Kogenud naise kiri noortele neidudele (Allikas: Delfi)

http://elutark.delfi.ee/heateada/kogenud-naise-kiri-noortele-neidudele-keerulised-suhted-on-alati-valed-suhted?id=73581629

[Lugesin seda kirja ja tundsin, et see võiks lisaks mulle kellukesena heliseda ka mitme mu sõbranna peas. Me olemegi 20 (ja veidi üle selle), meil ei peagi olema 50-aastase naise kogemusi ja oskusi teha otsuseid, mis meid elu lõpuni õnnelikuks teeks. Aga sellest lingist avanev jutt on naelapea pihta ja aitab näha seda, mis on tegelikult tähtis. Tähtis pole ilu, glamuur, prestiiž või sotsiaalne staatus, vaid hoopis midagi muud. Kogenud naine teab ja ta jutt meikib sensi.]


"Esialgu tahame me pikka-ilusat-tarka-rikast-seksikat-romantilist meest, aga siis väga palju aastaid hiljem me mõistame, ja me KÕIK mõistame, et meile on vaja lihtsalt inimest, kelle peale saab loota ja kindel olla, kes on su kõrval mitte ainult siis, kui talle see pähe tuleb ja sobib, vaid ALATI."

***
"Suhted peavad olema lihtsad ja selged. Pole tähtis, kas ta on geenius füüsikas või lihtne freesija, pole tähtis, milline haridus tal on, mitut keelt ta räägib, mitu naist tal on olnud või kas ta oskab luuletusi kirjutada ja ette lugeda. Tähtis on ainult see, kui hea ja mugav on teil temaga koos olla."

***
"Armastuseks peetakse sageli ja ekslikult himu, austust, harjumust, kadedust, asjaolude arvestamist ja paljut muudki veel. Jätke meelde, et keerulised suhted ei anna teile mitte midagi peale peavalu."

***
"Te peate ju selle inimesega lapsi saama ja kasvatama, majapidamist korras hoidma, eluplaane tegema, külas käima, suhtlema suguvõsaga ja üleüldse elama kõige tavalisemat primitiivset olmelist elu. Ja kui te loodate, et „see karikas läheb minust mööda“, siis te eksite VÄÄÄÄGA rängalt."

***
"Meenutage aega, kui olite kakskümmend. Te ei mõelnud millestki sellisest, ega? Te tahtsite, et ta kihutaks teie juurde mingi superkäruga, kingiks lilli ja suudleks imeliselt otse huultele. Ja teie oleksite imetlenud tema ... no imeilusaid silmi. Oh, ja üldse oleks kõik olnud nagu filmis. Aga ma ütlen, et tegelikult ei ole see üldse tähtis. Mis tähtsust sel on, kas ta on ilus või mitte, pikk või lühike, sportlik või pehmem, punapea või kogeleja. Kõik, mis teil temalt vaja on, see on teadmine, et see inimene läheb minuga läbi tule, vee ja vasktorude ja meil on koos hea. Ja et ILMA temata on palju kehvem kui temaga."

"Better to write for yourself and have no public, than to write for the public and have no self."

(Cyril Connolly)

Hinnasildiga naised (Documentary: "Sex Slaves")

Sa sõidad lennukiga reisima, vahelduse mõttes näiteks Türki. 

Sinu kõrvalistmetel istub mesinädalatele suunduv noorpaar, taga on koha sisse võtnud puhkuseootuses ema kahe lapsega. Teisel pool vahekäiku kuulab üks poiss kõrvaklappidest muusikat. Natuke tagapool on 20ndates neiu, kes sõidab oma türklasest boyfriend'ile külla, ülikonnas ärimees sülearvutit toksimas ja veel terve hulk erinevaid inimesi, kel kõigil on reisiks oma põhjus. 

Lennukis sõidab ka moldovlasest nooremapoolne meesterahvas, kel silmad mustad kui söed ja aknast välja suunatud ilme ühteaegu morn, murelik, tõsine ja otsustav. Temalgi on lendamiseks põhjus. Ta püüab teha midagi peaaegu võimatut ja lendab Türki, et päästa oma naine, keda inimkaubitsejad seal prostituudina vangis hoiavad, peksavad, vägistavad ja uimastavad. Mehel pole aimugi, kus tema naine on, ta ei saa kindel olla isegi selles, et naine on elus, aga ta lendab Moldaaviast Türki, kavatseb leida oma naise ning ta tagasi koju viia.

Mehe silmad ei liigu, ta jälgib vaid ühte punkti ja on unustanud kõik enda ümber. Ta mõtleb oma naise heledatele lokkidele, kupeldatejaga kohtumisele ning Türgi politseile, kuni tema juurde jõuab stjuardess ratastel käruga, kes küsib treenitud naeratusega, kas mees soovib mulliga või mullita vett. 

NEILE, KES LUULET EI VÄÄRI

Maas oled pigi ja tumedaim tõrv,
ei vaiki ei valu, ei viha su sees.
Varemeis ähvardus, pisarais mõrv - 
sa pole võimalik. Sa pole mees.

Praegu veel seisad, nii katkine, sõge,
kuid varsti mu jaoks pole midagi:
liivana pudened, oksana põled,
ei kirjuta enam sust ridagi.

Kukemaalimisõhtu

Elu esimene joonistatud kukk, täitsa kukk sai ju iseenesest.

Kukk saab juurde piirjooni ja taustajõude. Muusikat teevad Bach ja Rahmaninov ning varsti tekib mõte külmkapist natuke veini võtta.

Kukk saab juurde värve ja helesinise unistuse toitvatest teradest.

Kalendri avapilt on valmis ja läheb kuivama. Järgneb pikk ja tülikas kuupäevadega tegelemine ja köitmisprotsess, aga see jääb pooleli ja jätkub alles homme. 

Toogu punase kuke aasta teile tulist kirge ja plahvatuslikult häid ideid!

Kingiks mütse ja kalendreid ehk jõulud reklaamiagentuuris

Ühel päeval tulevad kontorisse produktsioonifirma mehed, kes meile klippe teevad. 

