TELGIGA MÄGEDES: 7. päev. Kohtumine profihääletajaga ja väikelinnaidüll Saksamaal

Ärkasin hommikul kella poole kuue ajal selle peale, et lehmad tulid aasale jälle oma kellukesi tilistama. Tõeliselt armas heli, mille peale ärgata. Karl veel magas ja see andis mulle taas võimaluse tekkinud inspiratsioonipuhangut ära kasutada:

HOMMIK MÄGEDES

vasakul

on kuulda lehmakelli

paremal

must norskab rändaja

eile korjas mulle

alpi lilli

ei jõudnud punuda

küll nendest pärga ma

kuid siin me kohal

kotkas ringe teeb

ja varsti päike

katab põlluäärt

ootan

millal ärkab kaaslane

kuid seni kuulan

alpi lehma häält

Brunicost sõitsime varahommikuse bussiga Schabesse (?) kust oli plaanis juba edasi Austriasse hääletada. Sobiva hääletuskoha leidmine tähendas seegi kord pikka kõndimist kõrvetava päikese all ja maanteel, mis pole absoluutselt jalakäijatele mõeldud. Kui olime juba natuke ühe väljasõidu juures kordamööda hääletanud, avastasime, et tegelikult oli autodel seal peatumiskeeld. Ühel hetkel jäi Karl ainuti mu pead vaatama, käskides mul mitte liigutada. Hakkasin juba mõtlema, et mul on seal auk või vaarikauss (õõh, mu suurim hirm) või raisakotkas, kes on juba valmis, et kuumarabandusse langenud kehast silmi välja nokkida. Tuli välja, et see oli kõigest kiil, küll enneolematult suur teine.

Kiilid peast likvideeritud, matkasime vapralt edasi, kuni jõudsime teemaksupunktini.

See tegi meid esialgu veidi nõutuks, aga siis kohtusime ühe teise hääletajaga, kes sealsamas enne tõkestatud kontrollputkasid juba pöialt püsti hoidis. Tegu oli täieliku hääletaja stereotüübiga: noormees seisis paljajalu, kitarr seljas, õlgkübar peas, ja rääkis nagu pesuehtne hipi (“Summer’s great, man. The best, man.”). Ta seletas, et on itaallane, aga otsustas Innsbrucki hääletada (nagu meiegi), et seal mingi vanainimese juures peatuda.

 Sõbrapilt mehega, kes suvel jalanõusid ei kanna

Lisaks noormehe (nimetagem teda näiteks Rickyks) ultravabale välimusele ja olekule oli tähelepanuväärne ka tema (profile omane) hääletamisstiil. Autode peale saamiseks läks ta lihtsalt ise iga veidigi aeglasemalt sõitva või peatuva auto juurde, pistis oma õlgkübaras pea aknast sisse ja pakkus end kaassõitjaks. Peab küll mainima, et väga tulus see strateegia tema jaoks polnud. Küll aga õnnestus tal niimoodi autojuhtidelt vett saada, mis kuumuses väga ära kulus ja mida ta lahkelt meilegi jagas.

Ricky proovis õnne ka tee ääres tantsimise (jep) ja laulmisega, mis viis meid Karliga äratundmiseni, et päris nii pohhui ei saa meil vist kunagi olema. Tüüp rääkis veel, et on kõige kauem isegi päev otsa ühes kohas püüdnud auto peale saada. Päev otsa. Ma pole kunagi kauem kui kaks tundi hääletanud ja rohkem vist ei viitsiks ka. Igatahes jõudsime Rickyga kokkuleppele, et hääletame kordamööda ning kui me Karliga peaksime oma vahetuse ajal mõne auto peale saama, palume ka tema kaasa võtta (ja vastupidi).  

Olime hääletanud nii kaua, et mingil hetkel käisin isegi sealt teemaksupunktist küsimas, kaugel lähim rongijaam asub. See oli piisavalt kaugel, et edasi hääletada. Kui minu ja Karli kord parajasti käimas oli, peatuski üks noormees ja oli valmis meid endaga kaasa võtma. Ta ei sõitnud küll päris Innsbrucki, vaid pidi peatuma umbes 30 kilomeetrit enne seda. Küsisime, kas ta oleks nõus ka põõsa taga istuva Ricky kaasa võtma, aga tundus, et noormees polnud sellest mõttest just ülemäära vaimustuses. Ja kuna meie Karliga olime siiski tandem, kes pidi tuhandete kilomeetrite kaugele oma kodumaale jõudma, Ricky aga äsja kohatud võõras, ei jäänud me oma sohvrit ka pikemalt veenma. Selles mõttes veits dick move muidugi, unustada see üks-kõigi-ja-kõik-ühe-eest-põhimõte niipea, kui endal soodne võimalus avaneb, ja eks me saime hiljem selle eest karmalt ka karistada. Igatahes, Ricky, kus sa ka poleks, ma loodan, et said auto peale ja jõudsid samuti Innsbrucki.

