Kas olete kunagi püüdnud talvel valge maani kleidiga ühest linnaotsast teise rühkida? Võta buss, she said. Olgu, sa ronid seda valget imet põlvedeni kergitades linnaliinibussi ja jälgid, et inimesed sinust vähemalt meetri raadiuses kaugemal seisaksid. Et sa jumala eest kleidisaba bussipõrandale ei pillaks ja jumala eest ei istuks, sest siis läheb see asi kortsu.
Linase kleidi triikimine võtab minul aega umbes 30 minutit, täiskuumust triikraualt ja palju vett. Ikka jääb mõni korts sisse ja võid kindel olla, et ajaga, mil ükskord lavale jõuad, on neid veel teisigi juurde ilmunud. Salakavalad sindrid.
Muidugi avastad vahetult enne aasta tähtsaima võistulaulmise jaoks lavale minemist valgelt varrukalt šokolaadipleki. Mõnikord avastad, et su pesu paistab valgest kangast läbi. Seekord õnneks mitte, küll aga koperdad 5000 korda maani saba otsa ja näid endale viimaks maailma kõige ebagraatsilisema olendina. Aga see rüü tähendab, et kuulud mingisse teatud ühtsesse rühma. Sa tunned nende kleitide järgi oma armsad koorikaaslased teiste kooride liikmete seast MHG-s hõlpsasti ära. Ühe teise koori dirigent ütleb, et meil on ilusad kleidid. See aitab, seega kui järgmine kord kedagi sellises kostüümis näete, siis lausuge paar lohutavat (st komplimendilaadset) sõna ja saatke teele armastusväärne pilk. Sest tõsi, neil hetkedel, kui sa parajasti treppidel ei pea kaelamurdmist vältima, tunned end isegi päris daamilikult. Lisaks on valge rahu värv. "Rahu, rahu, rahu," sisendad endale lavale tudisedes. Lõppkokkuvõtteks kandsid kõik meie pingutused vilja, sest Tartu Üliõpilassegakoor lahkus selleaastaselt Tuljaku võistulaulmiselt B-kategooria 1.-2. kohaga, mida jagasime Euroopa kultuuripealinna segakooriga: http://kultuur.err.ee/v/muusika/5b89371d-eba8-4375-856d-de0c11e99678. Juhei!
Täna kell 21.35 siis kõik ETV-st Eesti Laulu 1. poolfinaali vaatama ja Mintsu kohvitassiaaria poolt hääletama! Mul on igatahes telefon juba üles soojendatud :D
Ma pole alati selline füürer olnud, aga mul on nüüd uus hullumeelne maailmavaade, mis näeb ette seda, et sõprus tuleb välja teenida.
Sõprus vajab aega ja reaalset, südamest tulevat soovi mingit inimest tema suurepärasuse tõttu oma elus hoida. Sõprade peale mõeldakse, neile tahetakse head, neid kaitstakse, toetatakse ja nende pärast tuntakse muret. See käib sõprusega loomupäraselt kaasas ega tohiks olla tingitud asjaolust, et lugesid Naisteka artiklit "10 asja, mida tõelised sõbrad teevad" ja siis mõtlesid et oioi, ma olen vist siiani natsa pange pannud selle sõpruseviguriga, homsest hakkan rohkem helistama. Vaata, tõeline vigur on selles, et sa võid ju rohkem helistada (see on kest), aga ükski artikkel ei saa kedagi rohkem hoolima panna (see on tuum). Sest sõprus pole sõnad, vaid teod. Kõigil on vahel kiire. Aga kui tunned juba kahekümnendat korda, et ei saa mingi inimese peale loota, siis mõtle, kas see inimene ikka on su sõber. Kui keegi tekitab sulle sagedamini kurvastust kui rõõmu, siis mõtle, kas see inimene ikka on su sõber. Sõber ei ole iialgi mugavus, takistus, uhkuseasi või varuvariant, aga mis kõige tähtsam:
Sõber ei ole kohustus. "A true friend is someone who is there for you when he'd rather be anywhere else." (Len Wein) True story.
Laupäeval oleme juba teiste Eesti segakooridega Tuljaku konkursi karmis võistlustules, aga homme,reedel kell 20.00toimub meil võistlevate kooridega Jaani kirikusüks väike armas esinemine, kus kõik on veel tšill. Olen selle teemaga seoses juba natuke läbi väntsutatud, aga lõpuks on asjad ikkagi nii, et ma laulan ka.