Neil on kaasas kotitäis mütse ja lauamänge. Nii saavadki kõik toasviibijad omale jõuludeks uue mütsi valida ja mõne aja pärast jätkavad peaegu kõik naised ja mehed, vanad ja noored, vaikivas üksmeeles tööd arvutite taga, igaühel oma valitud müts peas. Disainer ja tema müts, AD ja tema müts, projektijuht oma mütsiga. 

Minu suhted mütsidega pole just kõige paremad, aga kuna see on nii huvitaval kombel minuni jõudnud, siis võib-olla annan sellele isegi võimaluse. 

Täna tuli üks tore daam ja kinkis meile kõigile kalendreid. 

LEEGID

12 kamalutäit kainust
kaotan ühe ööga
südamesse kolin ära
oma mõttetööga

sealt võib leida mitu mõtet
kindlamad kui tina
põlevad kui leegid lõkkes -
üks neist oled sina

***

Püüan öelda, kuis' üks pereloom täidab südame, täna kirjutan vaid talle.

Kui tunned end 100% endana

Vahel tunned. Täna oli üks neist päevadest. Päevadest, mil tunned, et saad rakendada oma täit potentsiaali, teha seda, mida oskad, olla see, kes tahad olla. 

See tunne sai alguse ühest koosolekust. Mu töökohustused ei näe ette regulaarset koosolekutel osalemist, täna tuli mul seda aga ometi teha ja mingil hetkel tundsin, et pagana mõnus on ikka niimoodi. Neli oma ala spetsialisti arutamas, kõigil kindel ala, mida just nemad seltskonnast kõige paremini valdavad, professionaalsel tasemel mingile ühisprojektile oma teadmiste-oskustega väärtust lisamas. Ühise hea tulemuse nimel. 

***

Pärast tööpäeva korraldas Jaan Keskraamatukogus esimest korda Luuleklubi, kuhu oli kokku tulnud kümmekond luulehuvilist, sh paar juba päris tuntud luuletajat. Selliste inimeste seltskond, mõtted, looming, tagasiside ja kirg panevad mind alati endana tundma. Need on inimesed, kelle sekka ma kuulun, kelle seltskonnas saan täiesti vaba olla ja mõista, et tegelikult on okei olla natuke teistsugune, natuke liiga kirglik, hingeline ja kohati massi sobimatu. Sest selliseid on veel.

Ma ei tunne isiklikult just kuigi palju kogenud luuletajaid. Aga tõeliselt hea on vahel näha, et nad on olemas, elavad me ümber oma igapäevaelu ning on kõigele lisaks erakordselt põnevad inimesed.

***

Naabritel on all jälle metsik pidu, mis kostab isegi läbi kõrvatroppide ja ümber pea keeratud salli, aga mul on tänasest nii hea tuju, et ma ei taha isegi alla õiendama minna. 

Naabriteema on tegelikult vägagi relevantne, aga sellest kunagi hiljem. 

Ah, ei jõua iial öelda ma, kuis täidad südame!

Nagu on öelnud klassikud, siis I love it, when a plan comes together!

Tänane algas taas tavapärasest varasema äratusega, et jõuda töö asemel Koidula kontserttuuri viimasele päevale, sedapuhku Keilasse ja Haapsallu. 

Kuigi Keilas tuli laval seista varasemast kauem ja mõni neiu ei pidanud sellele väga hästi vastu, õnnestusid mõlemad esinemised hästi. Bussis õpetasin oma pinginaabrile L-le mõne uue mängu, millega möödus sõitmine päris kiiresti. 

Pärast tuuri viimast kontserti Läänemaa Ühisgümnaasiumis käisime karjakesi ka Cyrillus Kreegi haual tema auks laulmas, kui me juba Haapsalus olime, eks ole. Peab ütlema, et kooriga surnuaias helilooja haua kõrval ühte tema teost laulda on võimas tunne, võimas, müstiline ja natuke kurb. Huvitav, kas Kreegi vaim kuulis, et seda tegime? Kas ta tundis heameelt?

Juhuse tahtel oli ühtlasi mu vanaemal täna sünnipäev ja et viibisin juba Haapsalus, jäin sinna, et teda õnnitlema minna. Nii saatsin bussi voxikatega ära ja mõne aja pärast istusin juba vanaema ja tema sõbrannadega kohvilauas, olles seekord intervjueeritava rollis ja vastates kõikvõimalikele küsimustele. 

Magasin peaaegu terve tee tagasi Tallinnasse. 

Meie tuuritajad

Üks ilus kollane maja ehk Läänemaa Ühisgümnaasium

Mu päeva päike

Homme kell 12 Jaani kirikusse jõulukonsale!

Laulurindelt nii palju uudiseid, et vahepeal oleme Noorte Segakoor Vox Populiga edukalt läbi viinud Koidula kontserttuuri 2. päeva, mil külastasime Paide Gümnaasiumit ja Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi kooliperet. Esmaspäeval saab meie läbinist patriootlik ja pühalik tuur lõpu Keilas ja Haapsalus.

Homme võib meid aga kell 12.00 kuulama tulla Tallinnasse Jaani kirikusse, kus teeme linnarahvale ühe mõnusa kontserdi, et kuulajad korralikult jõululainele viia. 

Bes djengi!

Tagane ära, valede vaim! Sirgu ja sigine, tõe taim! ehk Koidula kontserttuuri 1. päev

Neljapäeval alustasime Noorte Segakoor Vox Populiga tuuri ümber Eesti, millega avaldame austust 130 aastat tagasi surnud luuletaja Lydia Koidulale. Koidula sõnad on lihtsalt eepiliselt head ja mul on nii hea meel, et me saame neid selle ringreisiga inimestele, just lastele ja noortele veelgi nähtavamaks teha. 

Kolmel päeval esineme kokku kuues Eesti koolis. Neljapäeval laulsime Kosel ja Vändras. 

Lühidalt:

* Kui teie seltskonda on alguses manitsetud kindlasti juba kell 8 väljuvat bussi ootama, siis võib see mõnikord tähendada, et kommunikatsioonihäirete tõttu väljub buss alles kell 9. Bussis saab aga probleemideta hääled lahti laulda, et siis Kose kultuurimajas kiiruga üleriided seljast heita ja lavale tõtata. 