Karli kord. Kui mälu mind ei peta, siis just see nurgast paistev auto meid peale võttiski

Aga need inimesed, kes hääletajaid ligi 40-kraadisest kuumusest peale võtavad, issandad õnnistagu teid. Mitu korda selle reisi jooksul tekkis minus tunne, et tahaks juba ainuüksi seetõttu load teha, et ise kunagi mõni hääletaja niimoodi maanteelt päästa. Tegelikult ütlesidki mitmed meie sohvrid, et võtavad hääletajaid seetõttu peale, et on kunagi ise kõvasti hääletanud ja teavad, kui raske see olla võib. Järjekordne (üsna otsene) näide sellest, et karma on olemas.

Innsbrucki sõitsime rongiga ja olimegi Austrias. Võrreldes varasematega oli tegu tõelise suurlinnaga (suuruselt viies linn Austrias), kus ootasid meid rahvahordid ja uued kaunid mäed. Meil oli kindlasti vaja leida kohta, kus telefone laadida, seega põikasime sisse ühte baari. Muu hulgas pidime vaikselt hakkama tagasilennuvõimalusi otsima. Pärast mõningat uurimistööd selles tühjas Innsbrucki baaris selgus, et kui tahad lennupileteid lähipäevadeks eksprompt osta, on need kohutavalt kallid. Paraku ei olnud meie reisistiili juures võimalik neid ka ette osta, kuna meil polnud vähimatki aimu, mis päevaks me täpselt kuhu omadega jõudnud oleme. Seega oli reaalsus see, et kuigi olime alguses Milanosse lennanud vaid 30 euroga, tuli tagasilennuks arvestada kordades suuremate summadega, ning vähegi normaalse hinnaga lennuks tuleb meil liikuda Berliini. Kui oled juba nädal aega sellisel vaimselt ja füüsiliselt väsitavalt rännakul olnud ning kojupääsemisse tekib kahtluseuss, paneb see väga nördima. Igatsus hakkas tekkima nii inimeste, vanni, lahtiste jalanõude kui ka voodi järele, ning arusaamine, et selle kõigeni jõudmiseks tuleb läbida veel terve hunnik katsumusi, polnud kerge.

 Kusagil Innsbrucki katusel

Lohutuseks käisime ühes kebabikohas söömas ning kuna ma olin ikka väga löödud, soostus Karl hääletamise asemel rongiga veidi edasi sõitma. Edasi tähendas Saksamaad ja see tähendas, et vähemalt liigume kodule lähemale. Rongis vaatasin oma pindu peopesas, mille ümber olev ala oli juba päris koledaks muutunud. Siis küsis Karl, et miks ma seda lihtsalt oma pintsettidega välja ei võta. Mul oli täiesti meelest läinud, et mul olid pintsetid, pealegi veel teravate äärtega - nende abil sai kergesti sügavale naha alla pinnu juurde pääseda (palun vabandust, kui see mõne jaoks liialt graafiline tundub). Läks paar minutit ja väljas ta oligi!

Saksamaal peatusime Mittenwaldi-nimelises väikelinnas. Sealne keskkond tegi tuju kohe mitu grammi paremaks, sest Mittenwald on lihtsalt üks kõige armsamaid kohti, mida ma näinud olen. See on suveõhtuidüllis jalutavate paarikeste, poputatud koerte ja jalgrattal sõitvate nunnade linnake, kus tundub, et kõik tunnevad kõiki, pole mitte mingit kuritegevust (nagu ühelt kohalikult kuulsime) ning mis tagab ideaalse suveõhtuatmosfääri, et mõne kohviku terrassil õlut ja kakaod juua. Otsustasime, et väärime pärast oma vintsutusi midagi ilusat ja õhtu viiulimeisterdamise poolest kuulsas linnas kahtlemata oli seda.

Suurlinnakärast otse väikelinnaidülli

Pärast seda, kui olime end veidi premeerinud, liikusime jälle linnast välja mägede poole, sest öö hakkas lähenema. Seadsime end täpselt Alpide jalamile metsa äärde, järjekordse põllu ja rohkete pisikeste puumajakeste kõrvale, mis olid tõenäoliselt kuurid või midagi sarnast. Jalutuskäik tasus ära, sest seegi koht oli oma kauni vaate ja piisava varjatusega telkimiseks ideaalne. (Varjatus, kusjuures, oli tähtsam kui kunagi varem, sest Saksamaal vaadatakse ebaseaduslikule telkimisele isegi halvemini kui Itaalias ning seda karistatakse võimalusel kopsaka trahviga.) 

 Esimest korda elus nägin päriselt eeslit!

Järjekordne päev hakkab loojuma. Sedapuhku Mittenwaldis

Reisisellid. Hoolimata meie mõningasest jagelemisest võin öelda, et mul on nii hea meel, et sain selle seikluse läbi teha oma parima sõbraga, kes tõesti hoolitses minu eest nii, nagu alguses lubas. Eks ma püüdsin muidugi samaga vastata

Punkte saab Mittenwaldi "kämping" veel ka põhjusel, et vahelduseks polnud läheduses ühtegi suurt teed ega kohisevat ojakest, üksnes mingi veider lind tõi aeg-ajalt meie taga laiuvas metsas esile kõhedaid, inimhäälega karjatusi. 

