Meil kõigil on oma mõistlikud hulgad

Vanaema tõstab oma taldrikule imeväikese koguse friikartuleid.


Mina: "Nii vähe söödki või? Neli friikartulit?"
Vanaema: "No kuule ... Siin on vähemalt kaheksa!"

Jõuluteemalisi mõtteid ja natuke vanamoeline duckface ühest õhtust, kui olid juuksed

Käisime täna viimaseid jõulukinke ostmas. Olen alati olnud üks neist, kes päev enne jõululaupäeva palavikuliselt mööda poode traavib. Et šoppamine ei kuulu kindlasti mu lemmiktegevuste alla, püüan alati kingirallit võimalikult kaua edasi lükata, kuni üks hetk enam lükata ei anna. Võtsin pikalt hinge, aga nüüdseks on kõik kingid olemas ja pakitud, ning tegelikult polnud olukord sugugi nii hull, kui ootasin. Avastasin täna midagi päris ootamatut: inimesed on jõuluajal tegelikult isegi lahked. Jah, neid on palju, jah nad on kõik päev enne jõule oma kingiotsinguis sama ärevuses kui sina, aga te olete selles jamas koos. Lõppude lõpuks püüavad kõik lihtsalt oma ostud võimalikult stressivabalt ära teha, et saaks järgmiseks paariks päevaks aja maha võtta ja perega praekapsast süüa. 

Ometi pani see palavus, rahvamassid ja noh, ütleme ausalt välja - stress - mõtlema, et äkki ei peaks laskma end selle tarbimishullusega kaasa tõmmata. Näiteks mitu minu töökaaslast on öelnud, et nende peres tehakse loosipakid ja kõigil tuleb teha vaid üks kingitus - see oleks tegelikult mõistlik. Ning mõnede mu tuttavate seas ei tehta üldse materiaalseid kingitusi, vaid näiteks annetatakse raha. Loomade varjupaigale, vähiravifondile, tuttavale pensionärile. Miks mitte mõni aasta hoopis sellist lähenemist kasutada?

Aasta 2017 on olnud huvitav. Selle märksõnadeks võiks ehk olla praeguseks asendamatud uued tuttavad, julged otsused, natuke südamevalu, üllatused ja mõne väga olulise eesmärgi täitumine. Esimest korda ilmusid Värskes Rõhus mu luuletused ja nüüd talvel ka novell "Elajad", seda ootasin väga. Kirjanduslikult oli hea aasta ka rohkete esinemiste tõttu erinevatel luuleüritustel, lisaks suhtun tänuga võimalusse veeta nii palju kvaliteetaega teiste kirjandusinimestega. 

Veebruaris kolisin Pelgulinnast Kristiinesse, see läks kuidagi kiiresti ja justkui transis. Kuigi Telliskivi ja Kalamaja lähedus meeldis mulle, armastan siinset vaikust (noh, vähemalt suuremat vaikust kui seal) ja Mustamäe tulesid, mis mu aknast öösiti paistavad. 

Naudin jätkuvalt tööd reklaamiagentuuris ja näib, et ajaga hakkavad reklaamidki minusse kinni kasvama, saades osaks minust. Mu ümber on iga päev kõige loomingulisem ja inspireerivam seltskond üldse, kes õpetavad palju nii reklaaminduse kui ka elu kohta. Olen väga tänulik, et agentuur on mind pärjanud aasta Kullatüki tiitliga, see auhind, mille üleeile meie jõulugalal sain, teeb 2017nda veelgi meeldejäävamaks. Lisaks kinkis üks meie tore klient mulle noa, mis on ka suht cool :D

Nuga, millega pidavat olema hea ka "juurikaid" hakkida

Mulle kui inimesele õpetas 2017. aasta ilmselt kõige enam seda, et:

1. Kõigile ei saa meeldida.

2. Kui inimene näitab järjekindlalt, et sa ei meeldi talle, siis usu teda, mitte ära arva, et see läheb mööda. Inimesed ei muutu üleöö, ja 180 kraadi. 

3. Veeda aega inimestega, kellele sa meeldid, kes panevad sind ennast hästi tundma, kes kohtlevad sind kui endaga võrdset, sest lõppude lõpuks oleme kõik võrdsed. 

4. Ära lase end halvasti kohelda. Enese eest seismine on midagi, mida ma pole kunagi hästi osanud, aga mille suutmine on igaühele hädavajalik ja väärikuse küsimus. 

5. Ole julge. Võta riske ja tea, et vahel on tarvis hüpata pea ees vette tundmatus kohas. Mugavustsoonist väljumise tulemusena võib sündida palju head.

