Reedel feilisin haledalt luuleprõmmi 1. eelvoorus, kus mu publikult saadud skoor oli esinejate seas üks väiksemaid (kui mitte kõige väiksem). Mu enda arust läks kõik hästi ja esitasin luuletusi, mille on publik siiani ikka hästi vastu võtnud, aga seekord oli juba esinedes natuke hirmus, kui rahva suunurgad vajalikes kohtades isegi natukene muigeks ei kõverdunud. Hiljem sain tagasisidet, et mu materjal oli liiga seinast seina ja see võis publiku jaoks fookuse valimise liiga keeruliseks muuta. Võib-olla jah, polnud tark kolme minutisse suruda nii harrast isamaaluulet, (tarbija)ühiskonnakriitikat ja kriitilisi sõnu ühe meessoo esindaja aadressil, aga eks tagantjärele oleme kõik targad. Igatahes jah, ma proovisin ja feilisin ja võib-olla proovin kunagi uuesti. Proovin paremini.
Võib-olla.
Samas jõudis "Paradoksid" vahepeal Rahva Raamatu luule TOP 10sse, mis oli minu jaoks parim võimalik sünnipäevakink. Vahel tundub, et ma armastan seda raamatut rohkem kui iseennast.
Täna sain ma 27. Tänu töökaaslastele on tunne igati pidulik, aga natuke hirmus ka, sest tundub, nagu oleksin alles 24 saanud.
27. Kuhu see aeg küll kaob?
No comments:
Post a Comment