Kui olime tropid kõrva pannud, algas rahulik, kosutav öö.  

JÄRGNEB ...

TELGIGA MÄGEDES: 6. päev. Mägede hääl ehk lehmakellad

Kuna Karlil jäi eelmisel päeval nähtud mäetipp Dolomiitide kõrval (Passo Gardena) hinge peale kripeldama, pidime enne edasiliikumist ikka seal ära käima ja nii kärutasimegi hommikul bussiga mööda neid kurve üles tagasi.

Corvara-nimelises linnas Passo Gardena bussi oodates sai nautida selliseid vaateid

Passo Gardena kaunis keskkonnas sõime ja ostsime kodustele suveniiripoest veidi nänni. Karl tahtis veelgi kõrgemale matkata ja lasin tal seda teha, jäädes ise ühele mäenõlvale istuma. Ümbruskond oli igati inspireeriv ja andis ainest järgmiseks luuletuseks:

päike paistab peale
ja langeb kehale
on sõbrad ja on suva
et väljuvad meist miinid

rohtu siin kui jagame
kesk mägesid ja lilli
tunnen: olla lehm
on hea kus Dolomiidid

Mägede soengumood

Kui me Passo Gardenas bussi ootasime, millega alla Corvarasse tagasi sõita, ligines meile UNESCO keskkonnatöötaja, kes viis meiega läbi küsitluse teemal "Mõtteid Dolomiitide looduse säilitamiseks". Pärast seda õpetas punapäine küsitlejamees meile, kuidas erinevate liiklusvahenditega Brunicosse jõuda. Hea ikka, kui keegi selle va Itaalia transpordisüsteemi nii lihtsaks teeb. Lisaks kasulikele juhistele premeeris mees meid Dolomiitide kaardiga, mis hiljemgi kasuks tuli. Ilm hakkas aga jälle äikseliseks muutuma, mägedes käib see ikka sekunditega.

Kui me Corvara mägisest piirkonnast lahkusime, sadas seal juba paduvihma, aga Brunicos ootas meid taas üle 30-kraadine kuumus. Käisime söömas ühes huvitavas Itaalia söögikohas, mida pidasid hiinlased. Restorani atmosfäär oligi selline Hiina/Itaalia segu ning seda olid ka menüüs olevad toidud, mille seast võis leida nii pitsat kui ka hiinapäraseid pelmeene. Sõime taas kord pitsat, mis oli vähemalt sama hea kui too esimene Itaalia pitsa, mida Stelvio Passis sõime. Tuleb välja, et kui Hiina ja Itaalia köök kokku panna, on tulemus kahekordselt hea. Mulle täiega meeldis see koht. 

Kohalikud teavad, kuidas oma soove visualiseerida

Karl tundis end veidi halvasti ja see hirmutas mind piisavalt, et ise vahelduseks meie kümnekilost kotti kanda :D Rühkisime Brunicost välja, et linnaäärses võsas telkimiskohta leida. Ja Karl avastaski ühe maisipõllu kõrval metsa ääres nii ilusa platsi, et täitsa lõpp. See oli elumajadele üsna lähedal ning jälle täpselt tee kõrval, kus liikus nii autosid kui õhtuseid jalutajaid, aga seal lähedal oli ka lehmakari, kelle kaelas helisevad kellukesed muutsid õhtu eriti eksootiliseks. Kui päike loojuma hakkas, jäid kellukesed tasapisi vait: lehmad viidi ööseks aasalt minema.

Karli sõnul olime nagu telgireklaamis, sest päriselt ei telgi keegi sellises kohas

Kuna tegu oli siiani vast kõige ohtlikuma telkimiskohaga (arvestades, et Itaalias on keelatud telkida mujal kui selleks ette nähtud kämpingutes ja meie telk polnud sugugi varjatud), tuli möödujate osas olla tähelepanelik. Mingil hetkel kuulsime õuest muusikat. Kõlas, nagu keegi oleks täpselt telgi kõrval seisnud, lihtsalt seisnud ja telki vaadanud ja muusikat kuulanud. Mõnda aega olime lihtsalt täiesti vait, püüdes analüüsida olukorda ja seda, mida edasi teha. Kas see on mingi psühhopaadist politseinik, kes laseb meil enne vahistamist natuke omas mahlas marineerida? Või purjus külamees, kes ei näegi meie telki ja laseb kohe selle pihta pimedas ühe sortsu uriini? 

Tuli välja, et see oli minu MP3-mängija, mis oli mu padja funktsiooni täitva jope taskus ise tööle lülitunud. See mure lahendatud, jäime magama.

JÄRGNEB ...

TELGIGA MÄGEDES: 5. päev. Nälkjad tossudes ja meet me at Dolomiidid

Laupäeval ärkasime puhanuna ja värskelt oma jalgteeäärses võsas metaaniplahvatusohu siltide vahel ja olime eluga igati rahul :D Üks rõve vahejuhtum siiski esines. Nimelt, kui hakkasin omale teeleasumiseks jälle jalanõusid jalga panema, tundsin, et toss on seest limane ning varbaotsas on midagi paksu ja märga. Esmalt arvasin, et mingi seen on kuidagi tossu sisse sattunud, sest tekstuurilt meenutas objekt täiega suvevihmas märgunud puravikku. Pikalt mõtlemata sirutasin käe jalanõu sisse, et seen kätte saada. See polnud seen.