* Emotsionaalsemaid koorikaaslasi tuleks hoiatada enne, kui mõni solist hakkab "Ema südant" laulma. Teadsin, et solist laulab ühe laulu, aga kui ma oleksin vaid osanud arvata, millise tekstiga see laul on, siis oleksin vist selleks ajaks kõrvatropid kaasa võtnud. Nii seisingi seal teiste kooriliikmete seas laval, kuulates, kuidas solist meie keskel oma laulu esitab, ja reaalselt VÕITLESIN endaga, et kasvõi veerand mu ripsmetušist alles jääks. 

Kas ema südant tunned sa? 
Nii õrn, nii kindel, muutmata, 
:,: ta sinu rõõmust rõõmu näeb, 
su õnnetusest osa saab. :,: 

Kui inimeste liikuvat 
au, kiitust, sõprust tunda saad, 
:,: kui kõik sind põlg’vad, vihkavad, 
kui usk ja arm sust langevad, :,: 

siis ema süda ilmsiks lä’eb, 
siis veel üks paik sull’ üle jääb, 
:,: kus nutta julged igal a’al – 
truu, kindla ema rinna na’al. :,:


KES kirjutab selliseid asju :S Üldse on see isamaaline repertuaar minusugusele patrioodile ja kõige hingevõtjale nagu püssirohi, aga loodetavasti olen tuuri lõpuks juba karastunud. 

Alo Ritsing - "Teretus". Pole meie poisid, aga meie omad laulavad seda Koidula projektis ka. Mehine lugu, sümpatiseerib

* Bussisõidud on hea aeg, millal oma bussipinginaabriga kinnisvarast, kehaarmidest, kartulitest ja vegankokaraamatutest rääkida. 

* Vändrast ei leidnud me ei saelaudu ega Vändra Avelit, küll aga rahvast täis saali, eredad prožektorid, palju huvitavaid fakte Koidula kohta (sarnaselt Kose esinemisele) ja sedapuhku natuke rohkem meelekindlust "Ema südame" ajal. 

I'm the kind of cat...

...that you just can't pick up and throw into your lap.

(Ani DiFranco)

Vanaema komplimendid oma vanas headuses

Mina: "Ma panen vist madalad saapad."
V: "Jah! Ja mina panen just kõrgemad! Siis sa ei ole vähemalt mu kõrval nagu mingi õudne pilvelõhkuja."

Kanaga kirikusse

Prisma valmistoidulett. Pühapäeva õhtu kell 16.00. 

Proua enne mind ostab kana (vist tõesti terve kana) ja laseb selle sisse pakkida. Hakkab juba lahkuma, kui äkki pöördub talle liha ulatanud teenindaja poole tagasi. "Kuulge, ma lähen kirikusse. Andke palun üks kilekott veel, jahtub ära muidu. Ma lähen kontserdile. Kanaga kirikusse."

Armastuse indikaator nr 1

Kui oled mehega koos ja ta ei ütle sulle mitte "Võta riided ära" või "Miks sul ikka veel nii palju riideid seljas on?",

vaid "Pane midagi peale, sul hakkab külm".

Sa tead, et oled koorilaulja, kui:

1) jõuad pärast tööpäeva koju kell 22.15 ja hakkad siis õhtusööki tegema
2) sind ei kummita enam mitte kõige kaasahaaravamad laulud, vaid kõige raskemate laulude kõige raskemad käigud, mida olete proovides viimase piirini lihvinud ja mis on seetõttu igaveseks su ajukoobastesse kinnitunud
3) kuulad vabal ajal lakkamatult lugusid nagu allolev

Ka ilusad nutavad

Noormees ja nähtavasti tema preili, ootavad peatuses bussi. Katkend nendevahelisest vestlusest: 

NTP: "Nojah, aga ikkagi. Mulle ei ütle sa seda kunagi ja talle ütlesid."

N: "Sulle pole vaja seda öeldagi ju."

NTP: "Miks?"

N: "Sa tead ju niigi, et sa oled ilus."

***

Kui mitu korda olete mõelnud, et ei hakka kellelegi komplimenti tegema, sest see oleks sama, kui lisada kuldmünte täis patta üks väike 10-sendine juurde? On inimesi, kes oma välimuse, intelligentsi, sarmikuse või muu köitva omaduse tõttu on niigi õnnistatud, miks peaks neid siis veel lisaks komplimentidega hellitama? Las neisse jääb vähemalt KAHTLUS, et võib-olla ei arvagi iga viimane kui kodanik siin maamunal, et nad on superinimesed ja väärivad igal sammul ümmardamist lihtsurelike poolt.

Aga kujutame nüüd ette, et seesama ilus tüdruk bussipeatusest kuulis, kuidas tema poiss tegi teisele tüdrukule komplimendi. Järgmisel päeval jätab sõbranna talle komplimendi tegemata, ülejärgmisel vastab klassivend "Normaalne" selle tüdruku küsimusele oma väljanägemise kohta. Me kõik vajame vahetevahel positive reinforcement'i ja kui me seda aina enam ja enam ei saa, nähes samal ajal, kuidas teised seda saavad, võib see kõikuma lüüa ka nende eneseusu, keda salaja kõige enam imetletakse. 

Seega, poiss bussipeatusest, palun ütle oma ilusale tüdrukule vahepeal, et ta on ilus. Mis siis, et see on ilmselge.

Appi, ma kardan seisma jääda

Kas te ei karda vahel peatumist? Mugavust? Leppimist? 

Seda kardavad inimesed, kelle varasema elu päevad on olnud täis väikeseid kohustusi, tegevusi, huvialasid ja kohtumisi, aga nüüd, kui kaheksast viieni tuleb olla ainult ühes kohas - tööl -, tundub neile, et teevad kuidagi vähem. 

Seda kardavad inimesed, kes tunnevad, et tahaksid parema meelega vaadata Youtube'ist naljakaid videoid, kui seda, kuidas paremaks iluuisutajaks/kokaks/isaks/kunstnikuks saada.

