Uneserviisid ei purune

Jalutasime B-ga Tallinnas (millest kumbki meist kuigi palju ei tea) mingite suvaliste kortermajade vahel. Viiekorruselised korterielamud olid tihedalt üksteise küljes nurkapidi kinni, just nagu Tartus Annelinnas. Ühe maja 2. korruse rõdul istus vanem proua, kelle käest kukkus äkki mingi valge objekt meie juurde murule. 

Esmalt vaatasin, et tegu on palliga. B läks lähemale. Ta võttis objekti kätte ja viskas selle nii kõrgele, kui suutis, et rõdul istuv proua oma vara tagasi saaks. B viskas liiga vähe. Objekt ei jõudnud rõduni, vaid kukkus jälle murule. Mõtlesin ise proovida.

Kui "palli" järele küünitasin, nägin, et tegu on hoopis kohvitassiga. Üsna kallis nägi teine välja, selline, millest külalistele vaid pidupäevadel kohvi pakutakse, ja mil tingimata on kusagil olemas ka alustass. Kas tõesti julges B sellist tassi niimoodi loopida? 

Mina nii väga ei julgenud. Valmistusin mitu korda hoogu võtma, et tass prouani visata, aga ta vist nägi hirmu mu silmades ja see ajas ka proua ärevusse. "Korteri number on 105," ütles ta, "tulge parem üles."

Hetked, mil süda jätab löögi vahele

Ehk kui järgnevasse pooleteisesse nädalasse peab mahtuma makatöö teooriaosa, vabatahtlik toimetamisprojekt, ülikooli kodused ülesanded ja tõlkimistöö ning selle kõige sees avastad ühtäkki, et artikkel, mille oled lubanud kirjutada, ei pea valmis olema mitte ligikaudu ühe kuu ja nelja päeva pärast (oh ei, kallikene), vaid nelja päeva pärast. 

Aga miski pole nii motiveeriv, kui seda on ohtlikult ligi tikkuvad tähtajad. Eriti siis, kui sa pole veel täielikult harjunud magistri viimase semestri kolm-loengut-nädalas-(petliku) vabadusega. Natuke distsipliiniharjutusi tuleb kasuks. Ehk.

Või siis hakkavad sõbrad järgemööda mu maja munadega loopimas käima, sest mul pole nende jaoks enam aega. Jah, eksole, ja siis lõpetan ülikooli ära ja vahin nukralt oma üksinduses kahele poole, silmapiirilt puudumas nii sõbrad kui ka helge tulevik. 

#deepdarkfears #rubriigistolgemausadkedakotib #kurtmisesthakkabkergem #peaksinpraeguteisiasjukirjutama #ületöötamine #hilinekellaaeg

A keda sina kaitsed?

Loomakaitsjad vs Lihasööjad näib vahel üsna tugeva vastasseisuna, mille mõlemal esindajal on teise jaburuse kohta nii mõndagi öelda. Kuna kuulun pigem esimese kategooria alla, pole ma selles postituses kahtlemata objektiivne ja seda tasuks lugedes arvesse võtta. Igal vastasseisul on kaks poolt. 

Taimetoitlasel on mõttetu reageerida idiootsustele nagu "Porgandil on ka tunded" ja "Taimetoitlased söövad rohu lehmade eest ära". Kui see on teie kriitika, siis I don't even... Mis mul aga jätkuvalt harja punaseks ajab, on see, kui kedagi, kes teeb midagi head, kritiseeritakse selle pärast, et ta midagi muud ei tee. 

"Maailmas elavad nii paljud inimesed viletsuses ja teie kaitsete loomi?"


Esiteks, mis pagana õigusega on otsustatud, et inimese elu on rohkem väärt kui looma elu? Sellepärast, et saame seda erinevalt teistest loomadest inimkeeles välja öelda? Inimesed võivad ju olla tavamõistes targemad kui teiste liikide esindajad, aga see ei tähenda, et meil on neist suurem õigus elule. Pealegi on inimese absoluutne tarkus vaieldav. Oma piiritus tarkuses on inimene loodusele teinud rohkem kahju kui ükskõik mis teine liik. Inimese paneb hävitavalt käituma kadedus, võimuiha ja saamahimu; samal ajal kui "väärtusetumate" loomade käitumine on mõjutatud soovist ellu jääda ja liigiomaseid tunnuseid järglastele edasi pärandada. Väärtuslik olend on seda ennekõike mingite sisemiste omaduste poolest. Temas sisalduvad kõige väärtuslikumad omadused, millest intelligentsus on kahtlemata üks, aga samuti on seda ka ustavus või vanemlik hoolitsus, mida leidub loomades teinekord rohkemgi kui inimestes.