See oli nälkjas. 

Suur ja rasvane nälkjas, kes oli vihma eest mu jalanõu sisse varju pugenud. Iuuuuuuu. Printsess minus lõi välja ning kui olin esialgsest šokist üle saanud ning mitukümmend minutit oma tossu puhastanud, võisime jätkata teekonda Dolomiitide poole.

Tunnelid, mis öösel mõjusid salapäraselt ja tekitasid seoseid erinevate õudusfilmidega, olid hommikul üksnes lahedad. Pärast mõningat matka jõudsime järgmise Itaalia mikrokohakeseni, milleks oli Campodazzo. Seal hakkasime ahnete nägudega ringi vaatama, kust võiks midagi söögipoolset leida. 

Peagi istusimegi ühe Campodazzo baari-kohviku väliterrassile ja sõbrunesime koha omanikuga. Selleks oli üliarmas punetava näoga paksuke onkel, kes varajasest kellaajast hoolimata juba usinalt ringi toimetas. Ta tegi kõike ise: võttis tellimusi vastu, praadis köögis omlette, tegi kohvi, tõi tellimused lauda ning tegeles arveldamisega. Lisaks oskas ta inglise keelt ning oli seega võimeline meile seletama, mida itaaliakeelsed hommikusöögid menüüs endast kujutavad. Nii istusime varsti täielikus väikelinnaidüllis: varahommikune päike, Itaalia cappuccino, omlett ja suveterrass. Ühtlasi saime kohviku sisemuses taas telefone laadida, tukka pesta ja Innsbrucki/Salzburgi tulevasteks päevadeks couchsurf'e otsida, sest suurlinnades telkimine võib osutuda keeruliseks. 

Hommikuidüll ehk teine tass cappuccino't

Ma päris täpselt enam ei mäleta, kuidas me Dolomiitide juurde jõudsime, aga lõunaks olime Sëlvas, kust avanes järjekordne võimas vaade: sedapuhku Dolomiitidele ja UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvale Puez-Geisleri looduspargile. 

Muu hulgas sõime ühes kohvikus ehtsat Itaalia jäätist ning ostsime kohalikust toidupoest omale süüa. Poe ees oli üks mustanahaline noormees endale täiesti uue tänavakunsti ameti leiutanud: ta seisis täpselt poe ees ning juhatas lollidele turistidele, kus poe sissepääs asub. Selle teenuse eest ootas ta muidugi väärilist tasu: mehe ette asetatud mütsi sisse oli juba nii mõnigi mündike poetatud.

Jõud on tasakaalus :D (Roosa ükssarvikuga koti laenasime oma fotolavastuse tarbeks ühelt laadamüüjalt.)

Dolomiitidega lustimas

Lustimisvõimalusi oli muidugi teisigi

Sëlva on täielikult turistidele suunatud piirkond. Põhilised hooned on hotellid, külalistemajad ja villad, kus rikkad Itaalia ja Saksamaa pensionärid suvitamas käivad, valged püksid jalas, helesinised jakikesed üle õlgade visatud, kullast kellad randmetel Villa Stefaniast välja astumas. Meiesuguseid metslasi, kes viiendat päeva kodutuna kusagil mäe otsas tuunikalakonservi ja salaamirõngast söövad, seal kuigivõrd just ei leidunud. 

Aga jah, kuna Sëlva sisemuse moodustab turistidelt raha lootev linn ning kõik seda ümbritsevad metsatukad on mägede küljes ca 70-kraadise nurga all, sai meile selgeks, et ööseks tuleb muu koht leida. Google aitas välja selgitada, et kõige lähem kämping asub Colfoscos. Itaalia bussigraafikud panid meid seegi kord proovile, kuid sedapuhku aitas liiklemisse selgust tuua Sëlva turistidele mõeldud infopunkt. 

Kehalistest probleemidest nii palju, et kuidagi õnnestus mul Dolomiite imetledes paremasse kätte kaks pindu saada, millest ühe sain sõrmedega välja. Teise eemaldamise jätsin lähitulevikku, sest esialgu puudusid mul selleks vahendid.

Erinevate sõidukitega Colfoscosse liigeldes sõitsime taas üle ekstreemselt kurviliste ja lummavalt kaunite mägiteede, mille ääres hästi toidetud kirjud lehmad oma kellukestega tilistasid. Jõudsime otse Dolomiitide kõrvale mäetippu, kust siis aga uuesti teisele poole mäge alla sõitma hakkasime, sest just seal Colfosco oligi. Karl tahtis muidugi poolel teel bussist maha hüpata, sest täiuslikku maalilist (ja väga mägist) keskkonda telkimiseks oli palju nagu rohtu aasal hängivate lehmade hammaste vahel. Ometi jõudsime lõpuks siiski Colfosco kämpingusse, mis oli hiiglaslik, lärmakas ja rahvarohke, meenutades rokk-kontserdi telkimisala. Seetõttu ei suutnud nimetatud koht võistelda vaadetega, mida äsja näinud olime, aga me kumbki ei leidnu endas enam piisavalt jõudu minna kohalikke metsaaluseid kaardistama. Seega Colfosco kämping it was.