6. Ära otsi ideaalseid inimesi, neid pole olemas. Tea, et inimestel on vigu, nagu ka sul endal, ning ära oota kelleltki rohkem kui ise pakkuda suudad. 

Soovin teile rahulikku jõuluaega, natuke väljateenitud puhkust ja mõnusat tagasivaatamist möödunud aastale. 

Alati teie
M-L

Noore harrastuskunstniku kannatused

Jõulupinge hakkab tunda andma ... Ehk pildil on värvid, pooleli olev järgmise aasta kalender vanaemale, pintsel, pintsliloputusvesi ja viimane kruusitäis mu lemmikglögi. 

Pakkuge, kumma anuma sees on mu pintsel :S

[...]

kuidas olla vaba
paitavast pettusest
näha vaikuselooride taha
ja teada
et nende sees nii tihti
varjab end vale

[...]

Mittesobivuse probla

Nii tore oleks, kui terves elus oleks nii, nagu supakate tõlkimise dokumentides. 

Need on mul korralikult koos ühes roosas kiirköitjas, milles leidub äärmiselt kasulikke abimaterjale, pealkirjadega nagu "Viis, kuidas seda failide mittesobivuse probla lahendada" jne. 

Step-by-step guide sellest, mida peab tegema, et probleem likvideerida. 

Kes kirjutaks küll valmis faili "Viis, kuidas seda inimeste mittesobivuse probla lahendada"?

Minuga väga sarnane inimene juhtus saama 80

Järgnev luuletus sobib hästi nii mu juubilarist vanaemale kui ka mulle.

PASTAKANE ELU

mustad sinised punased

pastakad vooderdavad kõik

mu näos suus

mõtlikult neist vahel teadmisi neelan

astun peale

leian kotist

mantlitaskust

ükskord padjapüüri seest - miks?

pastakad on elu

Tervitan kaasgrafomaani!

Jung ja hõõgvein

Sellised reedeõhtud on ka head.

Kui kirjutaja pole üksi

Üks põhjustest, miks ma luulet armastan, on inimesed, kes seda kirjutavad. Päevad, nagu tänane või neljapäev, tuletavad seda meelde. 

Mulle meeldib istuda ikka ja jälle nendes kohtades, mida mõned mu lähedased nimetavad häbi tundmata urgasteks. Ümber inimesed, kes astuvad kordamööda teiste endasuguste ette, laotamaks lahti emotsioonid, mis on nende jaoks olnud piisavad, et need üles kirjutada. Ja kuulajad vaatavad, kuulavad ja mõtlevad kaasa. Nii on iga kord.

Mul on raske kirjeldada armastust, mida ma neil hetkedel tunnen. Osaliselt tundub see olukord kuidagi lootusetu - tänapäeva maailmas ei ole selliste inimeste käes võim, me oleme tõepoolest "ühiskonna ülejäägid", nagu väljenduks üks mu kirjutavatest sõbrannadest. Need on inimesed, kes käivad maailmaga erinevat sammu, keda sageli ei mõisteta ja kes sageli ei mõista teisi, aga kes mõistavad üksteist. Nad tulevad kokku mistahes urgastesse, olgu neid kuitahes vähe, aga nad tulevad alati jälle kokku, ja hoiavad elus midagi, mis paljude jaoks on nutiajastuga juba ammu kadunud. 

Täna tekkis mul samasugune härdustunne Keskraamatukogus, olles taas ümbritsetud luuletavatest mõttekaaslastest, sedapuhku igas vanuses. Minu kõrval istuv vanem härra rääkis, kuidas ta kirikust tulles alati naisele lille toob ja sellest luuletuse kirjutab. Tõelised tunded, tõelised inimesed ja ajatu härrasmehelik elegants, tüdrukute armuvalu ja noorte meeste ühiskonnakriitiline hoiak on saanud osaks mu maailmast, mis muutub tänu neile inimestele tõelisemaks, ausamaks, inimlikumaks. Ma sätin end ikka ja jälle nende sekka ning mõtlen neid kuulates, et jah. See on maailm, milles tahan elada.

KUNSTNIKULE KÜLLA

Täna läksin Kunstnikule külla,
jalga panin säravvalged sokid.
Ohtlik elu, võid mu juurde tulla!
Külakostiks viisin tolmulapi.

Paljajalu Kunstnik oli ise,
valgeid sokke lõbusalt ta vaatas.
Värve, tolmu kogusid need seni,
kuni tuli aeg mind koju saata.

