Meenutades aastat 2018 (isiklikus plaanis)

31. detsembril, uue aasta hakul, muutun alati veidi mõtlikuks ja analüüsin seda, mis möödunud 365 päevaga toimunud on. 

2018. aasta oli võitude ja kaotuste aasta, millest jäävad meelde tugevad emotsioonid - nii negatiivsed kui ka positiivsed. Kaotasin kaks lähedast, kellest ilmajäämist poleks ma isegi kõige hullemates unenägudes ette näha suutnud; kuid sain kinnitust, et kui nii valusalt võetakse, siis varem või hiljem ka antakse: keegi, keda on just sel hetkel vaja, kes oskab öelda õigeid asju, tõmbab sind august välja ja kes võib-olla jääb natuke kauemaks. Loota võib. 

Täitus üks minu eluunistustest ja ilmavalgust nägi mu esimene raamat: luulekogu "Paradoksid", mis tõi mulle raskel ajal palju rõõmu ja mille esitlustega nägin, kui palju armastust minu ümber on. Lisaks kutsus härra Kõomägi mind sel aastal kampa lööma projektis "Eesti Novell", mille esimesest teosest "Eesti Novell 2018" võib leida ka minu novelli "Elajad". See teos andis mulle mõtte luua enda novellikogu, millega on mind lubanud aidata ka mõni mu suurimatest eeskujudest. Sel aastal kohtusin neist mitmega ning olen tänulik, et nad mu vastu nii head on olnud.

Väljaspool Eestit ma väga reisimas ei käinud, Eestis külastasin aga mitmeid uusi ja huvitavaid paiku ning veetsin päris palju aega erinevates maakohtades. Kuna suur osa sellest aastast möödus minu jaoks üsnagi raskelt, tundsin, kuidas looduses viibimine rahustab ja aitab asjad perspektiivi panna. Seoses nende elu õppetundidega toimus minus mingi pööre, midagi minus suri ja mingi osa muutus tugevamaks, ning arvan, et see kõik tegi mind mingil määral külmemaks, konkreetsemaks ja jõulisemaks ebaõiglusega võitlemisel. 

Armastan endiselt oma alati üllatusterohket tööd reklaamiagentuuris, pere ja sõpradega koos veedetud aega ning kirjandus6htut "Viimane neljapäev", mille korraldusmeeskonnaski sellest aastast tegutsen. K6vni rahvas inspireerib ja toetab ning on tõeline au selliste inimeste sekka kuuluda. 

Uuel aastal on puhumas uued tuuled nii mõnelgi rindel. Tuleb ainult olla piisavalt julge, et plaanid teoks teha. 

Ilusat vana aasta lõppu ja uue algust, mu kallid!

Ei teagi nüüd, kas solvang või kompliment

S: "Kuule, ma vaatan juba tükk aega, et mingi ilus naine on su Facebooki kaaperdanud ja lisab sinna oma pilte."

And I'm here like:

Ja jälle on kätte jõudnud aeg, mil võib endale süümepiinadeta kingitusi teha :D 

#newshoes

#butchristmasthough

#usingbloggerasinstagramagain

#sorrynotsorry

Topeltkaotuste positiivne külg

Kui oled ühe poolaastaga kaotanud mitte ühe lähedase, vaid kaks, on asja hea külg see, et kui neist luulet kirjutad, on teistel võimatu kokku viia, mis täpselt kellegi kohta käib.

Need postkasti-üllatused on ohtlikult mõnusad, nii saab minust varsti Hooandjas veel mingi saritoetaja. Aga ega tihti ei juhtu, et sellised haldjalaadsed eeskujud sulle postiga oma kõige uuemaid teoseid saadavad. Pealegi nõnda kauneid. See raamat on lihtsalt võrratult ilus ja puudutab oma tekstide ja metsapiltidega kõiki õigeid kohti. 

Paar mõtet jõulueelsest ajast

See sagin ja rahvamassid, mida enne jõule poodidest leida võib, ei kuulu kindlasti mu lemmikute sekka, aga ilma nendeta vist ei saaks. Minusuguse šoppamist mitte armastava inimese jaoks on jõulueelne kingiotsing tõeline väljakutse. Ometi püüan seda igal aastal siiski südamega teha (kuigi heal juhul alustan nädal enne jõule) ning võimalikult valutult ja kiiresti leitud aaretega koju pöörduda. Tänuväärsed on inimesed, kes ütlevad alati, mida jõuludeks tahavad, see teeb kingiralli lihtsamaks ja aitab vältida mõttetute esemete soetamist. 

Ometi võib jõulueelsest ajast leida ka palju head. Oskuslikult kaunistatud kuusk kontoris, jõululaulud, glögi, mandariinid, šokolaad, piparkoogid ... Töö-jõulupeo kui aasta ilusaima peo ootus, võimalus paar päeva hiljem natuke aega perega veeta ja kõigile kohustustele öelda: sorri, jõulurahu. 

Reedel käisime Karliga Raekoja platsil kuuske vaatamas. Kuusk, need väikesed jõululaada putkad ja üks minibussiga ringisõitev jõuluvana tekitasid tõelise jõulutunde. Kogu seda ilu oli pildistamas nii palju inimesi, et see pani meid mõtlema, kui mitme pildi taustal me pärast figureerida küll võisime. (Muidugi kõige töllakamate nägudega, nagu selliste kogemata-pealejäämiste puhul ikka.) 

Hiljem läksime ühte aeda noori luuletajaid kuulama. Lõke põles, noor luuletaja istus ja luuletas, eemal pakuti hõõgveini ja teed, kindad olid käes, põsed punased. Olen tänulik, et mu ümber on inimesed ja nii palju armastust. 