Seda kardavad inimesed, kes on olnud pikalt vallalised ja äsja uuesti suhtesse läinud. Kuni suhtesse minemiseni nägid nad vaeva, et uute inimestega kohtuda, panid end uutesse olukordadesse, keskkondadesse - ja neid saatiski edu. Siis möödub aga pool aastat, aasta, ja nad ei taha enam äkki teha muud, kui vaid oma kaaslase kõrval teleri ees kerra tõmbuda ning öelda "Täna ei viitsi", kui teisel tuleb mõte vahelduseks välja minna. Täna ei viitsi, homme on töö juures pikk päev, järgmisel nädalal on vaja koristada ja siis ülejärgmisel teleri ees koristamisest puhata. 

Ja nii möödub elu. Päev päeva järel.  

Peatumist kardan mina. Ma olen vahel tundnud, et ei jaksa. Lihtsalt, jõud saab otsa. Vähemalt nii ma arvan. Aga kust ma tean, et see on päriselt ka otsa saanud jõud? Et jõuvarud on end tõesti viimsena ammendanud ja kehas pole enam midagi alles, mitte, et see on endale alateadlikult loodud vabandus millegi tegemata jätmiseks? Et peab reaalselt puhkama, kui mitte tahta, et keha selle otsuse sinu eest teeb ja füüsis lihtsalt lõpetab toimimise?

Kust ma tean, et ma olen vahel lihtsalt väsinud, mitte ei hakka muutuma üheks neist inimestest, kellel on seisma jäämisest ükskõik?

Täna paistab superkuu!

http://alkeemia.delfi.ee/mystika/esoteerika/voimas-tana-korgub-taevas-21-sajandi-suurim-superkuu?id=76234691

Käisin juba vaatamas ja nii ilus on. Nautigem!

KÕIK ELAVAD SU SEES

sa räägid targalt
nagu 60-aastane mees
on päris uskumatu
et kogu see elukogemus
sinu noorusse ära mahub
aga ruumi jääb veel nii palju ülegi sest
su 24-aastases südames elavad lisaks
kuueaastase mängud
ja ometi puudutad samal ajal nagu ema
hooliva sooja käega
kannatad kui mees
ja võrgutad kõige kirglikuma naise kombel
sul on koolitüdruku lühikesed seelikud
rübliku katkised põlved
ja silmad kus elab
koduta mehe elu näinud siirus
tuletõrjuja vaprus
ja ämmaemanda magamata öö
uskumatu et see kõik
sinusse ära mahub
kui tegelikult oled
ju vaid üksainuke tüdruk

Poseidon, ära nuta - su okasseaga saab kõik korda

Mõtlesin tükk aega enne, kui söendasin enda ees olevale hiiglaslikule uksele koputada. Viimaks ma siiski tegin seda. Ukse avas suur ja hirmuäratav mees, pikad valged juuksed ümber pea hõljumas ja käes võimas kolmhark. Poseidon.

Poseidon käskis mul astuda oma korterisse, mis oli igati kohane merejumalale: kõikjal võis näha purskkaeve, kalu, väikeseid tiigikesi ja ojasid. Jumal teatas, et esitab mulle kolm küsimust ja kui neile õigesti vastan, laseb mul heaga lahkuda, kui mitte, ootab mind surm. Ta alustas oma esimest küsimust ja juba siis, kui mu võõrustaja oli öelnud esimesed kolm sõna, teadsin, et mul pole vastust ja suren. Ajalugu pole kunagi mu tugevaim külg olnud. 

Püüdes aegamisi leppida mõttega oma peatsest hukust, kõndisin veel viimast korda Poseidoni korteris ja pistsin käe ühte suurde kaunisse tiiki, kus mitmed värvilised kalad ja teised huvitavad vee-elukad oma igapäevatoimetusi tegid. Äkki ilmus Poseidon mu selja taha ja käratas, et pole vaja oma käsi igale poole toppida. Pöörasin ümber ja nägin, et tal oli süles valge albiinookassiga, kes oli äärmiselt õnnetus seisus: üleni haavade ja lõhedega kaetud, murdunud okastega ja täiesti apaatne. Varem nii ähvardav Poseidon näitas endas hoopis uut külge, mis oli inimlik ja täis siirast muret. 

Poseidon käskis mul loomaarstile helistada ja õnneks oli mul telefonis vanast ajast üks loomaarsti number alles. Paraku tuli mul tõdeda, et oli pühapäev ja arsti kättesaamine ei pruugi õnnestuda, Poseidonit see ei huvitanud. Tuli helistada. 

Arsti ei olnudki, oli aga õde, kes ütles, et tema on hoopis silmade spetsialist ja mingitest lõhedest ja okassigade haavadest ei tea ta kõige vähimatki. Siis hakkas Poseidon nutma, istusime tema ja ta vaevatud albiinoloomaga mingisse taksosse ja sõitsime. Kuhugi.

Mess, kus loomade mittesöömine on coolim kui nende söömine

Laupäeval, kell 10.45 tungleb Kultuurikatla uste vahel juba trobikond inimesi. Pileteid võime neile teiste vabatahtlikega müüma hakata täpselt kell 11, mitte varem, aga kohaletulnuid see ei heiduta. Nad ootavad.

15 minutit hiljem algavad mu elu kõige kiiremini möödunud 2 tundi. Keegi ulatab eurose, ma panen selle kõhule kinnitatud kotti ja suunan inimese enda kõrval oleva tembeldaja juurde. 20-eurone, vahetusraha, tempel, 5-eurone, vahetusraha, tempel, "Tere!", "Templi saate siit", "Aitäh", "Palun", järjest 1-euroseid, väga hea, täpne raha, sekka mõningaid suunamisi infolauda, vahetatud sõnu kohale tulnud tuttavatega ning aina uued ja uued ja uued inimesed. Vanad, noored, välismaalased, mehed, naised, sõbralikud, ootusärevad ja teadmishimulised. 

Kui minu vahetus piletimüüjana lõpeb, teen esmalt üksi tiiru messialal, mis on päris keeruline, sest rahvast on üritusel murdu ja liikumine võtab aega. Kannatuseta ei saa sellisel üritusel kuigi kaua vaimset tasakaalu säilitada. Osalen mõne leitud tuttavaga nüüd juba pikemates vestlustes ja lunastan vabatahtliku toidutalongi eest Biomenust ühe mõnusa supi või dahl'i, nagu nad seda kutsuvad. Umbes sel hetkel leiab mind veganhärra M, kellega ühendame jõud ja asume koos messil pakutavasse põhjalikumalt süvenema. Sööme avokaado-laimijäätist, vaatame õõvastavat filmi "Inside Fur", imetleme veganmoodi, ostame julmusevaba seepi, juustu ja pasteeti (taotluslik riim). 