Müts ja kaelasall ehk päikesekaitsevarustus 40-kraadises kuumuses

Kuna kämpingus oli metsikult palju rahvast ja tundus, et keegi ei jõua eluilmas kõigil neil inimestel arvet pidada, panime südamerahus oma telgi üles, ilma, et meil oleks olnud vähimatki plaani kellelegi telkimise eest maksta. See oleks meil ka õnnestunud, kahjuks selgus, et duširuume ja vetsusid on võimalik kasutada üksnes magnetkaardiga, mille õnnelikuks omanikuks saab ainult see, kes on end seaduslikult telkimisalale lunastanud. Muidugi oleks võinud ka nendesse ruumidesse pääsemiseks oodata, kuni keegi väljub, aga see tundus tülikas. Pealegi, kui palju see ikka maksta võis? 

Colfosco kämping oli reisil külastatuist kõige kallim. Maksta tuli nii telgi, meie nägude, kämpingu külastamise ja tegelikult tundus, et ka seal platsil hingamise eest. Hinnakiri muutis meid seega veidi nukraks, aga pärast tasumist saime jälle telefone laadida ja pesta ning nimetatud võimalused kulusid sel reisil igati ära. 

Siis saabus Colfosco kämpingusse äike. Mõnda aega vaatasime võlutult peamaja katuse alt, kuidas mustad pilved pidulikult Dolomiitide ette sõudsid ja laagrilisi paduvihmaga kostitasid. Veidi kuivemal hetkel põgenesime oma telki, püüdes lätlastest joodikute ja käratsevate Aasia jõnglaste tekitatud lärmist hoolimata magama jääda. Appi tuli jätkuv äikesetorm, mis kõik väljas lärmajad telkidesse kupatas.

Äikesetorm langeb Colfoscole

Natuke magasin. Ja ärkasin kurdistava müristamise peale, lisaks lasi keegi pidevalt mingit valgust telki. Tegemist polnud muidugi taskulambi, vaid välguga, mis järjepidevalt telgi üleni valgeks lõi. Torm oli üha jõudu kogunud ja isegi läbi kõrvatroppide võis kuulda, kuidas paduvihm kosena taevast alla sadas ning tormituul telki vaiade küljest lahti rebida püüdis. Õnneks olime vihmakatte korralikult kinnitanud, aga paaril korral tekkis küll tunne, et varsti lendab see vabalt üle Colfosco laagriplatsi Dolomiitide poole. Üks kõige hullemaid äikesetorme, mida ma kogenud olen. Ja me olime telgis. 

Äiksega telgis magamise juurde kuuluvad nii kõrvatropid (müristamise summutamiseks) kui ka silmaklapid (et välgud silmad ei paistaks)

Üks neist öödest, mis jääb meelde.

JÄRGNEB ...

TELGIGA MÄGEDES: 4. päev. Öine matk plahvatusohtlikes tunnelites

Öö Trafoi kämpingus oli üks külmemaid. Ma polnud endiselt aru saanud oma madratsi füsioloogiast, eriti sellest, miks ta pidevalt õhust tühjaks läheb. Kuna maapind oli võrdlemisi jahe ja neerupõletik haigus, mida ma enam saada ei tahaks, sisustasin sellegi öö oma madratsit täis puhudes, mis pakkus Karlile korraga nii nalja kui ka meelehärmi. Õnneks tuli varsti hommik. 

Mis siis, et tühjal madratsil.

Hüvasti, Trafoi!

Kukk oli oma vigadest õppinud ja valvas (erinevalt eelmisest õhtust) hoolega kanu, et keegi neist enam välja ei pääseks

Ees ootas 92-kilomeetrine teekond Bolzanosse, mille läbisime erinevate bussidega. Olgu siinkohal öeldud, et Itaalia bussigraafikud on turistile (ja nagu tegelikult välja tuli, ka kohalikele) üsna väljakutsuvad. Vähe sellest, et peatustel olevatelt graafikutelt on väga raske välja lugeda, millal siis õigupoolest sulle vajalik buss tuleb, ei armasta itaallased oma bussipeatustele nimesid kirjutada. Saatus oli aga meie poolel, sest oma teekonnal läbi erinevate Itaalia väikelinnade ja külade kohtusime teiste turistidega: ühe Hollandist pärit paarikese ja Rootsi tüdrukuga. Seltsis oli lihtsam end mõistatusest nimega Itaalia ühistransport läbi pureda. 

Kui hollandlased ja see Rootsi tüdruk olid endale eeskujulikult mingit sorti ühistranspordi-päevapiletid ostnud, siis meie Karliga ostsime pileti ainult esimesele bussile. Järgmistega sõitsime sedasama esimest piletit kasutades. Kuigi teise bussi valideerimismasin piiksus ähvardavalt, lõi bussijuht käega ja lubas meid siiski bussi. Ja nii ka kõigi järgmistega. Eestis oleks see ilmselt midagi sarnast, kui ma ostaksin Tallinnast pileti Paidesse, aga sõidaksin sama Paide piletiga edasi Imaverre, siis Põltsamaale ja lõpuks Tartusse.