Lõpetuseks üks vanem, aga praegusesse aega hästi sobiv tsitaat.

K: "Ja siis 1-aastane Ottoke vaatas ka jõuluturul ringi."
M-L: "Ma loodan, et mitte üksi ..."
K: "Ei ... Ta oli seljakotis."

Vaatame siis, kuidas need asjad käivad :D

Ilus number

Juba mõnda aega tagasi, aga tore leid. Aitäh kõigile, kes sellesse on aeg-ajalt ikka panustanud. 

Kodulinna kodune raamatuesitlus Barlovas

Nädalavahetus Tartus sisaldas sõprade ja perega veedetud aega; kahe sünnipäeva tähistamist ja sellega seoses rohkelt kooki; Karli vanaema lõbustamist Tartu kaubandusvõrkudes; pühapäevast eksprompt-saunaõhtut; uusi tuttavaid; parima sõbranna, veini ja vesipiibuga veedetud kvaliteetaega ning jõulurüüs Tartu Raekoja platsi. 

Uus töönädal algas samuti Tartus, sest "Paradokse" tuli esitleda ka kodulinna rahvale. Barlova pakkus selleks lahkelt oma kodust ja luulesõbralikku olustikku, kirsiks tordil olid muidugi kõik kohaletulnud. Erinevalt viimasest Tallinna esitlusest oli rahvast rohkelt. Tegi rõõmu, et nende seas oli nii võõraid, Karli sõpru kui ka minu Tartu lähedasi ning et meie esinemisele said viimaks ometi kaasa elada ka mu ema, vend, venna tüdruk, parim sõbranna ja teised armsad tartlased, kes selleks juba pikka aega soovi olid avaldanud. Muu hulgas võimaldas see raamatuesitlus mul taaskohtuda oma noore sugulasega, mis oli pärast kõiki neid aastaid tõeliselt vahva.

Kingitused, huvitavad küsimused, head sõnad ning võimalus ühes toas koos näha niivõrd erinevatest inimestest koosnevat kompotti pani mõtlema, et nii kaua, kui on raamatuesitlused, pole sünnipäeva vaja tähistadagi. 

Täna õhtul kell 18.30 toimub Pirita raamatukogus luuleklubi, kus räägime Jaaniga luulest ja ütlen oma viimased sõnad seoses "Paradoksidega". Tänase ürituse rahvarohkuse osas mul nii suuri ootusi pole kui Barlova puhul, aga neile, kes tulevad, luban, et püüame kvaliteeti hoida.

Pärast seda on "Paradoksidega" igatahes ühel pool ja saab järgmisele raamatule keskenduda. Järgmisele, mis tuleb süngem, proosalisem, novelle täis.

Lähedusevajadusest jälitamiseni ja sealt edasi

Inimesi on igasuguseid. Aga teate, mis on üsna universaalne? Emotsionaalsed vajadused. Armastus- ja kuuluvusvajadus Maslow püramiidi kolmandalt astmelt. Soov tunda, kuidas keegi, keda armastad, sulle selja tagant oma käed ümber paneb ja kergelt kaela suudleb, kuidas oksütotsiin sinu ajus möllama hakkab, täites kogu keha soojuse ja õrnusega. Need hetked, mis võiks kesta igavesti, mil tunned end tõeliselt elusa, armastatu ja vajatuna. Mingil määral unistame sellest kõik, ja need, kel see on, tunnevad end õnnelikuna. Ajukeemial on võimas jõud ja inimestena oleme lihtsalt loodud reageerima sellele, mida aju meile ütleb. Kui me oleme seda ülima läheduse tunnet kunagi kogenud, siis tahame seda säilitada, tahame seda enda ellu. Vahel mistahes hinnaga.

Ja siis võivad asjad süngeks minna.

Ma hakkasin ükspäev mõtlema, kui suur selle armastusevajaduse jõud tegelikult on. Viimasel ajal olen rohkem kui varem kuulnud, kui pealetungivad võivad võõrad mehed naistega suheldes olla. Olen kuulnud meestest, kes lihtsalt ei saa aru, et ei tähendab ei ning arvavad, et 50+ kirja naise postkastis panevad ta ümber mõtlema. Ma imestan, et on olemas nii järjepidevaid inimesi, aga teisalt saan aru nende naiste hirmust: kui keegi sind nii väga tahab, siis võib ta minna kaugemalegi kui lihtsalt 50 korda "mis teed", "miks sa ei vasta", "uu", "kus oled" kirjutamine. Ma olen kuulnud, kuidas naisi suhtlusportaalides ähvardatakse või solvatakse, naisi, kellega need ähvardajad pole kunagi võib-olla isegi kohtunud. Kui naine kirjutab viisakalt, et ta pole huvitatud, siis peaks normaalne vastus olema "okei, kõike head", mitte "nägin sind eile, vist tean nüüd, mis majas sa elad" või "hea lits, ise oled tutvusportaalis, aga blokid".

Aga see kõik võib isegi veel kaugemale minna.

Jälitamiseni välja. Okei, võib-olla on keegi ülientusiastlik suhtleja naisele maininud, et teab, kus naine elab, aga siis hakkab entusiast ühtäkki end väga sageli seal ilmutama. Vahepeal koputab ehk ukselegi. Jätab füüsiliselt kirjutatud teateid. Toob kingitusi. See on äärmiselt ebaturvaline tunne - et keegi tahab, et just sina temas seda oksütotsiinitulva tekitaksid, tahab sinu käsi enda ümber ning et võimas igatsus selle tunde järele paneb ta tegema ükskõik mida. On talle tähtsam kui enda väärikus, sinu turvatunne või mis tahes muu.