Teine probleem, mis mul selliste kommentaaridega on, seisneb tänamatuses. Maailmas elab palju inimesi, kes tahavad seda muuta ning midagi head teha. Paljud neist teevadki. Aga siis on mingid arvuti taga võileiba näsivad kodanikud, kelle elu suurim heategu on kinnise suuga söömine, ja nad küsivad: 

"Si**a need loomad, miks te ometi inimesi ei aita?"

Sama hea oleks politseinikele ette heita, et need tulekahjusid kustutamas ei käi või süüdistada kodututele mõeldud supikööke selles, et nad Aafrika lastele süüa ei paku. Mulle ei mahu pähe, kuidas saab mõni inimene olla siiralt v i h a n e sellepärast, et keegi on näinud ülekohut ja selle vastu võitleb. Sest tegelikult ei pea mitte keegi endast nõrgemaid kaitsma. See pole kohustus, vaid inimeste enda valik, headus, millest tuleks lugu pidada. Kas oleme tõesti jõudnud juba nii kaugele, et vähe sellest, et kriitika autorid ise kedagi (peale iseenda ja oma lähikondlaste) ei kaitse, nad ka ütlevad, et teiste kaitsmine on vale? Et kellestki on vale hoolida?

Lihtne on küsida: Miks sa loomade asemel inimesi ei aita või - veel parem - miks sa kõike ei tee? Okei, oled varjupaigas vabatahtlik, ei söö liha ega toeta tsirkuseid. Aga kui sa juba asja juures oled, võiksid ju ka vabalt aidata maailmas nälga vähendada, kodututega tegeleda, prostitutsiooni vastu võidelda ja Päästearmeega liituda. 

Tead, mis? 


Sina võid ka. 

***

“Never, never be afraid to do what's right, especially if the well-being of a person or animal is at stake. Society's punishments are small compared to the wounds we inflict on our soul when we look the other way.”

(Martin Luther King Jr.)

Kallis Eesti!

Aitäh Sulle leiva, kama, puhta joogivee, kohukeste, A le Coqi õlle ja viljakate põldude eest. 

Aitäh jutukate sõjaveteranide, tublide kaitseväelaste, visade pensionäride ja siin elavate välismaalaste eest, kelle jaoks on eesti keel kaunis ja kes on selle ära õppinud. Aitäh patriootide eest, kel ei tuleks pähegi parema elu saamise lootuses Eestist igaveseks pageda ja aitäh nende eestlaste eest, kes lahkuvad siit vaid lühikeseks ajaks, et siis jälle tagasi tulla. Mis sellest, et mujal on võib-olla rohi rohelisem. Aitäh inimeste eest, kelle südames on sünnimaa sama tähtis kui pere, sõbrad, õiglus ja ausus. 

Aitäh meie looduse, mere, metsade, niitude, tori hobuste, huntide, karude, siilide, jäneste, sipelgate, õhu, mulla, taimede ja seente eest. 

Aitäh sinimustvalge lipu, laulu- ja tantsupidude, ilusa hümni ja rahvariiete eest.

Aga mis peamine, kallis Eesti,

aitäh kodu eest.

Alati Sinu
M-L

Projekt makatöö: In progress

Hommik täis pilootkatse tulemusi ja nende analüüsi on tegelikult hommik well-spent. 

Põnev on täitsa. 

Seevastu teooriaga tegelemiseks tuleb enne Anti Kidroni raamatust "Kuidas olla asjalik" inspiratsiooni ammutada. 

Mahlapidu!

Kes pärast pikka töö- või koolipäeva värskendust tahab, seadku sammud täna ajavahemikus 17.00 - 19.00 Ujula Konsumisse. Joodan üle pika aja jälle vahelduseks kõiki soovijaid mahlaga.