Muu hulgas saan tänu moodsale virtuaaltehnoloogiale proovida, mis tunne on olla põrsas ja hiljem siga, kes kasvab üles tüüpilises tööstusfarmis. Kui ma seal, virtuaalprillid ja kõrvaklapid peas, istun, võin kuulda, kuidas minu kõrval istuv vanem proua pidevalt kaebleb, et tal läheb süda pahaks. Ja tõesti, midagi ilusat selles kogemuses polnud. Aga samas, ega ma seda oodanudki. 

Kõige parem selle päeva juures on alati tunne, et ma pole üksi. Et elu ei ole ainult pidevad võitlused inimestega, kelle jaoks taimetoitlased on ususekt, mis tuleb lihasööjate rahvamassiga põrmuks trampida. Elus on ka hetki, üksikuid, aga seda tänuväärsemaid hetki inimestega, kes usuvad, et loomadele kannatuste tekitamine enda hüvanguks ei ole õige. Inimestega, kes on avatud muutustele isegi vanas eas; skeptikutega, kes võib-olla pole veel päris veendunud taimetoitluse otstarbekuses, aga on valmis silmaringi avardama, proovima, kaasa mõtlema. 

Kui selliseid inimesi on su ümber 4000, siis rohkemat pole õnneks vajagi. 

Veganite päeva ilu tuleb välja Tallinna Kaubamajas

Kaubamaja toidumaailm. Vegantoodete osakond on rahvast täis, ei mahu neist isegi mööda külmkapi juurde vegan-grillvorste võtma. Täpselt minu ees tõstab üks noor tüdruk korvi paki tofut. Pärast teda valib üks vanem proua välja sojavorstid - tuimalt, mõtlemata, automaatselt, nagu oleks sedasama liigutust juba aastaid teinud. Seesama külmkapp, needsamad taimsed vorstid. 
***

Mõtlen täna enne magama jäämist korraks pimedatele tööstusfarmidele, milles miljonid surma ootavad loomad ei näe kunagi päikest, ei tunne pehmet maapinda oma jalge all ega saa oma kannatustes iialgi teada, et maailmas on armastus. 

Mõtlen inimestele, kes näevad, et sellises süsteemis on midagi väga valesti. Inimestele, kes süsteemi vastu võitlevad, keda tuleb aina juurde. 

Ja tunnen rõõmu, et maailmas on veganid. You make me wanna live on this planet.

Kaastunde, hoolivuse ja võrdsuse terviseks! Saluut!

Reklaamipidu, kus Rein Rannap mängis klaverit

Reedel andis meie lemmikloovjuht taas kord suurejoonelise ülevaate Cannes Lionsi loovusfestivalil nähtust. Nagu eelminegi aasta, kui sel üritusel esimest korda käisin, kuulusid pärastlõuna-õhtu juurde vein, põnevad vestlused, ilusad inimesed ja inspireerivad reklaamid. Viimaste staarideks olid näiteks lapsed, kes isegi kaelamurdmise toimingu ajal püüavad iga hinna eest oma väärtuslikku jäätist kaitsta; ja ülekaaluline mees, kelle paljad rinnad on rinnavähi tunnuste kontrollimise õpetamiseks sündsamad kui naiste omad.

Muusikalist vahepala kuulates tekkis jälle üks neist uskumatu-ma-olen-siin-hetkedest. Ma olen peitnud ennast tüdrukute vetsus koolivägivalla eest, ma olen näinud Kölnis öösel ooperi saatel ilutulestikku, sõitnud autos võõrastega 200-kilomeetrisel tunnikiirusel ja hoidnud matustel peos kellegi kätt, aga praegu olen ma siin. Tagareas, veinipokaaliga, ees laiumas reklaamigurude meri, kes kõik vaikivas üksmeeles kuulavad, kuidas maestro Rein Rannap klaverit mängib.

Hiljem erinevate kolleegidega rääkides meenus mulle taas kaks olulist asja. 

1. Need reklaamiinimesed on ikka parajalt segased.

2. Välimuse üle ei saa otsustada. On olnud liiga palju hetki, kus olen pealiskaudselt ja ebaõiglaselt stereotüüpe järgides tundnud vähest usaldust liiga ilusate inimeste vastu. Muidugi olen alati püüdnud mõelda nagu Eminem, et kõigi vastu tuleb olla hea, nii kaua, kuni nemad on head sinu vastu. Aga see pole mul kogu aeg õnnestunud, sest mingi alateadlik hirm haiget saamise ees röövib ilusatelt minu jaoks usaldusväärsust ja laotab selle vähem pilkupüüdvate kondistele õlgadele. 

Kui see aasta mulle midagi on õpetanud, siis seda, et mitmed, kellega ma poleks natuke aega tagasi nende välise sära pärast julgenud iialgi suhelda, on ka seesmiselt ilusad inimesed. Ning kui nendega sõpruse alustamisest on möödunud juba mõnda aega, muutub nende sisemine ilu välisest tunduvalt väärtuslikumaks, nii et nende välimus enam ei hirmutagi. 

Mul on hea meel, et paljud ilusad inimesed on ka tegelikult ilusad inimesed. Ja et reklaamimaailma glamuuri taga leidub palju soojust. 