Selle tunde pärast isegi tapetakse. Kiremõrvad, kättemaksud, isegi sõjad - need on koledad asjad, mis on tihti sündinud ilusast tundest. Või igatsusest selle järele, pettumusest, et seda pole. 

Ma soovin, et nii naised kui ka mehed võiksid end turvaliselt tunda. Et nad ei peaks oma privaatsuse, turvalisuse või halvemal juhul elu pärast kartma, kui kellelegi korvi annavad. Sest tegelikult ei peaks kartma. Olgu see lähedustunne nii ihaldusväärne kui tahes.

Rubriigist "Öised postkastiüllatused"

Tuled laupäeva öösel kella ühe ajal koju, mitu pokaali veini joodud, möödud oma postkastist ja mõtled, et võiks vahelduseks vaadata, mis sinna tekkinud on. Muidugi hunnik reklaame. Ning kiri Varjupaikade MTÜlt. Teed selle trepist üle ronides lahti. Ja voilà! Järgmise aasta lauakalender, mille modellideks varjupaigas elavad loomad. 

Igaks juhuks mainin, et ma pole mingi sage varjupaikadele annetaja, lihtsalt toetasin natuke ühte projekti. Aga superlahe oli sellist asja laupäeva öösel postkastist leida. Järgmisest aastast hakkab see kalender ühes reklaamiagentuuris üht töölauda kaunistama :)

Here's to Saturday nights like this

#applemartini

Some legends are told

Some turn to dust or to gold

But you will remember me

Remember me, for centuries

Homme, reedel toimub KOLMes üks vägev luule- ja muusikapidu!

Luuletajate sektsiooniga astume üles kell 22.30, aga lisaks saavad soovijad oma teadmisi proovile panna kirjanduslikus kuldvillakus ja muidugi öö läbi tantsida ka.

https://www.facebook.com/events/254426628580746/

Dolce vita vol 8

Vabal ajal õpin kohalikes kõrtsides keerutamist, sõbrustan staarkirjanikega, karjatan ilusaid pruune lehmi ja lasen töökaaslastel endale riideid selga panna.

Jaangi võttis "Paradoksid" ette

Sealhulgas natuke ka minu. 

Aga tore, et ta seda tegi! 

SIIN.

this darkness made me
like it makes people

I am no longer air
letting the bullshit
pierce through 
my indiscriminate kindness

I am now someone
who knows exactly 
what she wants
and what needs to be done
to get it

this darkness made me
and changed my soul -
not black
but emerald green 
with golden spots in it
sparkling
right next to a beautiful heart
that is to be earned
not taken

There are people who would do anything to get on your spaceship when it speeds towards the space. 

There are the ones who have been in that ship the whole time. 

And then there are those who just want off.

Õhtujuhi õudused ehk üks unenägu K6VNist

Unenägu, onju. 

Oli K6VN, mis toimus päevasel ajal kusagil õues. Mina olin õhtujuht - okei, antud juhul vist päevajuht - ja kui oli sobiv aeg alustada, läksin lavale, et üritus sisse juhatada, nagu ikka. Veidral moel ilmus samal ajal lavale täiesti võõras tüdruk, kes oli veendunud hoopis enda päevajuhistaatuses. Leppisime siis kokku, et juhime üritust koos ja teadustame kordamööda. Ometi läks too tüdruk pärast peaaegu iga esinejat ise lavale. Ühel korral jõudsin temast siiski ette ja rääkisin ära seni rääkimata jäänud jutu, kuidas saabunud inimesed saavad end jooksvalt esinejate nimekirja lisada.  

Samas tundus mulle pentsik, et seda nii vajalikku esinejate nimekirja polnud kusagil märgata. Läksin otsima ja leidsin värava, mis oli kaetud möödunud K6VNIde esinejanimekirjadega. Esmalt uskusin, et ka käimasoleva ürituse list on kusagil nende seas, aga ei olnud. Ja ma olin enne laval suure suuga inimesi registreerima kutsunud, eks ole. 

Kuna see teine tšikk tundus ränk asjapulk, siis mõtlesin, et äkki tema teab nimekirjast midagi. Sest see on ikkagi suht oluline nüanss. Leidsin ta mingist riietusruumist (?) musta luige kostüümis (?), kuna tal oli plaanis mingitsorti koreograafiline meistriteos esitada. Põhimõtteliselt läksin tema juurde ja küsisin, ega ta sellest nimekirjast midagi ei tea. Mille peale kuulsin, et nimekirja polegi. Tal oli mingi oma süsteem, et kõik esinejad olid enne üritust oma nimed talle meilile saatnud, ta ema oli selle nimekirja välja printinud ja selle järgi ta siis teadustas. Samas see selgitas, miks ta eriti ei tahtnud, et mina teadustaksin, arvestades, et mul polnud tema nimekirjas olevatest inimestest või nende järjekorrast aimugi :D

Mis tegi mu kergelt öeldes pahaseks, sest mul tekkis tunne, et mina, originaalne päevajuht, olin täiesti kõrvale jäetud ja nüüd tuleb lambist mingi uus tšikk ja hakkab ise toimetama :D Rääkimata sellest, et K6VNI tulihingelised kohale tulnud austajad olid segaduses ja käisid minult pidevalt küsimas, kus see pagana nimekiri on ja kuidas ennast registreerida saab. Ma siis andsin sellele tüdrukule teada, et nii need asjad siin ei käi ja et juurde laekuvad inimesed tahavad ennast kirja panna. Ma flippisin ikka suht ära tegelikult, sest mitte. Kuradi. Keegi. Ei teadnud isegi, kes see tüdruk on :D Terve aja, kui ma seal temaga sõitlesin, istus ta, hädine nägu peas, oma luigekostüümis. 

Järjekordne esineja lõpetas oma numbri ja see tüdruk hakkas lavale tormama, et uut inimest teadustada.   