Tundus, et neil Itaalia bussijuhtidel oli üsna suva ja nad ei viitsinud lihtsalt jaurata lollide turistidega, kes ei oska isegi õigeid pileteid osta. Muidugi tuli tihti abiks (!) ka keelebarjäär, sest juhid ei olnud võimelised meile inglise keeles seletama, et meil tuleks igaks sõiduks uus pilet osta. Nii lüpsime seda esimest, kolmeeurost piletit kuni Meranoni välja.

Meranos lõõskas suvine leitsak ja esimese asjana meenub, et astusin seal nätsu sisse, mida oli võrdlemisi raske oma matkatossude põhjast eemaldada. Kuumus ja nimetatud asjaolu muutsid mu veidi pahuraks, aga sellest hoolimata jõudis kohale Bolzano rong, mille jaoks olime ilusti jaamast uued piletid soetanud ja puha. Kahjuks polnud piletikontroll meieni jõudes nimetatud piletitest just vaimustuses, kuna tuli välja, et tegu oli hoopis bussipiletitega. Me polnud oma naiivsuses osanud arvatagi, et rongijaama piletiautomaadist pileteid ostes saame rongipiletite asemel hoopis bussi omad. Muidugi ei osanud piletikontrolör jälle inglise keelt, aga seekord päästis hädast välja meie vastas istunud noor itaalia tüdruk, kes meile tõlgiks oli. Ta selgitas, et kontrolör lubab meil nende saatanlike piletitega Bolzanosse sõita, aga rohkem me neid kasutada ei tohi. Et seda ohtu täielikult vältida, tegi kontrolör meie piletitega niimoodi:

Ülalkirjeldatud intsident on tegelikult muidugi järjekordne näide itaallaste vastutulelikkusest. Ma ei ole kahjuks päris kindel, et Eestis lubataks kellelgi (isegi lollidel turistidel) bussipiletitega rongis sõita. 

Bolzanos ootas meid kari turiste ja põrgukuumus. Olles juba harjunud väikeste rahulike Itaalia väikekohtadega, tundus seda kõik liiga palju olevat. Pärast kiiret einet McDonald'sis hakkasime pidama plaani, kuidas sellest linnast põgeneda. 

Bolzano, kus sooja on ligi 40 kraadi

Esialgu hakkasime lihtsalt jala astuma, lootes sobivat hääletamiskohta leida (seda mustrit tuli reisi ajal veel korduvalt ette). Kuna jõudu oli, aga hääletamiseks sobivat platsi parasjagu mitte, otsustasime lihtsalt edasi minna. Nii me siis aina kõndisime, Bolzanost välja, mööda autotee kõrval kulgevat jalakäijate ja ratturite teed, kartes iga hetk, et see lõpeb ja meil pole enam kusagil astuda. See hirm muutus eriti reaalseks, kui nägime kauguses terendavat tunnelit, mis muidugi oli mõeldud üksnes autodele. Õnneks selgus, et ka meie kergliiklustee jaoks on kellegi armastusväärne käsi tunnelid loonud, ja nii kuni järgmise asustatud kohani, milleks oli Prato Isarco. 

 Siit tuleb vein

Tänulikud rändurid jalakäijate tunneleid kasutamas

Öö hakkas üha lähenema ja muidugi muutis see aina tõenäolisemaks paratamatuse, et jääme pimedani telgile sobivat kohta otsima. Seda kinnitas asjaolu, et Prato Isarcosse kuhugi telki püstitada ei saanud ja pidime edasi kõndima. 

Selleks ajaks olime muidugi juba paar tundi matkanud. Õnneks oli meil endiselt jalgtee, mis autode eest kaitset pakkus, aga varsti loojus päike, ja kottpimedas võõra riigi maantee ääres kõndida on juba päris hirmus. Sa aina kõnnid ja kõnnid, vasakul pool maantee ja paremal võsa, püüdes pealambi napi valguse abil leida veidi lagedamat platsikest, kuhu oma telk püstitada. Tunnid aina möödusid ja varsti oli meie olukord piisavalt kehv, et ühest teele jäänud külalistemajast küsida, ega neil vabu kohti leidu. Ei leidunud. Küll aga andis retseptsiooninaine meile pudelisse vett. Üks minu elu kõige pompsumatest hetkedest :D

Lõpuks tuli kauaoodatud võsaalune tühjem platsike. Põhimõtteliselt me lihtsalt vajusime sinna: kogu oma telginduse ja varustusega. Sarnaselt Trafoile veetsime selle öö kohiseva jõe ääres, aga kaasavõetud kõrvatropid aitasid hädast välja, nagu varemgi. Vastupidiselt eelmisele oli öö väga soe, muu hulgas sain viimaks aru, kuidas mu peen madrats töötab, tänu millele püsis see kuni hommikuni oma ettenähtud kõrgusel. 