Heidan jalast kingad, kell saab viis.
Kunstnikul ma kaua olin külas.
Sokid mustemad kui öö - ja siis?
Olulisem on, et süda puhas.

sinus on sügavus
tormide maru
sinus on vaikus
ja mõõnade valu

Matkapäev

Kui loodus kohtub tehislikuga ehk lill asfaldis

Delta Plazat tuvastamas

Loigupeeglid

T leiab matkamiseks sobiva abivahendi

No kuhu kurat ta nüüd jälle marsib?

Peaaegu soo

Punane ja valge

 Päike leidis loigupeeglid

Keegi oli lindudele metsa maja püsti pannud. Toit selle sees oli küll veidi hallitanud, ju sellepärast seal huvilisi väga ei olnudki

Pärast selle combo leidmist tuli silme ette, kuidas üks eluraskustes mees läheb oma viinapudeliga metsa, kaasas telefon ja kõnekaart, et teha halbu otsuseid ja oma eksile helistada. Eks ei võta vastu, pudel saab tühjaks ... ja jääb sinna

Kui on 26. november ...

... ja su väärtuslik advendikalender näeb juba selline välja. #notgonnaseedecember

There are two types of women.

Those who laugh at your jokes and those who always make you laugh themselves.

Klotsidega võiks olla nii ratsionaalne. Võiks.

Põhimõtteliselt on mul praegu ämber nende eri kujuga aukudega, kuhu saab eri kujuga klotse paigutada. Mul on ruudukujuline auk ja ringikujuline auk ning vajalikud klotsid. 

Ikka ja jälle püüan toppida ruudukujulist klotsi läbi ämbri kaanes oleva ringi. See ei lähe, aga ma proovin aina edasi. Sellest pidevast surumisest on ruudukujulise klotsi nurgad juba ära kulunud, aga sellest ei piisa. 

Ringist läbi see oma nurkadega ikkagi ei mahu. 

Dolce vita vol 2

Vabal ajal söön kannikesi, püüan saada kodu temperatuuri 17 kraadist kõrgemale, joonistan sekretärile salvrätipakke ja laenutan raamatukogust Jungi teoseid.

Lõppematu järjekord ja maailma tugevaim vegan ehk Taimetoidumess 2017

Selleaastasel taimetoidumessil müüsin taas vabatahtlikuna inimestele pileteid. Kohale tulime aga juba kella 9ks hommikul, sest enne, kui mess ametlikult külastajatele uksed avas, tuli rikkaliku kraamiga täita 150 kingikotti, mille esimesed messihuvilised endale pidid saama. See palavikuline ringitoimetamine, kottide tõstmine, paigutamine, täitmine, asjade otsimine ja üksteise abistamine tekitas väga produktiivse tunde, kuigi võis kõrvalt vaadates kaootilisena tunduda. 

Tasuta kraami täis kinkikotid tekitasid olukorra, kus juba enne kella 10-t oli uste taha kogunenud paras ports inimesi, kes sissepääsu ootasid. Mõistlik ju tegelikult, kuigi kui ma poleks vabatahtlik olnud, siis poleks vist ka kümme sellist kinkekotti mind nii vara ärkama sundinud :D 

Kui kella 11st lahutas vaid mõni minut, küsisid järjekorras esimesed kogu aeg: "Kas nüüd? Kas nüüd? Kas nüüd?", kuni lõpuks oligi aeg hakata pileteid müüma, jagada ajakirja Vegan uusimat numbrit ja muidugi neid ihaldatud kinkekotte. Hiljem küsiti, kui kiiresti need 150 kinkekotti otsa said, see võis äkki olla esimese 15 minutiga?

Pärast messi lõppu nägin pilte sellest, kui pikk järjekord õigupoolest Kultuurikatla ees sissesaamist ootas, sees pileteid müües võis näha vaid seda, et tühja auku ei tekkinud hetkeksi. Kogu aeg oli su ees inimene, inimene, inimene, ja veidi kaugemale vaadates polnud järjekorra lõppu näha. Sellepärast mulle meeldibki seal messil pileteid müüa: kogu aeg on midagi teha, küsimustele vastata, näidata, seletada, anda, arvutada - inimene, inimene, inimene - ja nii seni, kuni sinu vahetus on ammu möödas, aga pausi vahtkonna vahetuseks on raske rahvamassiga suhtlemisse sisse sobitada. 