Ma ütlesin: "Mida perset?". 

Ja ärkasin selle peale üles. 

[...]

meil mõlemal valutab süda

kui maailma paremaks loome

siis veerema lähevad rattad

ja tervikuks sulavad pooled

Film päris superkangelasest ehk “Bohemian Rhapsody”

Pärast seda, kui olime “Bohemian Rhapsodyt” juba kuid oodanud, tuli viimaks ometi päev, mil selle ära nägime. Enne oma hinnangut pean ilmselt ära märkima, et päris puhaste lehtedena me Freddie eluloofilmi vaatama ei läinud. Lisaks olime juba ainuüksi filmi “Bohemian Rhapsody” treilerit oma 10–15 korda paatosega hinges vaadanud, nii et meie kümnepallisüsteemi madalaim võimalik hinne oli juba enne filmi nägemist kaheksa kümnest.

Pärast filmi nägemist oli see 20. Üheks kõnekaimaks faktiks filmi võimsuse kohta võib ilmselt pidada seda, et mu kaaslanna hakkas nutma hetkel, mil Freddie esimest korda ekraanile ilmus ja lõpetas millalgi meie koduteel. Filmimeisterlikkuse osas on mul seda raske hinnata, kuna emotsioonid tapsid igasuguse kriitikavõime. Kui meiesugustele näidata meie lemmikmeest, hunnikut kasse ja külmavärinaid tekitavaid Queeni laive, siis pole muud vajagi.

Olles Freddie (ja Queeni) looga juba varem tutvunud, tekitas “Bohemian Rhapsody” mõnusat äratundmist varem loetu-kuulduga. Mingeid karjuvaid vastuolusid meie senise informatsiooniga silma ei jäänud, kõik kulges tuttavat liini pidi. Uusi teadmisi sai siiski ka, näiteks selle kohta, kuidas sündis legendaarne “We Will Rock You” ja kuidas Queeni trummar Roger “Bohemian Rhapsody” kõrgete “Galileodega” vaeva nägi. (“Kui ma veel kõrgemalt laulan, kuulevad seda heli ainult koerad”.)

Muidugi on eriti tore, kui keegi selle sulle visuaalselt ette mängib, nagu tegi Mercuryt kehastanud Rami Malek, kes oli suurde rolli tõeliselt õnnestunud valik. Tal oli Freddie pikkus, hambad, riided, lavaline liikumine – kõik, mis vaja, et film usutavaks muuta. Ka ülejäänud Queeni liikmed olid igate autentse muljega, iseäranis Brian May oma lokipahmaka ja kitarrisoolodega. Ainsa veana tõi K targalt välja Maleki sinakashallid silmad, mis päris-Freddiel olid peaaegu mustad.

Hea, et filmis ei kajastatud Queeni solisti elu viimaseid etappe – surmavalt haiget ja avalikkusest eemale tõmbunud Freddiet. Film lõppes pauguga ja just nii, nagu selle kangelane ise oleks tõenäoliselt soovinud, jäädes inimeste mällu legendi ja sõumehe, mitte oma haiguse kaanepoisina. Lisaks ei oleks vist niigi mu kõrval pidevalt silmi kuivatav K seda küll enam välja kannatanud …

Sai naerda, sai nutta, tunda külmavärinaid ja soojust ning suur tänu härra Mercuryle, kes tuletab meile isegi hauatagusest elust meelde, mis on tõeliselt tähtis. Kirg elu vastu, iseendaks jäämine, headus ja julgus alati teha seda, mis südames õige tundub.

Sest kui tahes raske meil ka parajasti poleks, the show must go on. 

kõige seksikam
on mees
kes on kohal
sinu pärast
siis kui vaja

[...]

nahal säras kullapuru

sekund hiljem
olid udu

Keskpäeva viin

Kolmapäeva lõuna, kesklinnas parvlevad inimesed kogu keskpäevases kiiruses. Rimis vestleb vanemapoolse turvamehega naine, kelle tursunud nägu ja punane paistetanud nina muudavad soo määramise raskemaks kui tavaliselt. Näib, et nad on omavahel tuttavad: kui naine lahkuma hakkab, surub turvamees tal naeratuse saatel kätt. Nad on teineteisega sõbralikud. Siis võtab naine oma asjad ja suundub minekule.

Oma asjad. Ühes käes hoiab ta suurt Rimi kanapitsakarpi. 

Teises käes on liitrine Laua Viina pudel.

Dolce vita vol 7

Vabal ajal juhin luuleüritusi, õpetan koeri, joon töökaaslastega reede hommikul glögi ja teen naistele maniküüri. 

Müügimeeste dilemma

See hetk, kui oled kaubanduskeskuses, mõlemale poole sinust jäävad Starmani/LHV/Telia/ vms müügimehed ja sa kalkuleerid keskusest väljumiseks, kumma poole omad tunduvad vähem agressiivsed. 

Raamatujahil tasub olla järjepidev

Olin juba pikka aega tahtnud lugeda Mason Currey raamatut "Daily Rituals", milles kirjutatakse muu hulgas Charles Darwini, Mozarti ja Jane Austeni igapäevarituaalidest. Mul on paar Rahva Raamatu kinkekaarti ka ja kuna vaatasin internetist, et mu ihaldatud raamat on lähimas RRis täiesti olemas, suundusingi sinna.