Kuigi magasime täpselt selle jalakäijate-ratturite tee kõrval, ei tulnud keegi meid häirima, mis siis, et hommikul möödusid telgist mitmed kergliiklejad. Tegelikult oli see ikka väga kentsakas koht, kuhu oma telk püstitada, eriti kuna märkasime ärgates, et kõikjal me ümber olid metaaniplahvatusohu märgid.

JÄRGNEB ...

TELGIGA MÄGEDES: 3. päev. Hommik hooldekodus ja riskantsed kõrgused

Hommikune vaatepilt oli jalustrabav. Ees, taga ja küljel kõrguvad hiigelmäed ning meie väike telgike kogu selle massiivsuse keskel tekitas tunde, justkui oleksin telgist otse filmi astunud. Kaua polnud meil aega vaateid imetleda, sest ootas järgmine sihtkoht: kurikuulus Stelvio Pass. Esmalt tuli aga midagi süüa (ja võimalusel ka kohvi) hankida. Hakkasime mööda maanteed edasi liikuma ja jõudsime viimaks ühe kummalise maja juurde, kust lootsime süüa leida. Tundus, et tegu on mingisuguse asutusega, igatahes astusime vapralt sisse. Olles seal mõnda aega ringi luusinud, leidsime vetsud, kus sai muu hulgas natuke tukka pesta, ja rändajad peavad sellist võimalust igatahes kasutama.

Mingil hetkel sisenes kõrvalvetsu üks vanaproua, kes pärast oma asjaajamisi tualetist enam välja ei pääsenud. Hoolimata keelebarjäärist õnnestus meil proua siiski luku tagant päästa, mille üle daam muidugi väga tänulik oli ja meid rohkete itaaliakeelsete kiidusõnadega üle külvas.

Siis nägime kööki. Ja kus on köök, peab olema ka söök. Läksime leti juurde söökla ees, kus üks kena noor daam meid tervitas ja selgitas, mis kohaga tegu: "It's like a hotel for the elderly people but they live here the whole time". Kõlab nagu hooldekodu. Vähemalt saime lisaks juba tuttavale Itaalia espressole hommikusöögiks paki krõpse lunastada. Seda polnud just palju, aga rohkem meile ei võimaldatud. See oli ikkagi hooldekodu, mitte restoran.

Õnneks oli hooldekodu ees päris hea hääletada. Seda me tegimegi, ees silt "Stelvio Pass". Olgu öeldud, et see pani nii mõnegi mööduja muhelema või pead vangutama, sest Stelvio Pass on kurviline mägitee kuristike ääres, mis lõppeb 2700 meetri kõrgusel merepinnast. Sinna sõidavad isegi autoga ainult need, kelles leidub üle keskmise seiklusjanu, mistõttu on lootus end sinna üles h ä ä l e t a d a äärmiselt optimistlik.

Kuid kui olime mõnda aega oma sildiga tee ääres seisnud, peatuski meie ees üks linnaliinibuss. Ma isiklikult polnud end kunagi bussi peale hääletanud, seepärast tundus olukord veidi uskumatu. Aga seal see buss seisis ja ootas. "How much?" küsisime bussi ronides, mille peale andis juht särava naeratuse ja käeviipega märku, et viib meid tasuta ära. Ometi osutus meie rõõm ennatlikuks, sest kui olime vaevu 10 minutit ülespoole liikunud, jäi sõiduk seisma, buss voolas sädistavatest Itaalia pensionäridest tühjaks ja seal me olime, kusagil Stelvio Passi jalamil, minna veel umbes 20 kilomeetrit. Mida me tegime? Hakkasime jala edasi kõndima.

Aina üles ja üles, kurvilisel autoteel, kus me ei näinud oma rännaku ajal ühtegi jalakäijat, sest Stelvio Passi lihtsalt ei minda jala. Vastu kihutavaid või tagant tulevaid autosid, mootorrattaid ega busse polnud kurvides näha ning muidugi ei leidunud seal mingeid jalakäijate radasid. Tuli hästi sõidutee äärde hoida ja seisma jääda, kui mõni sõiduk jälle lähedalt mööda tiirutas.

Lisaks pidevalt varitsevale ohule mõne kurve võtva auto teele ette jääda muutus õhk seda hõredamaks, mida kõrgemale jõudsime. See tähendas omakorda, et hingamine läks üha raskemaks ja ma hakkasin üha rohkem oma südame heaolu pärast muretsema. Karl püüdis mulle kogu aeg öelda, et me pole üldse veel nii kõrgel, et midagi tõsist juhtuda võiks, aga täielikult see teadmine mind siiski rahustada ei suutnud. Ühtlasi soovitaksin tagantjärgi kõigile seiklejatel enne kõrgmägedesse ronimist süüa rohkem kui väikese paki kaaslasega jagatud krõpse. Kui olime ligi tund aega mööda kurve kõndinud, leidsime hääletamiseks parima variandi halvimatest ja puhkasime veidi. Kuna olin päikesest, hapnikupuudusest (?) ja näljast iga hetk minestamas ning Karlile ei meeldinud mõte mu teadvuseta keha tagasi tsivilisatsiooni kandmisest, jätsime hääletamise täielikult tema õlule, et ma ise saaksin aega sisustada hingevaakumise esimeste staadiumitega. 