***

Pärast ametlikke vabatahtlikukohuseid käisime natuke ühe teise vabatahtliku Meeriga ringi messil pakutavat uudistamas, erinevaid tooteid degusteerimas ja muidugi rahakotti hea-parema peale laiaks löömas :D Mu lemmiklett taimetoidumessil on alati Veggo, iga kord ostan sealt nende veganpasteeti. 

Üks mu eesmärke oli messi maskoti, vaal Nelega pilti teha, ning kuigi ma olin ta nägu kogemata "hiigelsuureks" nimetanud (ka vaaladel on tunded), nõustus loom sellega. 

Mina ja umbes veerand vaal Nele näost

Hiljem sain kokku Tõnise, Mirku ja Kaidoga, kellega tegin teist korda messile ringi peale, sõime veel pakutavaid roogi ning hiljem ka Fresco jäätist. Imetlesime natuke maailma tugevaimat veganit Patrik Baboumiani, tema muskleid ja ettekannet ning vaatasime, kuidas ta täiskasvanud mehi läbi õhu keerutas nagu pulgakomme :D

Patrik Baboumian - maailmarekordi omanik, mees, kes võtab turjale 560 kilo ja kõnnib sellega 28 sekundit

Mingil hetkel oli kõht juba päris tühi, kuid rahvamassid olid meie ihaldatud toidupakkujate karavanid tühjaks rüüstanud. Seega võtsime suuna Balti jaama turu VegMachine'i, kus tutvustasin oma seltskonnale sealseid imelisi bataadiburkse, mis neile, tundus, et täitsa meeldisid. 

Mulle meeldis selle aasta Taimetoidumess isegi eelmisest rohkem, sest kuigi rahvast oli murdu, sai kuidagi vabamalt liikuda kui eelmisel aastal. Inimesed olid kõik uudishimulikud, avatud ja mõnusa suhtumisega, sellepärast mulle taimetoitlased meeldivadki :) 

Ära karda kiita (ega laita), ela!

Mihkel Raud kirjutas oma raamatus "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda" nii mõndagi tarka. Selle kõige teada saamiseks soovitan teistelgi seda imelist teost lugeda, aga üks mu lemmikutest nõuannetest oli soovitus inimestele rohkem positiivset tagasisidet anda. Näitlejale, kes sulle mõnes lavastuses eriti meeldis, kitarristile, kelle soolo sul käekarvad kerkima pani, kirjanikule, pärast kelle raamatu lugemist mingil moel paremaks inimeseks muutusid.

Avaliku elu tegelased saavad kriitikat igal sammul, seevastu tunnustust märksa harvem, mis siis, et on selle nii mõnigi kord kuhjaga ära teeninud. Kuidas ma küll varem sellele mõelnud polnud?

Nii kirjutasingi siis härra Rauale kirja, kus teda äsjaloetud teose eest tänasin ja ütlesin, millised põhimõtted tema raamatust kindlasti edasisse ellu kaasa võtan. Kui ma oleksin juba mõne raamatu autor, meeldiks mulle küll sellist kirja saada.

Härra Rauale meeldis vist ka. Igatahes vastas ta mulle juba järgmisel hommikul ja ütles, et mu kiri tegi ta väga rõõmsaks.

Ometi leian, et põhjendatud kriitika on inimese arengule märkimisväärse tähtsusega ja luban, et kui mingi asi mu kriitikameelt sügavalt puudutab, siis püüan sedagi tulevikus varasemast rohkem väljendada. Vat mida kõike üks raamat teha võib.

oma kiiri aina proovin
ilma peale sääda
lahkuda kõik tahate
kuid mina tahan jääda

Miks ma kogu aeg viimasel ajal "bändiproov" ütlen?

- Sest meil toimub Lauriito ja Jaaniga neljapäeval Pööningul natuke teistsugune esinemine, kus Jaan mängib luuletustele taustaks kitarri, Lauriito süntekat ja mina viiulit.

Viimati esinesin viiuliga kunagi Tudengibändil ja natuke hirm on ka, aga kokku sai täitsa huvitav asi ning ootame juba neljapäeva, et seda kõigiga jagada.

Seega, tulge aga ka 2. novembril kell 20.00 Pööningule luulet ning muusikat kuulama ja meiega niisama hängima. 

Üritusega saab lähemalt tutvuda siin: https://www.facebook.com/events/148233695913935/ 

Ideaalsesse pühapäeva kuulub ...