Esitasin oma soovi siis raamatupoe müüjale, ta vaatas arvutist järele ja viis mu seejärel riiuli juurde, kus raamat olema pidi. Hakkasime sealt otsima. Otsime, otsime ja no ei leia. Me reaalselt skannisime vist oma 15-20 minutit seal neid raamatuid, lõpuks otsisime veel teistest riiulitest ka ja ei midagi. Või noh, riiulitäite raamatute kohta ei saa vist "ei midagi" öelda, õigem oleks siis öelda "ei mingit "Daily Ritualsi"". Antud juhul ei saanud ka müüjat süüdistada, sest suudad see jee kõigi nende üksikute spetsiifiliste raamatute asukohta meelde jätta. Kui me mõlemad olime teinud, mis suutsime, lahkusin poest. Ilma raamatuta. 

Päev läks mööda ja ma läksin jonnakalt samasse poodi tagasi, olles enne internetist taas kontrollinud, kus riiulis see olema peaks. Hakkasin riiulit järjest läbi vaatama, üks raamaturida korraga. Esimene ... teine rida - ja seal see oligi. Kaks eksemplari, mulle otse näkku vaatamas. Jõllitasin lihtsalt raamatut mõnda aega, see hetk ei tundunud reaalne. Aga seal ta oli, pärast varasemaid pikki läbikammimistöid. Süütult riiulis, oma kohal. Riiulis, mille olid kaks inimest juba viis korda läbi vaadanud. 

Seekord lahkusin poest, raamatu võrra rikkam. 

"Paradokside" viimane Tallinna esitlus juba teisipäeval!

Teisipäeval, 30. oktoobril ootan kõiki Tallinna vanalinna Tartu Bari (endine Õlleteek), sest just seal leiab aset minu luulekogu "Paradoksid" esitlus, mis on Tallinnas praeguse seisuga viimane.

Sedapuhku küsitleb mind sõber ja kaasluuletaja Jaan Keskel, kes esitlusel fänne ka oma loominguga rõõmustab. 

Teisipäeval.

Tartu Baris.

Kell 19.00.

Rohkem infot: https://www.facebook.com/events/255158515196100/

KELLELE MA KIRJUTAN

ma näen sind
noor neiu
kes sa keskpäeval
kesklinnas
teisel pool ülekäigurada
nutad
harva näeb inimesi
avalikus kohas nutmas
eriti veel nii varjamatult
nagu sa oleks viidud seisu
kus on võimatu teeselda
et kõik on hästi

sul ei ole häbi
on ainult kurb

ma näen sind
naine õhtul
Rimi kassajärjekorras
kui su sülest
pudenevad ostud
sest sa ei arvanud
et korvi läheb vaja
kolmas kord
kukub see pagana kohuke
kuhja tipust ja usu

ma tean seda tunnet

ma näen sind
noor armastuses pettunud mees
kes sa istud
kortermaja viiendal korrusel
aknalaual 
teed suitsu
ja sul on kõigest ükskõik
istud seal
pimedas öös
kuulad
mööduvaid sireene
paned silmad kinni
tõmbad järgmise mahvi

las läheb

ma kirjutan teile
sest näen teid
oma igapäevades
luules
endas

Kui kodu võtab sind eriti hästi vastu

Jõudsin äsja tagasi Tartust, kus veedetud võrdlemisi pikk aeg oli lihtsalt suurepärane. Selle eest pean tänama oma ustavaid lugejaid, lahkeid kriitikuid (lähemalt järgmises postituses), päikselist ilma, kõiki kohatud sõpru-sõbrannasid, kohti, mida külastasime (muu hulgas Puhja vastuvõtlikku atmosfääri) ning iseäranis oma kahte K-d, kes hoiavad mu pea selgena, ning kui vaja, hoiavad mind. 

Sellistest nädalavahetustest on alati kahju tagasi reaalsusesse sõita, isegi kui sõidad rongis kellegagi, kellega sõita on äge. Aga siis selgub koju jõudes, et kodu on sind oodanud ja tagasi jõuda on tegelikult kena. 

Kõigepealt selgub, et ehitusmehed on maja fassaadi vahepeal valmis saanud ja keegi oleks justkui maja ära vahetanud, no nii ilus, et täitsa lõpp. 

Siis soojus. Kõikjal, kus oma rännakutel viibisin, oli nii soe, et veri ähvardas keema minna. Öösel poolalasti ühel Puhja rõdul tähtede vaatamine tekitas õnneks vana head (jahedat) tunnet. Mu külmaga karastunud keha pole soojade tubadega just harjunud. Aga vahi värki, tulin ja radikad on täiesti soojad. Toa õhk on täiesti soe. Pidin oma suureks hämmelduseks isegi akna lahti tegema, sest nagu öeldud, ma pole harjunud.

Postkast pakub mulle harva üllatusi, aga seekord leidsin sellest lausa kaks aaret: Siimu saadetud sünnipäevapostkaardi Portugalist ja Margiti saadetud luulekogu "Veerekese Pääl". Selliste asjade peale läheb süda tõesti soojaks.

Ja lõpuks need vaprad krüsanteemid. Sünnipäevast saati ustavalt teeninud, siiani täies elujõus. 

Ärkveloleku unenäod

Neljapäeva varahommik. Sõidan Lux Expressiga Tallinnast Tartu poole.

Selleks ajaks, kui buss Tallinna lennujaama on jõudnud, on päikesetõus oma haripunktis. Kogu taevas on heleroosa, tumeoranž kera keskel tuumana kiirgamas. Siis jõuame linnast välja. 

Mõlemal pool maanteed on puud kogu oma sügiseses rüüs, kõikvõimalikes värvitoonides. Päike annab lehtedele erilise kuldse tooni, nii et puude värvideks on kuldse tooniga kollane, kuldse tooniga veinipunane, kuldse tooniga oranž, pruun ... kontrastiks ilma kuldse toonita madalad kuused, mis on tumerohelised, nii tumedad, et peaaegu mustad. Kastemärg rohi sillerdab päikese käes, justkui kellegi helde käsi oleks sellele rikkalikult sädelust puistanud. 

