Emad käisid külas...

...ja nägid, et ma ei toitugi Tallinnas elades ainult kartulikoortest ega pea kogu oma vaba aega sisustama viiuli mängimisega Viru keskuse bussiterminalis. Seega läks nende käik asja ette ja mina olin rahul, et me kõik jälle natukeseks kokku saime. 

Sest nad on mul ju nii armsad.

Kuidas ma KUMUs kilekotte voltima õppisin ehk esimene reklaamipidu

Reedel käisin esimest korda CU loovusfestivalil. See toimus KUMU auditooriumis ja kujutas endast kõiksuguste tähtsate reklaamiga tegelevate inimeste koosviibimist. Osalejad olid ilusad, söögi-joogipoolist leidus külluslikult, iga hetk, kui veiniklaas tühjaks sai, ilmus kusagilt mõni soliidses riietuses noormees, kes selle hoolitsevalt jälle täis kallas. 

Eks selle võib minu ebaglamuurse mineviku arvele panna, aga esimest korda viibisin üritusel, kus iga suupiste juurde oli kirjutatud, millega tegu. Tekkis kohe mõte, et taimetoitlaste jaoks on elu ikka tunduvalt lihtsamaks tehtud. 

Palju uut sai teada reklaamimaailma ja Cannes'i festivali (mis oli ürituse fookuses) kohta, palju häid reklaame sai näha ja toredate inimestega vestelda. 

Boonusena õppisime, kuidas kilekotte paremini organiseerida. Järgmisel hommikul rakendasin uue teadmise kohe praktikasse.

Vabal ajal olen komplimentidega üle külvatud... MITTE

Läheme E-ga linna talle kleiti otsima. E valib omale pikka aega linna minemiseks riideid ja kui oleme viimaks õue jõudnud, ütleb:

"Ma poleks ise küll julgenud selliste riietega välja tulla."

Mina: "Aga miks sa siis tulid?"

E: "Sest sina oled minuga kaasas."

***

Mul on praegu pöial väga katki, mistõttu pidin laskma eile A-l endale punupatsi teha. Vähe sellest, et vaene mees pidi seda esimest korda tegema, ta polnud just kõige rohkem rahul materjaliga, millega töötama pidi.

A: "No sulle ei saa teha seda asja. Sul on liiga lühikesed juuksed."

Sefiiripäev

Kuidas saabki tööl mitte meeldida, kui ülemus lõunapausi ajal kõigile kontorisse sefiirikorvikesi toob?

Kontorielu on lahe. Eriti siis, kui kontor pole tavaline kontor.

Veel tähelepanekuid Tallinnas elamisest: Tallinna munakivised tänavad pole loodud pikkade matkade jaoks kontsades. Vaid neli mu kümnest varbast on täiesti terved. 

Matkade, toimetamise, tõlkimise, adapteerimise ja sefiiri söömise vahepeal plaasterdan väikesi tüdrukuid, otsin poest keraamilise pliidi jaoks võimalikult kahjutut Cifi ja aitan itaallasest õppejõududel orienteeruda. 

Miks sa jälle midagi ei ütle?

Ma ei saa seda postitust ilmselt kogu inimkonnale laiendada, aga tahan lihtsalt öelda, et vaikimine ei tähenda alati: a) häbelikkust ega b) ükskõiksust, mida minu vaikimisele kõige enam on omistatud. Vaikimisel võib tegelikult olla veel enamgi põhjuseid kui need kümme. Aga minu tagasihoidlikud (vaikivatel hetkedel) tehtud enesessevaated ja observatsioonid ütlevad, et kümme tõenäolist vaikimise põhjust on (juhuslikus järjekorras) järgmised:

1. Häbelikkus – Okei, võtame need kaks siis eest ära, mis juba nimetatud said. Häbelikkus, tagasihoidlikkus, nimetagem seda, kuidas tahes, mitte kõigil inimestel ei tule suhtlemine vabalt välja, eriti kui tegu on võõra seltskonnaga. Inimesed kardavad tihti sõna võtta, sest vaikimine on turvalisem – vaikimisele kriitika saamine pole nii hull kui millegi rumala ütlemisele. Suurt osa inimestest huvitab väga, mida teised neist arvavad, ja seega on nad pigem häbelikult vait, kui riskivad rääkimisega.

