmosfääri) ning iseäranis oma kahte K-d, kes hoiavad mu pea selgena, ning kui vaja, hoiavad mind. 

Sellistest nädalavahetustest on alati kahju tagasi reaalsusesse sõita, isegi kui sõidad rongis kellegagi, kellega sõita on äge. Aga siis selgub koju jõudes, et kodu on sind oodanud ja tagasi jõuda on tegelikult kena. 

Kõigepealt selgub, et ehitusmehed on maja fassaadi vahepeal valmis saanud ja keegi oleks justkui maja ära vahetanud, no nii ilus, et täitsa lõpp. 

Siis soojus. Kõikjal, kus oma rännakutel viibisin, oli nii soe, et veri ähvardas keema minna. Öösel poolalasti ühel Puhja rõdul tähtede vaatamine tekitas õnneks vana head (jahedat) tunnet. Mu külmaga karastunud keha pole soojade tubadega just harjunud. Aga vahi värki, tulin ja radikad on täiesti soojad. Toa õhk on täiesti soe. Pidin oma suureks hämmelduseks isegi akna lahti tegema, sest nagu öeldud, ma pole harjunud.

Postkast pakub mulle harva üllatusi, aga seekord leidsin sellest lausa kaks aaret: Siimu saadetud sünnipäevapostkaardi Portugalist ja Margiti saadetud luulekogu "Veerekese Pääl". Selliste asjade peale läheb süda tõesti soojaks.

Ja lõpuks need vaprad krüsanteemid. Sünnipäevast saati ustavalt teeninud, siiani täies elujõus.