Kogu selle ilu taustal on udu. Hommikune õrn udu, mis muudab taeva roosa veel heledamaks ja katab osaliselt sügisvärvides puud. See kõik kokku näeb välja nagu unenägu. 

Ja seal, punaste, kollaste, roheliste ja oranžide puude vahel kõnnib läbi udu kastemärjal rohul hobune.

Ta on üleni valge. 

BLONDIINE ARMASTAV MEES

ma olen punapea
aga sulle meeldivad blondid
ma olen kuumarabandus
sa tahad tundevabadust
isegi siis
kui seisan alasti su ees
oled külm ja kauge
blondiine armastav mees

Kui kaks meest kõnnivad käest kinni

Tallinna kaubanduskeskus teisipäeva keskpäeval. Aatriumis jalutab noor geipaar, käest kinni, mõlemad silmanähtavalt armunud. Silmanähtavalt mitte-eestlased, alles Eestisse saabunud, veel õndsas teadmatuses valdavast geivastasusest enda ümber, meie riigis. Teadmatuses ... või ükskõiksuses? Inimesed igatahes vaatavad. Muidugi vaatavad. Geid aga vaatavad üksteist. Tundub, et nad pole veel sallimatusega harjunud. Nad on harjunud käest kinni hoidma. Ilma probleemideta.

Huvitav, kui kaua peavad samast soost välismaa mehed käest kinni näiteks Tallinna kesklinnas kõndima enne, kui teiste pilgud (heal juhul muidugi ainult pilgud) neid häirima hakkavad? Nii palju, et nad on sunnitud käest lahti laskma ja näima avalikkusele täiesti tavalise kahe sõbrana?

Need noored mehed olid täna julged, käies käest kinni, hoolimata kõigist neist pilkudest. Eks näis, kaua nad suudavad. Ma loodan, et kaua. Et neil on turistidena meie riigis siiski mõnus, isegi geipaarina inimeste keskel, kelle arvates peaksid geid vaikselt kusagil omaette olema, teiste silma alt ära. Ja pange tähele, et ma ei räägi mingist rämedast amelemisest, seda on ka heteropaaride puhul avalikus kohas kole vaadata. 

Mind kui kirglikku käehoidjat pani igatahes mõtlema. See olukord, kus sa armastad kedagi ja sulle meeldib teda üle kõige enda läheduses tunda, aga sa ei saa tal isegi käest hoida, kartes, et keegi võib teie pihta sülitada. Uskumatu mõelda, et see ühel hetkel kaaslasel käest kinni võtmine, mis heteropaaridel tuleb nii iseenesest, on asi, mille puhul geipaarid peavad kaaluma: kas ikka tasub? Kas siin on turvaline? 

Ma armastan sind, aga kas siin tohib?

Haapsalus on sügis

Saladuslikud uksed

Haapsalu inimesed on väga helded oma üleliigset vara tasuta ära andma. Prügikastide kõrvalt võib leida nii madratseid, pesumasinaid, elutoasektsioone kui ka ilusaid vanaaegseid kummuteid. Nagu näha, siis ka põnevaid jalavarje

 Ma ei tea, minu jaoks on see nägu alati kuidagi tontlik olnud ja tekitab õõva. Kui seda liiga kaua vahtida, siis võin kindel olla, et pildil olev maadam tuleb mind unedesse kummitama. Liigume parem järgmise pildi juurde ...

 Palju parem. Vikerkaar lahel ja kalamehed oma kalameheasju ajamas

 Kalameestelt sai oma osa ka üks näljane vares

 Ma olen kastanimunadest sõltuvuses :D Ma ei saa reaalselt edasi minna, kui pole taskuid neid täis korjanud. Muidugi on munad ilusad ainult ühe päeva, enne, kui ära kuivavad. Aga see värv, sile pind, see läige, just nagu lakilt saadud, see kuju ... Pole ime, et mul iga sügis taskud kastaneid täis on

Rubriigist "Filolooge rõõmustavad sildid, vargaid mitte nii väga rõõmustavad"

 Käed taskus, ikka turvaliselt oma kastaneid hoidmas

Haapsalus on fotoalbumid. Nagu neist näha, polnud ka väike Mari-Liis just hommikuinimene

Siin sain vist kuueseks. Mu lemmikkingitus oli üks kassiga märkmik ja harilik, ma olin ikka nii õnnelik, et saan nüüd tähtsaid asju kirja panna. Nagu professor!

Aga lõppude lõpuks suudavad ühe tüdruku väga õnnelikuks teha ka jänesed.

Rubriigist "Tähelepanekuid bussiinimeste kohta"

Väga tihti, kui sõidan pikemaid otsasid, on mu ees istuva(te)ks inimes(t)eks kas:

a) kahest üksteisesse äärmiselt kiindunud noorest koosnev armunud paarike 

või 

b) tüdruk, kellel on ebamaiselt hästi lõhnavad juuksed


Mulle meeldib variant b rohkem. 


#võtketuba
#pervertkesnuusutabvõõrastejuukseid

This kitty has found its claws.

They mistook my kindness for weakness 
I fucked up, I know that, but Jesus 
Can't a girl just do the best she can? 

Catch a wave and take in the sweetness

Think about it, the darkness, the deepness

All the things that make me who I am

[...]

"No, he does not," said Claire to her closest friend, trying to bring some sense into this utterly confused girl who was living by this asshole's promising words rather than cold-hard actions and common sense. "He does not love you, he enjoys you. On the weekends, at nights, when he gets lonely, whenever you let him. Don't. You are more than to be merely enjoyed."

[...]