 ... hommik pannkookidega, mida katab KÕIK: ehk siis moos, jäätis, karamellisiirup, popkorn ja kummikommid 

... esinemiseks viiuli harjutamine 

... oarisotto, mida jätkub kohe mitmeks päevaks (retsept Sandra Vungilt)

... kasulik kirjandus

Lisaks veel tunnustav kiri läbi loetud raamatu autorile ning bändiproov Lasnamäel. Koju jõudes õhtune tee ja hea film. 

Rubriigist "Töö reklaamiagentuuris"

Kui vajutad Youtube'is "jäta reklaam vahele", et hakata teist reklaami vaatama.

Sest jah.

Tegelikult ongi asi ju alati prioriteetides. Kires. Selles südame kutses, mida lihtsalt pead alati järgima, ka siis, kui sa kardad. Eriti siis, kui sa kardad.

Seda isegi juhul, kui kõik muu teisele, kolmandale või kahekümne viiendale kohale langeb. Sest tõelist pühendumist ei näita see, kui jääd oma asja juurde, kui see on mugav, vaid see, kui tugevasti oma kirest kinni hoiad, kui maailm selle sinu jaoks raskeks muudab.

keegi mulle järele tuleb
otse maailma äärele
erinevalt teistest
mind sealt
alla lükata ei proovi
keegi tuleb
ja tahab
ja hoolib

ta pole palju
kuid ometi on see
kes lahendused
taevastest reaalsusesse toob
ja ühel hetkel näen
et pool
või enamgi
on tekkimas mind seal
kus polnud
üle veerandi

Murrame (rahvamassidest) läbi! *

* Tegemist ei ole valimisteemalise postitusega

Et sellest ajaveebist vahel praktilist kasu ka oleks, siis õpetan siinkohal ühe tulusa nipi, kuidas rahvamassidest läbi pääseda. Ükskõik kus sa nendega siis kokku ei puutuks. 

Tallinna liiklus on pehmelt öeldes väljakutsuv, ning seda tihti ka jalakäijate jaoks. Ühe näitena meenub kohe Viru keskuse-Postimaja ristmik, kus teeületushimulised kodanikud ikka püüavad kannatamatute parvedena võidelda välja oma õigust pääseda punktist A punkti B. 

Kui sa hakkad teed ületama ja selline rahvamass sulle siis vastu marsib, sihi pilk punkti, kuhu jõuda tahad. Ära vaata maha ega kuhugi mujale oma trajektoorist väljaspool, ainult otse ette. Nii astuvad potentsiaalsed kokkupõrkajad sul eest ära, muidugi eeldusel, et nad nokkapidi mõnes tehnikaseadmes pole ja su kavatsusi näost lugeda ei saa. 

Ma lugesin seda kunagi mingist raamatust, aga tõesti toimib.

Current status: in the middle of everything

Life hack: kuidas juua vähem õlut

1. Mine pärast tööpäeva tipptunnil Prismasse. 
2. Mõtle, et pole ammu õlut joonud. Oleks tore ju oma tugitoolis Mihkel Raua uut raamatut lugeda ja samal ajal külma Aleksandrit rüübata. 
3. Heida pilk järjekordadele. 
4. Otsusta, et tavalises kassajärjekorras ei pääse sa müüjani tõenäoliselt enne järgmist hommikut, aga siis peab juba tööle minema ega saa enam Mihkel Raua ja õllega mõnuleda, vaid tuleb mõnuleda reklaamidega. 
5. Õnneks on olemas iseteeninduskassad.
6. Ka iseteeninduskassade järjekorrad looklevad katkematu maona lihalettideni välja, aga vähemalt liiguvad kiiremini, sest iseteeninduskassasid on ju palju. Jah, tundub, et iseteeninduskassa on the way to go. 
7. Äkki meenub sulle, et alkohol + iseteeninduskassa võib võrduda järjekordse ootamisega. Ootamisega selle järele, kuni kassade haldur su vanuse heaks kiidab, ja kuigi me räägime siinkohal ehk sekunditest, halval juhul minutitest, sa lihtsalt ei viitsi. Ootamist on juba niigi palju. Seega sätid end kõige lühema mao sappa seisma, seisad oma tomatite, sibula, riisileivakeste, jäätise, pesupulbri ja muu vajalikuga need minutid järjekorras ära ja mõtled, et okei. Olgu täna siis mahl. Mihkel Raud jääb ju ikkagi.