Mingil hetkel lisasime oma sildile 10 euro märgi. See illustreeris hästi seda, kui perses me omadega tegelikult olime, st mitte tipu lähedalgi, aga siiski liiga kaugel, et alla tagasi minna. Viimase pildi tegin reaalselt siis, kui tundsin, et sellesse kohta mu keha jääb, ja käskisin Karlil üksi edasi minna :D

Aga teate, varsti võtsid meid kaks naist auto peale ja viisid otse Stelvio Passi tippu. Eelkõige ilmselt seetõttu, et me seal niimoodi seigeldes kellegi elu ohtu ei paneks, sest tõesti, ajuvabamat kohta hääletamiseks annab otsida, olgugi et see oli parim, mis meil sel hetkel saada. Kui me seal siis mäetippu sõitsime nagu miškad, saime aru, et jala poleks see tee küll kuidagi läbitav olnud: osalt oma pikkuse, osalt nende pagana kuristike ja ülikitsaste kurvide tõttu. Juba autosõit oli piisavalt ekstreemne (ja ausalt öeldes kõndimise vahelduseks vägagi nauditav) elamus.

Tipus oli õhk eriti hõre. Iga väiksemgi pingutus võttis hingeldama, aga vähemalt olime nüüd tsivilisatsioonis ja see teadmine andis jõudu. Sealne tore väike linnake õitses täielikult turismi toel, ning pakkus suurepärast vaadet kogu Stelvio Passile. Enne vaate nautimist läksime aga nautima ühte parimatest söögikordadest kogu reisi vältel, sest: 1) toit pärast nälga; 2) päris Itaalia pitsa. Pitsad olid ootamatult suured, nii et osa pakkisime tulevikuks kaasa.

Järgnes pikk turnimine 2700 meetri kõrgusel ja vaated, mida pole võimalik sõnadega kirjeldada.

Stelvio Passi tipp ja päris Itaalia pitsa

Enamikus kohtades, kuhu me selle reisi jooksul sattusime, olime ainsad eestlased. Tundus, et ka Stelvio Passis, seepärast jäädvustasin meie eksootilise kodumaa igilumele

 

Kui Stelvio Passi tippu hääletamisega meil lihtsalt vedas, siis sealt allapääsemisega ei pruukinud nii väga vedada. Seepärast käisime siin-seal küsimas, kas sealkandis on ehk ka mingit ühistranspordivõimalust, millega alla pääsed. Tuli välja, et selleks on buss. Muidugi tipust allatulek oli ehk isegi lahedam kui ülestulek, sest nüüd teadsime täpselt, mida oodata. Kindel on, et bussijuhid, kes nii ekstreemset liini sõidavad, peavad olema närvidega, mida ei suudaks läbi hammustada isegi raudhammastega Chuck Norris. Need kiired möödasõidud kuristike ääres, kus nii mõnigi kord on teisest bussist või kaljuservast möödumine vaid sentimeetrite küsimus ... 

Igatahes jõudsime lõpuks külakesse nimega Trafoi. Seal polnud just palju, isegi poodi mitte, küll aga leidus seal infopunkt, looduspark ja üks tänavake, mis viis läbi kogu küla. Kusjuures, puuduva poe (ja seega vee) probleem lahenes iseenesest. Tol hetkel tundus see mulle veider, aga Karl küsis infopunkti töötaja käest, kas looduspargist läbi jooksvat jõe(?)vett võib juua. Ja vaata aga, saime vastuseks, et "Officially, you cannot drink this. Unofficially, it is the best drinking water in the world".

Seega ronisime mäest alla metsa, kus mainitud jõgi kivide vahel voolas, ja tõesti, ma pole vist selgemat ega puhtamat looduslikku vett varem näinud. Iseäranis veider tundus, et võime lihtsalt pista peod millessegi, mis näeb välja nagu suur jõgi, ja sealt vabalt joogiks vett ammutada. Aga proovisime, jäime ellu, ning lisaks maitses vesi tõesti superhästi. Nii täitsimegi oma pudeli ja läksime oma reisi esimesse kämpingusse. Plaan oli pikk päev natuke rahulikumalt lõpetada, et ei peaks veel hakkama ööseks telkimiskohta otsima.

 Kui satud otse muinasjutu sisse

Teel kämpingusse sõbrunesin ühe kohaliku kanaga

Trafoi väikeses ja vaikses kämpingus nautisime peale võimsate mäevaadete luksusi, nagu võimalust riideid ja iseennast pesta, teiste kämpijatega juttu rääkida ja telefone laadida. Muu hulgas postitasime üht-teist sotsiaalmeediasse, et endast kodustele esimesi elumärke anda. Jõin telgi ees õlut, sõime Stelviost kaasa võetud pitsat ja siis meisterdasin magamiskotinöörist pesunööri, kuhu oma pestud maine vara kuivama riputada. Seal kauni oru tuules lehvisid mu sokipaarid, pesu ja särgid kuni hommikuni.

Trafois oli kõik imekaunis. Kindlalt looduse poolest üks minu lemmikkohti sel reisil.