Kirjanikega Kirjanike Majas

Reedel esitleti Kirjanike Majas raamatut "Eesti Novell 2018", kuhu on leidnud tee ka "Elajad". See oli üks äärmiselt mõnus õhtu, mis võimaldas mul istuda keset Eesti kirjanike koorekihti ja oma eeskujusid, nendega juttu ajada, autogramme jagada-koguda ning siirast tagasisidet saada. Muidugi oli eriti mõnus veeta aega armsate sõpradega, kes olid mu ülesastumist toetama tulnud. 

Juba neljapäeval kell 18 toimub Viru Keskuse Rahva Raamatus järgmine esitlus. Tulge kaema, raamat on lihtsalt suurepärane!

https://kultuur.postimees.ee/6422409/galerii-tallinnas-esitleti-uut-raamatusarja

jah aga

mida sa teeksid

kui teda su kõrval

enam ei oleks?

27

alanud on eludraama
kahekümne seitsmes vaatus
lähemale jõuab kõik
mis plaaninud on ette saatus

ilma prillideta silmist
kaotan elutähtsa teabe
miinuseid on kirjas kaks
(ja natukene vist ka peale)

iga päev pean andma rohtu
oma südamele
karbist mille peal
on naerev vanainimene

aina rohkem on mul kortse
kortse ja kosmeetikat
millega saan veidi peita
vananemistraagikat

silmakreem nüüd kuulub
iga päeva arsenali
aina vähem paneb naerma
kuuldud peerunali

peole juba ammu
pole viitsinud ma tõsta
oma jalga. kodus vaja
kaktuseid ju kasta

õhtul loen Bukowskit
klaasi punaveiniga
Instagrami asemel
ma pilte saadan meiliga

kuigi eile poiss üks küsis
proua on teil raha?
tean et seda küsides
ju ta ei mõelnud paha

lisaks tuleb vanusega
juurde üha staaži
juurde tuleb jutte, luulet,
valu - jah. kuid daami

peatada ei suuda aeg
ta liigub omaviisi
võin ju olla proua
aga proua kel on stiili

Praegune öökapiarsenal ehk projekt "Reedeks terveks"

HALVAKS LÄINUD OTRIVIN

kui halb
võib olla
üks halvaks läinud Otrivin
inimese hingamissüsteemile?
no tähtaeg
oli möödunud aasta kevadel
kuid ega see
olemist hullemaks
ikka tee
kui nina vana tõhk valutab
on vist juba punane
ja korraliku lihatomati
suuruseks paistetanud
(peeglisse vaadata ei julge)
apteek jääb kaugele
ja nii ongi
kõik panused
halvaks läinud Otrivinil
ära ikka ei sure
vist

muidugi
sa tunned armastust
kui seda sulle antakse
aga samuti
sa tunned
kui seda 
ei ole

Siis kui ma luulega feilin

Reedel feilisin haledalt luuleprõmmi 1. eelvoorus, kus mu publikult saadud skoor oli esinejate seas üks väiksemaid (kui mitte kõige väiksem). Mu enda arust läks kõik hästi ja esitasin luuletusi, mille on publik siiani ikka hästi vastu võtnud, aga seekord oli juba esinedes natuke hirmus, kui rahva suunurgad vajalikes kohtades isegi natukene muigeks ei kõverdunud. Hiljem sain tagasisidet, et mu materjal oli liiga seinast seina ja see võis publiku jaoks fookuse valimise liiga keeruliseks muuta. Võib-olla jah, polnud tark kolme minutisse suruda nii harrast isamaaluulet, (tarbija)ühiskonnakriitikat ja kriitilisi sõnu ühe meessoo esindaja aadressil, aga eks tagantjärele oleme kõik targad. Igatahes jah, ma proovisin ja feilisin ja võib-olla proovin kunagi uuesti. Proovin paremini.

Võib-olla.

Samas jõudis "Paradoksid" vahepeal Rahva Raamatu luule TOP 10sse, mis oli minu jaoks parim võimalik sünnipäevakink. Vahel tundub, et ma armastan seda raamatut rohkem kui iseennast.

Täna sain ma 27. Tänu töökaaslastele on tunne igati pidulik, aga natuke hirmus ka, sest tundub, nagu oleksin alles 24 saanud. 

27. Kuhu see aeg küll kaob?

parim kompliment 

on see kui

mind kutsutakse

tugevaks

sest just seda

olen alati tahtnud

olla kõige rohkem

Esimese päris raamatuesitluse heldimus

Aitäh kõigile, kes eilseid ilmastikuolusid trotsides leidsid endas jõudu Rahva Raamatusse "Paradokside" esitlusele tulla. Tõeliselt mõnus oli koos näha inimesi, kellega tükk aega polnud kokku puutunud, aga muidugi ka neid, kellega näeme iga nädal ja isegi päev. Teie toetus tähendab mulle jätkuvalt palju.

Tänan ka teisi esitlusest osavõtnuid huvi eest, imelist Rahva Raamatut ja muidugi oma auväärset intervjueerijat Karli, kes oli igati oma ülesannete kõrgusel ja kelle tegemistel saab silma peal hoida siin. 

Mul oli igatahes väga huvitav ja natuke sünnipäevane tunne. 

"Paradoksid" on endiselt müügil Rahva Raamatu kauplustes ja Tallinna Apollodes.

Sa ei pea kogu aeg jah ütlema

Järgnev postitus võiks sama hästi kanda pealkirja "Vahel on täiesti okei ainult enda peale mõelda". Ma kirjutan headusest, kõigega nõustumisest ja sellest, miks see ei pruugi üldse hea olla. 