PÄÄSTJA PARADOKS

viieteistkümnes kord
panen ära
ja helistan kolmandale inimesele
kes on lubanud
alati olla mu kõrval
isegi rasketel aegadel
aga temagi ei vasta
ning tegelikult
pole selles midagi kummalist
sest rääkijad
pole harjunud kuulama
kui oled nad ise
juba mugavaks kuulanud
siis mõtlevad nad sinust
edaspidi kui päästjast
ja päästjaid
ei päästa keegi

[...]

ma olen siin -
see tunne tuksub sinus
ja kõige rohkem siis
kui mind ei ole

Kuidas ma 26 sain

Pole ammu kajastanud oma igapäevaelu ja 26. sünnipäev sobib oma ilus selleks hästi. 

Hommik algas sellega, et T presenteeris mulle köögis põlevate küünaldega torti, andis üle enda kingi ja laulis sünnipäevalaulu. Selgus, et Katu ja Tauno tulevad õnnesoove edastama kella poole kahe paiku lõunal, mis jättis meile napilt aega varjupaika külastada.

Varjupaigas jalutasime seekord kaheaastase Bekkiga. Uskumatu, et elame jätkuvalt koos inimestega, kes on võimelised jätma oma looma, oma sõpra koos kutsikatega metsa äärde saatuse hooleks, ise lihtsalt gaasi vajutades.

Metsasjooksmise, sünnipäevakõnede ja koerataltsutamise vahepeal kaotasin telefoni kuhugi Raku metsa sammaldesse. Õnneks leidsime T ja meie tragi jäljekoera abiga selle üles. Varjupaiga töötajad olid meil palunud looma natuke kammida ka, mille tagajärjel lendus kõikjal õhus, riietel ja hingetorudes valgeoranže karvu. 

 Jälgi ajamas

Kui jälle linnas olime, vahetasin kiiresti riided ja võtsime vastu Tartust kohale sõitnud Katu ja Tauno. Nendega sai jälle torti söödud, muu hulgas sündisid paar potentsiaalselt tulusat ideed seoses Soome meditsiiniäriga. 

Hiljem viis T mu Boheemi peedi-kitsejuustupannukaid sööma, mis oli toidu suurust arvestades üsna väljakutsuv ettevõtmine. Käisime ka Pagaripoistes kringleid vaatamas, lihtsalt vaatamas, sest süüa me enam ei jõudnud.

Pikast päevast väsinuna läksime varsti T juurde natukeseks magama ja tõdesime, et pühapäeva õhtu kell 19 on selleks üsna veider aeg. Hiljem tegi T Tom Kha suppi ja näitas filmi "Good Will Hunting". Kui olin koju jõudnud, vastasin veel viimastele õnnesoovidele ja nii see 26 tuligi. 

Kas inimlapsed on loomadest üle?

Kusagilt jäi silma üks vana reklaam, mis kutsus inimesi üles kõigile kodusoojust jagama. Kõigiks olid seekord koduta loomad. Kui nüüd labaselt lühidalt seletada, siis olid reklaamis esmalt üks kass ja koer külmas talveöös ning seejärel mugavalt diivanil mehe-naise kõrval. Selles reklaamis oli ka väike poiss, kes istus diivani ees põrandal ja lõikas mingeid paberist kaunistusi välja. 

Too pilt käis lähiajal mitmest kohast läbi, kuigi tegu polnud uue reklaamiga, ja neist mitmest kohast kuulsin ühte ja sama asja: kuidas kuradi pärast saab olla, et laps istub põrandal, aga loomad diivanil?

Pani mõtlema. Miks inimesed arvavad, et nende järeltulijad on paremad kui mõne teise liigi omad? Ainuüksi selle põhjal, et lapsed on "meie", nad on meie nägu, meie tegu, meie tehtud? Samal ajal kui loomad on meile küll armsad, kuid kui peaksime valima, meisterdaksime vajadusel oma Pärsia kassidest trooni, mis lastel istumise mugavamaks teeks.

Ma ei mõtle siinkohal inimema, kellele on tema laps ilmselgelt kõige olulisem. Kassiemale on ka tema laps kõige tähtsam, see on looduse puhul igati mõistetav. Ma mõtlen olukorda, kus kõigist osalistest täiesti sõltumatu inimene näeb pilti, kus on tema jaoks võõras laps ja võõras koer, ning usub, et lapse elu on väärtuslikum. Kui ta peaks ühe neist kaljult alla heitma, oleks selleks ilma mingi kahtluseta koer. See on nii väga paljude inimeste jaoks. Mis sellest, et just inimesed on need, kes põhjustavad teistele kannatusi, teevad kurja, tapavad, varastavad, ise halbadest motiividest tulvil, ometi teades, kuidas on õige käituda. Loomades (vähemalt koertes) elab aga omakasupüüdmatu armastus, truudus ja soov olla kasulik, mis teeb nad nii mõneski mõttes inimestest paremaks. Ja ma ei ütle sellega, et valida tuleks loomade kasuks, lihtsalt võib-olla ei peaks me alati pimesi kedagi eelistama ainuüksi seetõttu, et ta on meie moodi.