Your cruel device

Your blood like ice

One look could kill,

my pain, your thrill

I wanna love you, but I better not touch

I wanna hold you, but my senses tell me to stop

I wanna kiss you, but I want it too much

I wanna taste you, but your lips are venomous poison

You're poison running through my veins

You're poison, I don't wanna break these chains

You're mouth, so hot

Your web, I'm caught

Your skin, so wet

Black lace on sweat

I hear you callin and it's needles and pins

I wanna hurt you just to hear you screaming my name

Don't wanna touch you, but you're under my skin

I wanna kiss you, but your lips are venomous poison

You're poison running through my veins

You're poison, I don't wanna break these chains

[Alice Cooper - Poison]

Ilumess toob naise välja / Esimene kontsertlavastus / Luuletuste ema

Reedel pärast tööd võttis üks kunstnikupreili mu käekõrvale ja viis ilumessile. Sa püha püss, kus seal oli püsse, kellest lõviosa moodustasid naised, kel vähemalt üks kehaosa oli kunstlik. Kõndisime seal KL-iga üsna pahvikslööduna ringi, saades pihta meie poole heidetud brošüüride, kutsete, kinkekaartide, huulepulkade, lõhnaõlipilvede ja säravvalgete naeratustega. Seda kõike oli kuidagi liiga palju ja liiga kiiresti korraga ning meil tuli tõdeda, et oleme selle ürituse jaoks vist ikkagi liiga mehelikud naised :D Ja kui seda peab tõdema KL, kes on graatsia ja naiselikkuse kehastus, siis on midagi ikka üsna valesti.

Disainerite ja riiete poolel meeldis meile juba rohkem. Äge oli näha disainerite loomingut koos disainerite endaga, kes klientidele isiklikult oma rõivaid selga sobitasid. Perit Muuga, Liina Stein, Kirill Safonov ja paljud teised olid vaat et samasugused vaatamisväärsused kui nende loodud disainidki. 

Tühjade (õigemini küll paljaste) kätega me messilt muidugi ei lahkunud, vaid ostsime KL-iga mõlemad omale uued glamuursed kindad. 

Laupäeval toimus meil Vox Populiga esimene kontsertlavastus, mis leidis aset Kultuurikatlas. Laulmist, tantsu ja põnevat lavalist liikumist täis päeva mahtusid muu hulgas kontserdipiletite müümine, rahvariietes vanamemmed, Kultuurikatla baarmenilt väiksema vahetusraha palumine, "erootiline" haukumine, riiete vahetamine kiirustavaid naisi täis dušinurgas ja palju muud. Ilus päev. 

Täna on pühapäev, mil olen käinud trennis, töö juures, teinud vegan pasta Bolognese'i ja kirjutanud luuletuse, mis tekitab minus väga ärevaid tundeid. 

Kõik loominguga tegelevad inimesed teavad tunnet, kui valmis saab midagi sellist, mis haakub sinuga 100%. See kajastab täpselt mingit sinu mõtet, sisemist valu või emotsiooni ning võib-olla just seepärast tundub see sulle heana. Sealjuures ei mõtle sa korrakski, et see ei pruugi teistele meeldida, see on spot-on, see on vist üks parimaid asju, mille kirjutanud oled, sa tahad, et KÕIK seda KOHE näeksid. Umbes nii, nagu tunnevad oma vastsündinud laste suhtes emad, kes neid kõigile kohe presenteerida tahavad. Isegi kui laps on kole kui öö või luuletus sama halb kui sassiläinud ristpiste. See laps oledki sina, see teos oledki sina ja see lihtsalt ei saa olla muud kui täiuslik. 

Ainult et pilte lapsest ei saa väga agaralt jagada, sest pedofiilid ei maga. Ja samamoodi on kõige paremate luuletuste-juttudega - neid ei saa näidata enne õiget aega. Neid tuleb hoida õigete kohtade jaoks, sest esimese öö õigus on alati loominguväljaannetel. 

Koerad ja lapsed tähendavad kvaliteetbussihetki

Tallinn. 

Minu ees istub naine üsna kärsitu lühikarvalise taksiga, kellele sund paigal püsida ei meeldi ja kes parema meelega ilmselt sõiduvahendis ringi nuusiks. Vahepeal kohtuvad koerakese pruunid silmanööbid minu omadega ja mulle meenub T, rahu tema hingele. 

Buss sõidab edasi, taks on endiselt rahutu, kuid kaasreisijate pilgud hellitavad. Äkki tuleb bussi teisest otsast väike poiss, nii umbes 9-aastane, paksude sassis juuste ja siniste silmadega. Ta astub otse koera juurde, laseb esmalt tal oma kätt nuusutada ja asub siis ettevaatlikult paitama. Tänulik taks limpsib viisakalt poisi kätt. 

Poiss ei ütle naisele sõnagi ja naine, kelle süles taks endiselt on, laseb kõigel juhtuda. Sõnadeta suhtlus kõige ausamal kujul. Väike poiss, kellele meeldivad koerad, ja kes ei suuda sellise olendi kohalviibimisel rahulikult bussi teises otsas istuda. Väike taks, kelle meeldivad väikesed paitavad poisid. Naine, kel on oma koeraga nii palju vastastikust armastust, et neil pole kahju seda teistegagi jagada. 

Siis läheb poiss oma kohale tagasi. 

Sõnatult, aga rahulolevana.

Silm puhkab, sest trikoodes mehed on ilusad

I swear to god, kui jõusaalis selliseid kostüüme võiks näha...

Okei, järgmine on võib-olla veidi liiga provokatiivne, et jõusaali sobida, aga oma naist võib kodus teinekord ikkagi sellise riietusega üllatada :D

Ja lõpetuseks midagi kassisõpradele, voila!

Retsept: Valutult vanemaks

1. Saabu õhtul enne oma 25. sünnipäeva Tartu koju, kus sind ootab ema lillede, šampuse, pitsa, tordi ja muu kraamiga, mis sünnipäevatunnet tekitab. 

2. Saa samal õhtul kokku kahe arstitudengiga, kellest üks on su parim sõbranna. Võta viimast võimalusest neilt veiniklaasi taga küsida kõike, mida kunagi arstidelt teada oled tahtnud. Kes on arstide lemmikud ja kõige vähem lemmikud patsiendid? Kuidas jõutõstjate sõrmed 300-kiloseid kange tõstes küljes püsivad? Mis on kõige kahjulikum toiduaine? Mis on arstiteaduse juures parim? Ja palju muud.

Kui su parim sõbranna peab kell 3 hommikul Riia bussi peale edasi minema, siis kutsu ta pärast koosviibimist öösel enda juurde, anna talle süüa ja pane pooleks tunniks magama. Saada ta pärast kahetsusväärselt lühikest und takso peale, mis bussijaama viib. 