Mõne inimese jaoks on headus loomuomane. Ma tunnen mitmeid selliseid. Olen neid korduvalt lohutanud, kui nad muretsevad oma tegude pärast, kartes üle kõige teistele haiget teha, kellelegi tüliks olla, maailmas liiga palju ruumi võtta. Nad hingavad vaevukuuldavalt ja kõnnivad kikivarvul, kartes kedagi häirida. See, mida teised neist arvavad, mõjutab kõiki nende tegusid, vahel isegi eesmärke ja unistusi. Nad on ääretult ilusad inimesed, kes kurdavad pidevalt, et pole õnnelikud. Neil on alati mingi mure, nende elu on alati raske. Muidugi, sest nad püüavad korraga arvestada kõigi maailmas olevate iseloomude, motivatsioonide ja isiksustega. Kõigile korraga meeldida on sama raske, kui liikuda edasi rüselevas rahvamassis, püüdes samal ajal mitte kedagi riivata. 

Oletame, et uus tuttav kutsub su kohtingule. Muidu ju igati sümpaatne, aga vajalikku tõmmet ei ole ja tegelikult tahaksid hoopis kodus Nublut kuulata ja krõpse süüa. Ma tunnen nii paljusid inimesi (ma ise sealhulgas), kes tunneksid selle tõdemuseni jõudmise pärast suuri südametunnistuspiinu. Aga ma olen mõistnud, et tegelikult ei pea minema. Mina ei pea ja sina ka ei pea. Kirjuta, et tahad üksi olla, ole aus, ja ära tee kunagi midagi üksnes sellepärast, et kardad kellelegi pettumust valmistada. Sest sa valmistad alati kellelegi pettumust, samamoodi nagu tood alati kellelegi rõõmu. Õigesti aitab otsustada su enda sisetunne, see, mida sa ise südames tõesti tahad. Sest ausus enda vastu tähendab aus(t)ust ka teiste vastu. Muidugi teeb ausus vahel haiget. Aga mis sa arvad, mis seda kohtingulekutsujat rohkem muserdaks? Kas see, kui praegu kohe temas liigseid lootusi üldse tekitama ei hakkagi, või see, kui pärast pooleaastast deitimist, mil su lõualuud on suurest haigutamisest juba liigesest väljas, viimaks tunnistad, et kuule, ikka ei toimi?

Samamoodi aitab selline esmapilgul julm ausus, kui sa tegelikult ei viitsi sõbrale seda 40-leheküljelist teksti tõlkida või sul pole lihtsalt aega liituda tuttava korraldatud raamatuklubi, judotrenni või kokandusringiga. Palju rohkem haiget teeb sõbrale see, kui temalt võetakse ära midagi, mis tal juba on, millega ta on harjunud ja arvestanud, antud juhul sinu seltskond. Ausus säästab kõiki. 

Sellele teadmisele aitab jõuda valu. Vähemalt mul aitas. Pärast mitut rasket kaotust võib juhtuda, et sul pole lihtsalt enam varasemat jõudu kõigist hoolida. Kui sinust kui tervikust on mõni oluline tükk ära võetud, pead valima, kellele defitsiitseid allesjäänud tükke üldse anda. Tuleb otsustada - kes on hoolimist väärt, ja nendest kohe täiega hoolida. Ja kui kõigile, kes seda sooviksid, ei jõua tähelepanu osutada, siis pole vajagi - neil on selleks peale sinu ka teisi. Ole vahel isekas, jälgi oma tegelikke soove, ole kaaskodanike vastu sõbralik ja lahke ning kaitse neid, kes seda vajavad, aga ära teeskle huvi, vaimustust või - kõige hullem -, armastust, kui seda sinus pole. Leia inimesed, kellega ennast jagad, aga tea, et need ei pea olema kõik, kellega elus kokku puutud. 

Mul läks aega, et seda mõista, aga nagu lennukiõnnetuse korra, pead ka elus hapnikumaski kõigepealt endale pähe panema, enne, kui teisi aitama lähed. Ning ära tunne ennast süüdi, sest parim headus on headuse puudumine õigetel hetkedel. 

Tänase Päeva Kangelane

Sellesse rubriiki hakkan koondama inimesi, kes on eriti silma paistnud, seda just positiivses ja imetlusväärses mõttes. 

Tänase päeva kangelane on üks vapper nii umbes 16-aastane noormees oma kahe kamraadiga, kes bussiga Tallinna EMOsse sõitsid. Kõnealusel kangelasel oli sõrm ikka üpris katki ja jutu järgi sõitiski seltskond sõbraga seda pealinna kokku õmblema. Arusaadav, sest Risti või kust iganes väiksemast kohast nad peale tulid, ei hiilga just oma erakorralise meditsiini teenusega, eriti pühapäeval. 

Mulle jäi silma tolle noormehe ja tema saatjaskonna rahulikkus, viisakus ja see, kuidas sõbrad teda toetasid. Ei mingit ropendamist või üle bussi räuskamist. Vahepeal kutsus neist keegi vist mingi auto järele ja siis üllatas see tema öeldud "Suur aitäh, et sa järele tuled". 

Rubriigi nimi on Tänase Päeva Kangelane, aga sellesse sobib täna kogu kolmik.

Noortes on veel lootust. 

"Paradokside" esitlus 26. septembril Viru Keskuse Rahva Raamatus!

Järgmisel kolmapäeval toimub see esimene päris õige raamatuesitlus, kus saab "Paradokside" telgitagustega põhjalikumalt tutvuda. Kutsusin Karli appi, sest eks kahekesi on ikka toredam rääkida kui üksinda. Vahepeal loen mõne luuletuse ka, lisaks on esitlusel "Paradoksid" müügil soodushinnaga.

Seega, kallid sõbrad, ootan teid kolmapäeval, 26. septembril kell 19.00 Viru Keskuse Rahva Raamatu 4. korrusele. Lisainfot ürituse kohta saab siit.