Alati on selliste teemade puhul keegi, kes saab minisüdari ja küsib, kuidas on võimalik, et ma võrdlen üldse LAPSI ja KOERI. Aga kui jätta kõrvale täiesti egoistlikud ja enesekesksed põhjused, siis kuidas saab objektiivselt öelda, et ühe võõra 6-aastase lapse elu on väärt rohkem kui näiteks aastase rotveileri oma? 

Tegelikult tahan ma öelda üksnes seda, et las need lapsed istuvad pealegi natuke põrandal. 

Because let's face it
In the end
we all just want someone
who would follow us down that rabbit hole.

Sügis ja päike

Käisime Hellaga Pelgurannas tervist kogumas

Mõni luuleüritus on rahvavaesem kui teine

Ehk kui luuleüritusele ei tule mitte ühtegi pealtvaatajat, siis teised esinejad ikka tulevad. Ja nii toimub üritus ikkagi. Pingevabalt, pereringis.

EKA nostalgia tuules sünnib asju

Inspiratsiooni eel

Inspiratsiooni järel: "Hing"

Minu pean-kohe-terveks-saama-komplekt

Rubriigist "Treat yo self" :D

Ehk kui on olnud palgapäev ja nõudepesušvammide, majapidamispaberi, seenepelmeenide, ketšupi, veini ja kõigi nende teiste vajalike asjade kõrval rändab korvi ka see õnnistatud mutrivõti, mida ammu tahtnud oled.

M-L: "Mis sa praegu tegema pead seal Soomes?"
K: "Kuule, võtan patsiente vastu."
M-L: "Aga seal mingi arst ei ole samal ajal juures või?"
K: "Mina olengi arst!"

Inside-naljad tööl

Kolleeg teisest agentuurist: "Tšau, sa oled täna Mari-Liis vä?"

Nerd alert

Hea kott on see, kus on nii paksult raamatuid, et koti lukk ei lähe enam kinni.

Hea laud on see, kus on mitte ühed, vaid kahed prillid.

Vähemalt pole need korraga ees.

10 aastat parimat sõprust

Selle kümne aasta jooksul oleme kõige muu hulgas läbi teinud seenepraktika (millest kõik alguse sai); kirjutanud keemia kontrolltööd (üks meist fenomenaalsete ja teine mitte nii fenomenaalsete tulemustega); leidnud koos uusi sõpru; läbinud erakordselt intensiivse klubitamis- ja pidutsemisfaasi; olnud peaaegu naabrid ja kõndinud terveid kilomeetreid ühist koduteed nii koolist kui igalt poolt mujalt; käinud maal mustikaid korjamas; koos Euroopas reisinud; pidanud maha hilisõhtuseid, öiseid ja varahommikusi vestluseid; kuulanud laivis 30 Seconds to Marsi ja Three Days Grace'i; arendanud välja omaenda bändi Pulbe ja kirjutanud surematuid hitte; tähendanud kohturaportile kohase täpsusega blogidesse üles oma igapäevategemisi; külastanud loomade varjupaika; jaganud degustatsioonide tegemise võlusid ja valusid (oo, Mamma esitlused!); kiskunud Tartu lauluväljakult sammalt; grillinud metsas vahukomme; vahetanud riideid ja öises linnas hõõruvaid kingi; olnud teadmata asukohas ja võõras korteris natuke ohus; vaadanud nutma ajavaid filme ("A walk to remember") ning jaganud ühist armastust Gerard Way, Jared Leto ja Kullakese ning ühist põlgust MOKIde ja chuchelode vastu. 

Täiesti veider mõelda, et olime 16, kui tuttavaks saime, ja nüüd oleme (noh peaaegu) 26. Mul on tõeliselt vähe neid, keda võin täie tõsidusega enda inimesteks pidada, kes on minuga nii heas kui halvas, kes minus ei kahtle, kelle jaoks on isegi minu tehtud valed asjad õiged, kelles elab omakasupüüdmatu armastus ja headus.

K, sa oled mulle pagana armas.

Et järgmised kümme aastat tuleks sama lõbusad! <3

1. septembri mõtteid

1.