Erakonnad ja loomakaitse

Ehk see hetk, kui loed erakondade suhtumist karusloomakasvandustesse ja tsirkuseloomadesse ning Keskerakond tundub isegi sümpaatne. 

http://loomus.ee/erakondade-vastused-enne-riigikogu-valimisi-2015/

Riigikogu kandidaatide vastused on siin:

https://docs.google.com/document/d/1GDwgmLdLis4RhA6UH_EzsgxyMg550WPslLxJCgSTQb4/edit?pli=1

Äärmiselt huvitav lugemine. Neis vastustes leidub nii poliitikule ebakohast ükskõiksust ja rumalust kui ka nutikaid ettepanekuid, läbimõeldust ja usaldusväärsust.

Minu otsust need vastused samas ei muuda. Äkki teie oma muudab.

Millal saadakse luuletajaks?

Käisime täna L-ga Arhiivis, kus Hasso Krull ning noorluuletajad Eda Ahi ja Kelly Turk rääkisid traditsioonist, luuletaja isiklikust kogemusest luules ja muust huvitavast. Päris mitu vestlusest läbi käinud väidet puudutasid. 

* Näiteks see, et luuletus võib sündida ka kellegi teise kogemusest, mitte luuletaja enda omast. 
* Või et luuletaja lähedased otsivad (ja leiavad) tihti tema loomingust kohti, mis kuidagi nendega haakuvad, ja mille tõttu nad järeldavad, et luuletus räägib neist. Ja kui ei räägigi neist, siis nad on luuletaja elu nüanssidega enda arvates piisavalt täpselt kursis, et teada, miks selline luuletus on sündinud. 
* Vahel loed mõnda oma vanemat luuletust ega suuda uskuda, et sina oled selle kirjutanud - see tundub nii pagana võõras. 

Tundsin end neis kirjeldustes vägagi ära, aga siis hakkasin mõtlema, miks. Kas see, et ma luuletusi kirjutan, teeb minust luuletaja? Kui keegi küsiks, millega ma tegelen, siis võib-olla ütleksin, et luuletan vahel, aga kindlasti mitte seda, et olen luuletaja. Millal võib keegi üldse end täieõiguslikuks luuletajaks nimetada? Mis on luuletajaks olemise või, õigupoolest, luuletajaks saamise kriteeriumid?

See, kui keegi aeg-ajalt maalib, ei tee temast maalikunstnikku, või kui keegi teinekord oma vennal juukseid lõikab, ei tähenda, et lõikaja võiks end juuksuriks nimetada. Pidupäeva puhul kooki küpsetav ema ei ole pagar ja end vanniminekuks lahti riietav tütarlaps ei ole strippar. Olen juba liiga kaugel? Võib-olla. Aga see kõik kehtib ka luuletamise puhul. Sellest, kui keegi vahel mõne luuletuse kirjutab, ilmselgelt ei piisa, et inimest luuletajaks nimetada.

Mõned arvavad, et selleks on vaja näiteks luulekogu välja anda. Mis on tegelikult üsna hea kriteerium. Hea oleks teada, et luulekogust piisab ja siis oledki täieõiguslik luuletaja. Aga kas ikka oled? Või pead välja andma vähemalt kaks luulekogu? Kolm? Kümme? Kas vaja läheb ainult luulekogusid või peavad need ka inimestele meeldima selleks, et võiksid end luuletajaks nimetada? Ehk oled siis juba hea luuletaja?

Juuste lõikamise eest saab raha tavaliselt juuksur. Ennast riietab raha eest lahti tavaliselt see, kes striptiisitarina töötab, samamoodi nagu saiade küpsetamise eest makstakse pagarile ja kingade parandamise eest kingsepale. Seega kas luuletajaks võivad end kutsuda need, kellele selle eest midagigi makstakse? Või hoopis need, kes saadud summast end ka edukalt ära elatavad? 

Kellegi politseinikuks, õpetajaks, torulukksepaks või geenitehnoloogiks olemine minus millegipärast selliseid küsimusi ei tekita.

Aga millal luuletajaks saadakse? 

EDIT: Vikipeedia ütleb, et A poet is a person who writes poetry. Võta sa siis kinni.