3. Oma sünnipäeval maga nii kaua, kui saad. Loe vahepeal kogunenud õnnesoove, vasta kõnedele ja sõnumitele, joo emaga šampust ja söö torti. Korralda õhtust kokkusaamist sõpradega. Naudi päikest ja Annelinna rõdu Armin Kõomäe "Lui Vutooni" lugedes. 
Mõtle.

4. Kohtu oma Tartu sõpradega öises Taaralinnas. Väisa nendega Treppi ja Mökut, kuula head muusikat, laula, mängi loomingulisi seltskonnamänge, lase võõrastel oma vanust ära arvata ja võta vastu õnnitlused lemmikbaaridaamilt, kes sind juba Gin Souri armastuse pärast tunneb.

5. Maga poolteist tundi ja sõida siis Tallinnasse Kultuurikatlasse, mis tähendab laulmist, tantsimist, lavastuslikke elemente ning koostööd andekate Eesti teatriinimestega. 

6. Tee heas seltskonnas esmaspäevaks tööle pirukaid. 

7. Jaga esmaspäeval tööl pirukaid ja imetlusväärset Vegan restoran V torti, mis saadud toredate eriboonustega. 

Kui Haapsalus jalutamine toob mälestusi

Kultuurimaja. Võisin olla umbes viieaastane, kui selle hoone ees treppidel joostes kukkusin, nii et verd lahmas ja tagasi lasteaeda sain kahe kasvataja toel ühe jala peal keksides. Valge arm on siiamaani mu paremal jalal, aga seda on näha ainult suvel, kui ülejäänud põlv on tooni võrra pruunimaks päevitunud.

Lossipark. Kunagi käisime mu parima sõbranna ja pinginaabri M-iga seal lumelauaga sõitmas ja see tekitas väga tähtsa tunde. Mis siis, et meie "mäed" olid tegelikult künkad ja vaid poolteist meetrit kõrged.

Lossipargi lähedal (noh, tegelikult on Haapsalus kõik kohad üksteisele lähedal) on Aafrika rand, millega seostub mul üks natuke hilisem mälestus. Mul, romantilisel naisterahval, tuli pähe läbi elada üks filmikangelannade lemmikhetkedest ja viia oma tolleaegne südamehärra A ühe varjualuse alla tantsima. Vaene mees püüdis küll head nägu teha, aga tema vaimule meeldis see ettevõtmine vist sama vähe kui tema kehale, mis väljendas seda vastumeelsust ägeda ninaverejooksuga. Nii tuli Maria von Trappil loobuda mõttest oma kavaleriga päikeseloojangusse tantsiskleda ja selle asemel noormees hoopis pingile horisontaali asetada, salvrätt ninas.

Oma nostalgilisel jalutuskäigul möödusin kirikust, kus me vennaga väiksena pühapäevakoolis käisime. Mäletan ainult ühte tundi (võimalik, et neid rohkem polnudki). Seal sõime leiba ja kleepisime seinale maalitud lammastele vatist villa külge. Mõne tehtud villapall läks lamba keha asemel hoopis teistesse kohtadesse, näiteks meisterdajale suhu, aga jumala lapsed on teatavasti ju kõik võrdsed. 

Kunagi töötas mu ema majas, mida kutsutakse vanaks taastusravikeskuseks. Selle asjaolu kõige võluvam aspekt oli minu jaoks hundikoer, kes hoonet valvas. Võisin olla umbes 8-aastane, kui iga kord ema töö juures käies ka koera juurest läbi käisin. Alati tundis ta mind ära ja meie rõõm kohtumisest oli iga kord kahepoolne, kuigi käisid jutud, et tegu on kurja koeraga, kes inimestega kuigi hästi läbi ei saa. Meie olime sõbrad, sellest said ajapikku aru isegi need, kes 8-aastast tüdrukut lõukoera juurde esialgu lasta ei tahtnud. 

Millegipärast ma mõnda aega enam ema töö juures ei käinud, vist umbes aasta läks mööda. Pärast võrdlemisi pikka aega jälle koera juurde naastes mõtlesin endamisi, kas ta ikka mäletab veel mind. Ei mäletanud. Kui talle lähenesin, hakkas ta haukuma ja oleks mulle vaat et kallalegi tulnud. See oli ilmselt üks kurvemaid hetki mu noore elu jooksul. 

Iluvõimlemise maja. Sellega meenus kaks asja.

1. Kord jõudsin trenni liiga vara ja et ma ei peaks niisama ootama, kaasas treener mind väikeste trenni. Mis tähendas, et mina, 10-AASTANE NOOR DAAM pidin 6-AASTASTEGA kikivarvukil ringiratast kõndima ja loomahäälitsusi tegema. Ma vist ei pea ütlema, kui nördinud ma olin. 

2. Enne trennisaali oli n-ö esik, kus jalanõusid ja jopesid hoiti. Kunagi, kui pidin pärast trenni veel edasi klassiõhtule minema, tuli ema pärast trenni spetsiaalselt sinna, et mulle 3. klassi klassiõhtuks soengut teha. Mäletan, et mulle nii meeldis see soeng ja püüdsin seda isegi järgmine päev kooliminekuks uuesti teha, aga paraku tuli emal see tunduvalt paremini välja. 

M-i isa puidutöökoda oli iluvõimlemise maja lähedal ja seal oli lihtsalt maailma parim kadakalõhn. 

Viigi ääres tuli meelde, kuidas me väiksena ema, vanaema ja vennaga seal mõnel õhtul jalutamas käisime. Mulle meeldisid need ettevõtmised, sest siis sai ilusad riided selga panna (mis minu jaoks oli eelkõige üks maani helesinine seelik ja kübar) ja nendesamade ilusate riietega ohtlikult viigi äärel balansseerida. Mu emad ei kiitnud muidugi sellist käitumist heaks ja sellistel juhtudel tuli mul uppumisohust tõrksalt eemalduda. 

Kaubamaja kõrval on lillepood, kust käisime A vanaema matusteks pärgasid toomas. 

Teenindusmaja ees rulluisutasime sageli M-iga. Veel mängisime seal tukikat, ja et mängijate seas oli mul ka silmarõõm, siis jooksin isegi oktoobri lõpus seal ringi õhukese (aga võrgutava) kampsuniga. 