2. Ükskõiksus – Kui teema inimest ei puuduta, on ta vait. See on positiivne, kui kuuled lähedalt pealt, kuidas kaks võõrast inimest omavahel vaidlevad, ja negatiivne, kui sina oled üks kahest tülis osalejast. Teiste asjadesse on parem ennast mitte segada. Ja enda asjades tuleb kohal olla. Kõige hullem asi on see, kui kellegagi mingi olulise asja pärast tülitsed ja ta jääb vait ainuüksi sellepärast, et sa ei lähe talle piisavalt korda, et ta vastamiseks viitsiks pingutada. Sa pole ta vaeva väärt. Tal on ükskõik. Ta on vait ja mõtleb samal ajal hoopis, millist konjakit homme vanaisale sünnipäevaks kinkida või kas peaks oma Facebooki kaanepildi ära muutma.

3. Inimene teab liiga vähe. Tahtsin selle punkti alguses kokku võtta sõnadega „liigne rumalus“, aga see oleks ebaõiglane. Kui inimene teab mingist kõnealusest teemast liiga vähe ja seetõttu teis(t)ega kaasa ei räägi, on see pigem tark kui rumal tegu.

4. Inimene teab liiga palju. Näiteks nagu seda, et pole mõtet vaielda inimesega, kes usub tõsimeeli, et taimed tunnevad samamoodi valu nagu loomad, mistõttu on ka nende söömine julm, või et trikkide õppimine on tsirkuseloomade jaoks lõbus. Sa tead, et see pole nii, aga tead ka seda, et sellistel vaidlustel pole võitjaid, vaid on ainult kaotajad. Võib-olla teed paar lootusetut katset, et oma seisukohti väljendada, aga kui oled tark, ei lase sa oma vaidlushimulisel jutukaaslasel endale lauset „Kapsas tahab ka elada“ viis korda öelda.

5. Väsimus. Vahel lihtsalt ei jaksa suhelda. Seda peaksid iseäranis hästi teadma inimesed, kes töötavad näiteks klienditeeninduses, kel on tulnud päevas sajale inimesele naeratada, nendega sõbralikult vestelda ja neile suppi pakkuda, ning kes koju jõudes on pidanud kuulma oma elukaaslase, pereliikme või korterinaabri käest murelikku küsimust: „Kas midagi on juhtunud, et sa nii vaikne oled?“

6. Keskendumine. Pole vahet, kas keskendud sellele, mida keegi parajasti sulle räägib, lahendad keerulist tõlkeprobleemi; püüad segasevõitu Exceli faili lahti mõtestada; laulusõnu, armastuskirja või hagiavaldust kirjutada või mõnes asjas enda jaoks selgusele jõuda. Kui inimene tahab tõeliselt keskenduda, siis ta tõenäoliselt samal ajal ei räägi.

7. Füüsisest tulenevad takistused. Võimatu on rääkida vahetult pärast mandlioperatsiooni. Kui möödunud on veidi rohkem aega, muutub rääkimine kergemaks, aga siiski mitte täiesti nauditavaks tegevuseks. Veel võib juhtuda, et kui inimene on kakluses kaotanud esimese hamba, püüab ta selle puudumise presenteerimist kaaskodanikele vältida. Raske on rääkida ka siis, kui suu on hõivatud mõne muu tegevusega, nagu söömine, joomine ja ka näiteks suudlemine.

8. Usaldamatus. Kui inimene on seltskonnas, mille liikmete usaldusväärsuses ta kindel pole, võib ta vaikida. Keegi ei taha ennast ega oma mõtteid avada inimestele, keda ta ei usalda. Siinkohal võib oma osa olla ka varasematel halbadel kogemustel, kus inimese usaldust on kuritarvitatud. Igatahes on usaldamatus üks võimalikest vaikimise põhjustest.

9. Halb tuju/mure. Võib-olla jäi inimese väike sõrm hommikul kirjutuslaua sahtli vahele ja teeb talle põrguvalu, võib-olla käis ta eelmisel päeval lähedase matustel või tuli inkassofirma temalt sisse nõudma võlga, mille maksmiseks tal raha pole. On inimesi, kes ei taha pärast selliseid juhtumeid palju rääkida.