Ühekorraga piinlik ja vabastav on kõndida 1. septembril tänaval, ümber koolivormides lapsed säravvalgete sukkade, vahvlilokkide ja lilledega, justkui nõelasilmast läbi tulnud, kui sa ise oled katkistes teksades ja tennistes, ilma meigita, juuksed kuklasse varesepesaks tuuseldatud :D

2.  

Millal ma nii vanaks sain, et tuttavad on hakanud oma mina-koolipingis-piltide asemel sotsiaalmeediasse lisama mina-õpilaste-toodud-lilledega-pilte? 

Kuidas ma EKAs "Paha Hugot" illustreerisin

Igapäevane kunstitegemine pärast tööd EKAs on nüüd läbi saanud ja sellest on lausa kahju. Eelmise nädala tempo oli muidugi üsna väljakutsuv ning tõenäoliselt tunduvad kõik järgnevad nädalad selle kõrval lausa puhkusena, aga mul on hea meel, et sain igal õhtul pärast tööd viibida andekate kunstnike seltskonnas, proovida uusi tehnikaid, saada uusi mõtteid, soovitusi ja inspiratsiooni nii staarkunstnikelt pildiraamatutes kui ka inimestelt enda kõrvalpingis. 

Joonistada ei oska ma endiselt, aga eelmine nädal näitas, et kunsti mõte on lai ja kellegi teistsugune (miks mitte ka ilust kõrvalekalduv) stiil on lihtsalt täiendus erinevate stiilide porfooliosse. Ning et kunstnikud on üks ülimalt toetav rahvas. 

Meie reedene näitus EKA koridoris

"Paha Hugo" illustratsioonide kujunemislugu. Illustreeritavateks stseenideks said viimaks suitsu küsimise stseen, Paha Hugo mõju kujutamine, ja koht, kus Hugo termose läbi Sassi akna viskab.

Kirjanikku endas ma selleks nädalaks täielikult unustada ei suutnud, sest illustreerimiseks valisin enda lühijutu "Paha Hugo naerab paremini" ja selles ette tulnud stseenidest tuli oma kaasõppuritele pidevalt jutustada. Viimasel päeval koju jõudnud, saatsin oma kaheksale illustreerimiskaaslasele ja õpetajale loo lingi, et sõlmida otsad ja huvilised võiksid teada saada kogu salapärase Hugo loo (http://nihilist.fm/paha-hugo-naerab-paremini/).

Jep, nii see tuleb. On augustikuu lõpp ja kõik kohad on täis algava sügise märke. 

Kogu aeg sajab. Panin täna sügissaapad jalga. 25. augustil.

Üldse on kuidagi märgiline päev selles suhtes. Istun siin oma kirjutuslaua taga ja mõtlen esimest korda üle pika aja, et ei, täna küll lahtise aknaga ei maga. Esimene päev, mil tunnen, et toas on jahe. Lülitasin isegi soojapuhuri jälle tööle.

Illustreerimise nädal EKAs

Sel nädalal suundun iga päev pärast tööd Kunstiakadeemiasse, kus õpime raamatuid illustreerima. Ma ei oska kuigi hästi joonistada ja kui arvestada asjaolu, et seda tuleb teha kunstnike keskel, tundub kogu ettevõtmine veel eriti kõhedusttekitav. 

Ometi armastan kunsti väga ning niipea, kui olin selle kursuse avastanud, haakis see end mu ajusagaraisse ning enam lahti ei lasknud. Oleks tore kunagi raamatuid illustreerida, miks mitte ka enda omasid. Ja noh, kui mu joonistused sakivad, siis seda kaunimad tunduvad nende kõrval mu luuletused :D Pärast seda nädalat sisenen jälle kodusesse 
(kirjandus)maailmasse, praegu aga heidame siis natukeseks pilgu kõrvaltänavale.

Kui elu annab sulle kukeseente asemel pilvikuid, aga see on fain

Päeva esimene pool möödus taas stuudios Sinusoid Rujaga homseks konsaks proovi tehes. Päeva teises pooles võtsime T-ga taas ette kosutava rännaku loodusesse, märksõnadeks maailma armsaim (ja hiljem ka sopaseim) väike valge koer, seeneviktoriin, mustikad, tontlikud metsad ja vastus küsimusele, mis häält teeb rebane.

Karjääripäike

 Tahaks teisele poole, aga endal massi vähevõitu ... tuleb oodata, kui keegi suurem ja tugevam süles üle kraavi kannab

Männid on õite kenasti rivvi võtnud

Kompositsioon pilviku, ämbri ja koeraga

Püüdes leida seeneteadlast endas

Kodutee