Haapsalu staadionil käisime ema ja vennaga mingi aeg õhtuti sporti tegemas. Jooksime staadioniringe, tegime rööbaspuudel harjutusi, mängisime võrkpalli. Kui päike loojuma hakkas, läksime koju. Vahel lasime enne veel meie pikakarvalisel taksil Tobiasel lahtiselt staadioni kõrval pargis joosta. 

Kadestusväärsete paksude maailm

[Tähelepanu! Järgnevas postituses esineb erinevatele mõtteviisidele provotseerimist ning autori kogemusest tingitud subjektiivsust.]

Me elame maailmas, kus paksudele inimestele pole viisakas julma tõtt näkku konstateerida, millegipärast tehakse seda aga peenikeste inimestega kogu aeg. Ma saan muidugi aru, et tänapäeva ühiskond soosib saledust ja kui mulle öeldakse, et ma olen kõhn, siis ootab suur hulk inimesi võib-olla just seetõttu, et võtaksin seda komplimendina. 

Aga vaatame nüüd asja lähemalt. Kellegi keha kommenteerimine ei ole laias plaanis ilus. See on riskantne, kuna "Sa oled nii kõhn" ei pruugi alati olla positiivne ja "Sa oled nii paks" negatiivne. Kindlasti nõustuksid minuga inimesed, kes on püüdnud võib-olla juba aastaid juurde võtta. Mõni ütleks nüüd selle peale, et ei-ei, peenikesele "peenike" ütlemine on kompliment, sest kõik tahavad ju saledamad olla. Mina tahan, naabrimaimu tahab, järelikult tahavad kõik. Ja üldse, kes kurat üldse SOLVUB, kui talle öeldakse, et ta on sale? Nalja teete või? Mis paksude mõnitamine see siin on kogu aeg?

On palju inimesi, kes sooviksid olla paksemad ja imetlevad hoopis inimesi, kellel veidi rohkem rasva luudel on. Aga kas tõesti kujutaksite ette, et läheksin sellise paksema inimese juurde, keda kogukama keha pärast imetlen, ja siis ütleksin talle sellesama imetlusega, millega paksud vaatavad kõhnu, et oi, kui paks sa oled? Jätaks äkki iga inimese keha hindamise talle endale ja laseks kõigil olla just nii ilusad, kui nad end tunnevad.

Lõpetuseks üks natuke üle võlli näide sellest, mida öelda tahan. Ehk ei paksude ega ka peenikeste kehakaalu kommenteerimine pole okei ehk valik asjadest, mida mulle öeldud on ja mis võiks olla nende ekvivalendid kadestusväärsete paksude maailmas.

"Kas keegi on kunagi öelnud, et sa oled liiga peenike?"
"Kas keegi on kunagi öelnud, et sa oled liiga paks?"

"Kuule, sina pead küll telliskivi kaasa võtma. Väljas on nii tuuline, lendad minema."
"Kuule, sina küll paadi peale ei saa. See on nii väike paat, läheb põhja."

"Issand, kui kõhn sa oled."
"Issand, kui paks sa oled."

"Miks sa nii peenike oled?"
"Miks sa nii paks oled?"

"Mida sa sööd, et sa nii kõhn oled?"
"Mida sa sööd, et sa nii paks oled?"

"Issand jumal, söö ometi midagi."
"Issand jumal, ära söö nii palju."

"Ma peaks vist nädal aega söömata olema, et nii kõhnaks saada."
"Ma peaks vist nädal aega konstantselt sööma, et nii paksuks saada."

Karulaane jenka ehk südamedaami 25. juubel

Tervituskomitee uhke esindus tervitab kõiki saabujaid laia naeratusega

Tervituskomitee vol 2 ehk sõberid

 Kuidas toimuvad läbirääkimised ehk kõigepealt skeptitsism...

...siis teatav nõustumine ehk No olgu, räägi veel...

...ja lõpuks heakskiit

Daamid teevad midagi asjalikku ja ma vaatan praegu, et mind on sellest puhta kõrvale jäetud :S

Tundub, et siin jagab doktor K kaaskondlastele mingeid kasulikke nõuandeid

Leidsime üksteisele ka veits aega

Seintel oli ajalugu...

...ja laes romantikat

Ületades taas kord ärevust üksi laulmise ees

Ehk miks kurat ma ennast kogu aeg sellistesse olukordadesse panen, käis mu peast läbi, kui valmistusin ühe Tallinna segakoori dirigendile, hääleseadjale ja trobikonnale teistele inimestele suures saalis tõestama, et olen laulmisega katsete läbimiseks piisavalt sina peal. Laulda on mõnus ja mõnus on tegelikult ka üksinda laulda, eriti vabas õhkkonnas. Aga teha seda inimeste ees, kes sulle hiljem ütlevad, kui hästi nende arvates hakkama said ja sind kuuldu põhjal hindavad, on natuke närvesööv. Loodetavasti ei paista mu ärevus välja. 

Natuke vist ikkagi paistis.

See kõik leidis aset õhtul kell 20.30, kui mitmetunnine kooriproov oli lõppenud ja mu taskus oli äsja saadud kompvek sünnipäevalapselt, keda olime mõni hetk tagasi õnnitlenud. Too komps mind aidata ei saanud, seda suutnuks vaid ehk teha üks korralik lõvikonserv. Et mul seda aga käepärast polnud (tähendab, vaja läinuks muidugi selle veganversiooni), tuli omade jõududega hakkama saada ja lihtsalt

laulda.

Trammiga hilisõhtul koju sõites polnud kindel tunne. Lootsin, et pärast seda kõike olen endaga rohkem rahul. Rahul olin selle üle, et julgenud olin, oma esitusega mitte nii väga. Hakkasin isegi mõtlema alternatiivsete ajasisustusviiside peale, nagu näiteks:

* Orkester
* Male
* Midagi, mis seostuks tantsimisega. Ballett? Jälle?
* A hakkaks hoopis midagi bändilaadset tegema?

Õnneks mul alternatiivlahendusi veel vaja ei läinud. Nüüd on mul uus koor ja võimalus laulda täiesti legaalselt kord nädalas heas seltskonnas, ilma ohuta sellega vägisi naabrite elutegevusse sekkuda.