Uneserviisid ei purune

Jalutasime B-ga Tallinnas (millest kumbki meist kuigi palju ei tea) mingite suvaliste kortermajade vahel. Viiekorruselised korterielamud olid tihedalt üksteise küljes nurkapidi kinni, just nagu Tartus Annelinnas. Ühe maja 2. korruse rõdul istus vanem proua, kelle käest kukkus äkki mingi valge objekt meie juurde murule. 

Esmalt vaatasin, et tegu on palliga. B läks lähemale. Ta võttis objekti kätte ja viskas selle nii kõrgele, kui suutis, et rõdul istuv proua oma vara tagasi saaks. B viskas liiga vähe. Objekt ei jõudnud rõduni, vaid kukkus jälle murule. Mõtlesin ise proovida.

Kui "palli" järele küünitasin, nägin, et tegu on hoopis kohvitassiga. Üsna kallis nägi teine välja, selline, millest külalistele vaid pidupäevadel kohvi pakutakse, ja mil tingimata on kusagil olemas ka alustass. Kas tõesti julges B sellist tassi niimoodi loopida? 

Mina nii väga ei julgenud. Valmistusin mitu korda hoogu võtma, et tass prouani visata, aga ta vist nägi hirmu mu silmades ja see ajas ka proua ärevusse. "Korteri number on 105," ütles ta, "tulge parem üles."