Ehk eilne pakkus palju rõõmu. * Päeval helistati ja küsiti "Paha Hugo" kohta. Täpsemalt tahtis ühe kooli õpetaja teada, kas tohib juttu "Paha Hugo naerab paremini" oma 9. klassiga kirjandustunnis analüüsida. Väikese kirjutava inimese suured asjad. * Eile õhtul käisime üsna tavapärase seltskonnaga Genis filmiõhtul, kus lasime end seekord põhjalikult kurssi viia kanade keerulise eluga. Kas teadsite näiteks, et kanad on türannosaurus Rexi kõige lähemad elavad sugulased? Või et mõned kanad võivad elu jooksul sugu vahetada ja mingis elujärgus kukeks muutuda? Kui sellele teadmistetulvale lisada veel head inimesed, tee ja hummuseleivad, mida ma ise kunagi teha ei viitsi, võib õhtuga juba vägagi rahule jääda. * Meiega liitus selleks õhtuks ka Mints, kellega saime nii mõnestki tähtsast teemast jagu ja kes jagab alati mu entusiasmi Alexandri suhtes. * Nägin üle mitme kuu taas Monsut, kes on Portugalist viimaks tagasi ja tuleb mulle täna külla.
* Meie klubi sai jälle kokku. Seekord olime daamidega Kivis. Koos meiega oli ka tore rastapatsidega baarmen ja hea reggae.
Tervitaks lõpetuseks üht oma kõige ustavamatest lugejatest läbi ajaloo, kes on lisaks sellele ka üks mu parimaid eksklassiõdesid ja sõbrannasid. Palju õnne, H :*
Pole siin päris pikalt oma tagasihoidlikku igapäevaelukest
vahendanud.
Eile õhtul käisime esmalt L-i ja tema vennaga Tartu Uues Teatris
vaatamas Mihkel Raua näidendi „Viimane voor“ lavastust. Täpselt kell 18.30
seisin Tartu Uue Teatri ukse taga ja ootasin oma head sõpra ja sama teatri töötajat
L-i, kes võimaldas meile sellele lavastusele sissepääsu. Esireas istudes
paistsid hästi kätte Lemsalu pikad jalad ja sensuaalne väänlemine; Sanderi
süljepritsmed, kui ta pühendunult üht õnnetut ooperipala laulis ja metsik viha
Raua silmades, mis oli suunatud ühe nägusa, kuid võrdlemisi ennasttäis
staarihakatise vastu. Raud oskab hea loo kirjutada. Vihmar oskab sellest hea
lavastuse teha. Lemsalu, Sander, Polman ja Raud oskavad hästi näidelda. Lisaks
oli püstol koos sellest tuleva paugu ja suitsuga nii reaalne, et üks noor daam
minu paremal käel kiljatas iga kord, kui lasud kellegi suunas teele saadeti.
Kui hakkas lähenema öö, sõitis L autoga Annelinna. Sõime pisut ja hakkasime otsime kohta nimega Space Bar. Peab ütlema, et halva ilma tõttu polnud sugugi lihtne Annelinna avarustest üht uut baar-klubi üles leida. Aga oma eksirännakul sõbrunesime ühe abivalmis härrasmehega ja viimaks jõudsime ka õigesse kohta.
Meie eesmärk oli üle pika pausi jälle Remi bändi kuulata. Glämmrokki viljelev Fuzette on juba üsna pikalt lahus olnud, seepärast oli vägagi rõõmustav nende vanu häid lugusid taas laivis kuulda, mis sest, et harjumuspärasest veidi akustilisemas võtmes ja vaid kahe härrase (Remi ja Aleksandri) esituses. Atmosfäär erines kardinaalselt eelnenud teatriatmosfäärist - nahktagid, üliliibuvad püksid meeste jalas, Motley Crue jt bändide patch'idega teksajakid, rohke lakiga kohevad soengud ja pikad juuksed, palju musta tooni ja värvitud silmad.
Igatahes oli konsa väga hea, tekitas täitsa nostalgilise tunde. Kui soovite sellest stiilipuhtast bändist rohkem teada, siis menetlesin Fuzzut kunagi ajakirja Tartu Tudeng jaoks: http://issuu.com/keilisykijainen/docs/tt02_1-12_final.
Minu lemmiklood on siiski "I can't change" ja "Sleazectricity", aga see sobib ka
Space Bar on väga mõnus hubane ja äärmiselt ruumikas koht, mis sobib suurepäraselt inimestele, kes Annelinnas elavad. Polegi vist kunagi juhtunud, et teekond peolt koju nii lühike oleks olnud.
Lubasin, et enne makatöö valmimist rohkem pikemaid asju ei kirjuta, aga ma ei suuda lõpetada. Tähtsad tähtajad jõuavad aina lähemale ja see on juba tõsiseks probleemiks saamas. Lord have mercy on my soul. http://nihilist.fm/jaavad-ainult-silmad/