10. Sõnu pole vaja. Te teate kõik selliseid hetki.

Tartus saab vabaneda nii juustest kui ka igapäevamuredest

Alati, kui pärast pikka eemalolekut Tartule lähenema hakkan, tunnen, kuidas süda kiiremini lööma hakkab. Mul on väga raske vastata küsimusele "Kust sa pärit oled?", aga selles, et Tartu on mu kodu, olen täiesti kindel. Kui olen sellest linnast mõnda aega kaugel olnud, tunnen tagasi sinna jõudes samal ajal nii ärevust kui ka ääretut rahu. See on tõeline armastus.

Reede õhtul kella 22 ajal jõudsin Annelinna, kus mind tervitasid ema, kaks kodust kooki ja "Poissmees". Kvaliteetaeg. 

Laupäeva lõuna ajal seadsin sammud oma juuksuri Triinu juurde, kes oli hea vabandus, et üldse Tartusse sõita. Ma saan muidugi aru, et mõistlikum oleks Tallinnas uus juuksur leida või ise oma oskusi selles vallas täiustada, aga ma käin nii ebanaiselikult harva juuksuris, et see ei tundu lihtsalt kuigi vajalik. Ja nagu mainisin, on Triinu hea põhjus Tartu külastamiseks.

20 minutit juukselõikust ja natuke toredat jutuajamist seljataga, kohtusin Lauriga, kellega käisime kõigepealt kellaparanduses (sest paar töökorras käekella kuluvad alati ära). Seejärel ostsime omale kommi ja šokolaadi, nagu normaalsed täiskasvanud inimesed ikka teevad. Lauri kodu lähedalt ostsime veel merevetikaid, jällegi, nagu normaalsetele täiskasvanud inimestele kombeks, ja asusime siis Lauri juurde, et koos veidi kirjutada. Muidugi ei tulnud kirjutamisest taas midagi välja, nagu alati, kui me liiga kaua aega näinud pole. Pärast mõningast kommisöömist ja olulise info vahetamist hakkasime vaatama filmi "Spy", millega me lõpuni ei jõudnud, sest helistas ema, kes soovis hakata 1. septembrit tähistama. 

Me nimelt jah, pidime seda koos natuke ette tähistama, kuna tegu on esimese aastaga, mil me seda õigel päeval teha ei saa. Lauale oli ilmunud juba ka kolmas luksuslik pagaritoode, pudel šampust ja palju muud apetiitset, seega sai 1. september (mis sest, et 29. augustil) igati väärikalt vastu võetud. 

Päevale pani punkti meie eksklusiivne naisteklubi, mille liikmetest õnnestus mul välja meelitada lausa kaks eksemplari. Et ühte neist polnud ma näinud juba kuid, oli taaskohtumine igati südantsoojendav. Kadi oligi tol õhtul minu peamine kamraad, kuigi veetsime aega ka suuremas seltskonnas Katsi, Taavi ja teiste kaunite inimestega. Külastasime ühte uut õllebaari, mis nüüd Möku asemel seisab, ja lahkusime sealt ühe omapärase pipraõllega. Veel sattusime õhtu jooksul Treppi ja Illegaardi (millele kuulub vaieldamatult suur osa minu Tartu-armastusest), Naiivi ja õhtu lõpetasime Kadiga Kivis. 

Mõneks ajaks on akud jälle täis.

***
Olen siin oma Tallinna-korteris ja kirjutan ja imetlen oma vaipa. Ma tahtsin seda vaipa nii pikka aega ja nüüd tõin ta viimaks Tartust ära. See suurepärane vaip teeb siin kõik palju kodusemaks, helgemaks ja terviklikumaks ja on uskumatu, et üksainus vaip seda suudab. 

Hommik tordisõbraga

Tartus.

Mina: "On ikka maias, kus on siin üksi torti söönud!"
E: "Ma pole söönud!"
Mina: "Kuule, pool torti on läinud..."
E: "Ma pole seda torti söönud! Täna..."