Mis kompenseerib Valentini puudumise?

13. ja reede. Päev enne sõbrapäeva.

* Sinu töö, mida pikka aega nii väga tahtsid ja mida saad nüüd teha. Isegi kui pead selleks kell 5 hommikul tõusma. 

* Ootamatud bussi-kohtumised vanade sõpradega.

* Parim sõbranna, Ruunipitsa, Werner ja veel sõpru, kes järgmist päeva tähistama on tulnud.

* Sinu ülikool. Uus ja huvitav loeng, mille näppasin endale taas kord psühholoogiast ja mille sisuks on sissejuhatus narkoloogiasse. See loeng võib toimuda reedel ja kesta kella poole kaheksani õhtul, aga tutvudes uimastite tarbimisel ajus toimuvate protsessidega, uimastite mõjude ja uimastisõltuvuse ravimeetoditega läheb aeg uskumatult kiiresti. 10 minutist saab kiiresti poolteist tundi. Aastaid päris ei saa, nagu siis, kui hallutsinogeene tarbides. Aga mida öelda tahan, on see, et reedeõhtused loengud peaksid tegelikult miljon korda talumatumad olema.

* M-i sünnipäev ja edukalt läbitud sotsiaalne eksperiment, mis tõestab, et tähtsa inimese sünnipäeval on tore ka siis, kui ei tunne seltskonnas kedagi peale sünnipäevalapse enda.

* Esimene 100% vegan sünnipäev, kus olen osalenud.

14. ja laupäev. Sõbrapäev

* Piirideta uneaeg. 

* Isetehtud moorapead. 

* Aeg kirjutamiseks. 

* Telefonikõned sõpradega sellele tähtsale päevale kohaste õnnesoovidega.

* Järgmine sünnipäev. Taas pidu, mis tuttavate suure arvuga silma ei paista, aga kust avastad siiski peale sünnipäevalapse oma kaks toredat sõpra. 

* Taaskohtumine kellegagi, kes on peaaegu kaks aastat ookeani taga elanud ja on nüüd viimaks ometi jäädavalt tagasi. Seda rõõmu on raske kirjeldada. 

Ilusat üksteise nässerdamise päeva!

***

KÄED

(aastast 2011, aga päevakohane)

Su käed on ootel alati,

et saaks nad kallistuseks

ja terav süsi pliiatsis -

et saaks Su joonistuseks. 

Kätega Sa hoiad kindlalt

oma autorooli,

kätega Sa istutad

mu tulpe tagahoovi.

Kätega Sa keerad vahel

pannil munaroogi,

Su käed mind ikka enda kohal

kõrgel hoiavad.

Liiga palju eal ei nõua,

käed nii leebevagad,

vaid mu südant tagasi

nad enam vist ei toogi. 

Kallid sõbrad, tänane armastus on teile.

Austust ebapraktiliste koorikleitide vastu!

Kas olete kunagi püüdnud talvel valge maani kleidiga ühest linnaotsast teise rühkida? Võta buss, she said. Olgu, sa ronid seda valget imet põlvedeni kergitades linnaliinibussi ja jälgid, et inimesed sinust vähemalt meetri raadiuses kaugemal seisaksid. Et sa jumala eest kleidisaba bussipõrandale ei pillaks ja jumala eest ei istuks, sest siis läheb see asi kortsu. 

Linase kleidi triikimine võtab minul aega umbes 30 minutit, täiskuumust triikraualt ja palju vett. Ikka jääb mõni korts sisse ja võid kindel olla, et ajaga, mil ükskord lavale jõuad, on neid veel teisigi juurde ilmunud. Salakavalad sindrid. 

Muidugi avastad vahetult enne aasta tähtsaima võistulaulmise jaoks lavale minemist valgelt varrukalt šokolaadipleki. Mõnikord avastad, et su pesu paistab valgest kangast läbi. Seekord õnneks mitte, küll aga koperdad 5000 korda maani saba otsa ja näid endale viimaks maailma kõige ebagraatsilisema olendina. 

