Sõprus pole sõnad

Ma pole alati selline füürer olnud, aga mul on nüüd uus hullumeelne maailmavaade, mis näeb ette seda, et sõprus

tuleb välja teenida.

Sõprus vajab aega ja reaalset, südamest tulevat soovi mingit inimest tema suurepärasuse tõttu oma elus hoida. Sõprade peale mõeldakse, neile tahetakse head, neid kaitstakse, toetatakse ja nende pärast tuntakse muret. See käib sõprusega loomupäraselt kaasas ega tohiks olla tingitud asjaolust, et lugesid Naisteka artiklit "10 asja, mida tõelised sõbrad teevad" ja siis mõtlesid et oioi, ma olen vist siiani natsa pange pannud selle sõpruseviguriga, homsest hakkan rohkem helistama. Vaata, tõeline vigur on selles, et sa võid ju rohkem helistada (see on kest), aga ükski artikkel ei saa kedagi rohkem hoolima panna (see on tuum). Sest sõprus pole sõnad, vaid teod. 

Kõigil on vahel kiire. Aga kui tunned juba kahekümnendat korda, et ei saa mingi inimese peale loota, siis mõtle, kas see inimene ikka on su sõber. Kui keegi tekitab sulle sagedamini kurvastust kui rõõmu, siis mõtle, kas see inimene ikka on su sõber. Sõber ei ole iialgi mugavus, takistus, uhkuseasi või varuvariant, aga mis kõige tähtsam:

Sõber ei ole kohustus.

"A true friend is someone who is there for you when he'd rather be anywhere else." (Len Wein)

True story.