Aga see rüü tähendab, et kuulud mingisse teatud ühtsesse rühma. Sa tunned nende kleitide järgi oma armsad koorikaaslased teiste kooride liikmete seast MHG-s hõlpsasti ära. Ühe teise koori dirigent ütleb, et meil on ilusad kleidid. See aitab, seega kui järgmine kord kedagi sellises kostüümis näete, siis lausuge paar lohutavat (st komplimendilaadset) sõna ja saatke teele armastusväärne pilk. Sest tõsi, neil hetkedel, kui sa parajasti treppidel ei pea kaelamurdmist vältima, tunned end isegi päris daamilikult. Lisaks on valge rahu värv. "Rahu, rahu, rahu," sisendad endale lavale tudisedes. 

Lõppkokkuvõtteks kandsid kõik meie pingutused vilja, sest Tartu Üliõpilassegakoor lahkus selleaastaselt Tuljaku võistulaulmiselt B-kategooria 1.-2. kohaga, mida jagasime Euroopa kultuuripealinna segakooriga: 
http://kultuur.err.ee/v/muusika/5b89371d-eba8-4375-856d-de0c11e99678.

Juhei!

Ei suuda öelda ei Eesti Laulule

Täna kell 21.35 siis kõik ETV-st Eesti Laulu 1. poolfinaali vaatama ja Mintsu kohvitassiaaria poolt hääletama!

Mul on igatahes telefon juba üles soojendatud :D

Sõprus pole sõnad

Ma pole alati selline füürer olnud, aga mul on nüüd uus hullumeelne maailmavaade, mis näeb ette seda, et sõprus

tuleb välja teenida.

Sõprus vajab aega ja reaalset, südamest tulevat soovi mingit inimest tema suurepärasuse tõttu oma elus hoida. Sõprade peale mõeldakse, neile tahetakse head, neid kaitstakse, toetatakse ja nende pärast tuntakse muret. See käib sõprusega loomupäraselt kaasas ega tohiks olla tingitud asjaolust, et lugesid Naisteka artiklit "10 asja, mida tõelised sõbrad teevad" ja siis mõtlesid et oioi, ma olen vist siiani natsa pange pannud selle sõpruseviguriga, homsest hakkan rohkem helistama. Vaata, tõeline vigur on selles, et sa võid ju rohkem helistada (see on kest), aga ükski artikkel ei saa kedagi rohkem hoolima panna (see on tuum). Sest sõprus pole sõnad, vaid teod. 

Kõigil on vahel kiire. Aga kui tunned juba kahekümnendat korda, et ei saa mingi inimese peale loota, siis mõtle, kas see inimene ikka on su sõber. Kui keegi tekitab sulle sagedamini kurvastust kui rõõmu, siis mõtle, kas see inimene ikka on su sõber. Sõber ei ole iialgi mugavus, takistus, uhkuseasi või varuvariant, aga mis kõige tähtsam:

Sõber ei ole kohustus.

"A true friend is someone who is there for you when he'd rather be anywhere else." (Len Wein)

True story. 

Tuljaku öökontserdile!

Laupäeval oleme juba teiste Eesti segakooridega Tuljaku konkursi karmis võistlustules, aga homme, reedel kell 20.00 toimub meil võistlevate kooridega Jaani kirikus üks väike armas esinemine, kus kõik on veel tšill. Olen selle teemaga seoses juba natuke läbi väntsutatud, aga lõpuks on asjad ikkagi nii, et ma laulan ka.  

https://www.facebook.com/events/750785435028286/?fref=ts

Esmalt vaatad kanu videolindilt, siis lähed ise kanakarja

Ehk eilne pakkus palju rõõmu.

* Päeval helistati ja küsiti "Paha Hugo" kohta. Täpsemalt tahtis ühe kooli õpetaja teada, kas tohib juttu "Paha Hugo naerab paremini" oma 9. klassiga kirjandustunnis analüüsida. Väikese kirjutava inimese suured asjad. 

* Eile õhtul käisime üsna tavapärase seltskonnaga Genis filmiõhtul, kus lasime end seekord põhjalikult kurssi viia kanade keerulise eluga. Kas teadsite näiteks, et kanad on türannosaurus Rexi kõige lähemad elavad sugulased? Või et mõned kanad võivad elu jooksul sugu vahetada ja mingis elujärgus kukeks muutuda? Kui sellele teadmistetulvale lisada veel head inimesed, tee ja hummuseleivad, mida ma ise kunagi teha ei viitsi, võib õhtuga juba vägagi rahule jääda. 

* Meiega liitus selleks õhtuks ka Mints, kellega saime nii mõnestki tähtsast teemast jagu ja kes jagab alati mu entusiasmi Alexandri suhtes.

* Nägin üle mitme kuu taas Monsut, kes on Portugalist viimaks tagasi ja tuleb mulle täna külla. 

* Meie klubi sai jälle kokku. Seekord olime daamidega Kivis. Koos meiega oli ka tore rastapatsidega baarmen ja hea reggae. 

Tervitaks lõpetuseks üht oma kõige ustavamatest lugejatest läbi ajaloo, kes on lisaks sellele ka üks mu parimaid eksklassiõdesid ja sõbrannasid. 

Palju õnne, H :*

Püstolilaske ja glämmrokki ehk kultuurne laupäev

Pole siin päris pikalt oma tagasihoidlikku igapäevaelukest vahendanud.

Eile õhtul käisime esmalt L-i ja tema vennaga Tartu Uues Teatris vaatamas Mihkel Raua näidendi „Viimane voor“ lavastust. Täpselt kell 18.30 seisin Tartu Uue Teatri ukse taga ja ootasin oma head sõpra ja sama teatri töötajat L-i, kes võimaldas meile sellele lavastusele sissepääsu. Esireas istudes paistsid hästi kätte Lemsalu pikad jalad ja sensuaalne väänlemine; Sanderi süljepritsmed, kui ta pühendunult üht õnnetut ooperipala laulis ja metsik viha Raua silmades, mis oli suunatud ühe nägusa, kuid võrdlemisi ennasttäis staarihakatise vastu. Raud oskab hea loo kirjutada. Vihmar oskab sellest hea lavastuse teha. Lemsalu, Sander, Polman ja Raud oskavad hästi näidelda. Lisaks oli püstol koos sellest tuleva paugu ja suitsuga nii reaalne, et üks noor daam minu paremal käel kiljatas iga kord, kui lasud kellegi suunas teele saadeti.

Kui hakkas lähenema öö, sõitis L autoga Annelinna. Sõime pisut ja hakkasime otsime kohta nimega Space Bar. Peab ütlema, et halva ilma tõttu polnud sugugi lihtne Annelinna avarustest üht uut baar-klubi üles leida. Aga oma eksirännakul sõbrunesime ühe abivalmis härrasmehega ja viimaks jõudsime ka õigesse kohta. 

Meie eesmärk oli üle pika pausi jälle Remi bändi kuulata. Glämmrokki viljelev Fuzette on juba üsna pikalt lahus olnud, seepärast oli vägagi rõõmustav nende vanu häid lugusid taas laivis kuulda, mis sest, et harjumuspärasest veidi akustilisemas võtmes ja vaid kahe härrase (Remi ja Aleksandri) esituses. Atmosfäär erines kardinaalselt eelnenud teatriatmosfäärist - nahktagid, üliliibuvad püksid meeste jalas, Motley Crue jt bändide patch'idega teksajakid, rohke lakiga kohevad soengud ja pikad juuksed, palju musta tooni ja värvitud silmad. 

Igatahes oli konsa väga hea, tekitas täitsa nostalgilise tunde. Kui soovite sellest stiilipuhtast bändist rohkem teada, siis menetlesin Fuzzut kunagi ajakirja Tartu Tudeng jaoks: http://issuu.com/keilisykijainen/docs/tt02_1-12_final.

Minu lemmiklood on siiski "I can't change" ja "Sleazectricity", aga see sobib ka

Space Bar on väga mõnus hubane ja äärmiselt ruumikas koht, mis sobib suurepäraselt inimestele, kes Annelinnas elavad. Polegi vist kunagi juhtunud, et teekond peolt koju nii lühike oleks olnud. 

Mania

Lubasin, et enne makatöö valmimist rohkem pikemaid asju ei kirjuta, aga ma ei suuda lõpetada. Tähtsad tähtajad jõuavad aina lähemale ja see on juba tõsiseks probleemiks saamas.

Lord have mercy on my soul.

http://nihilist.fm/jaavad-ainult-silmad/