Väike 2019. aasta kokkuvõte

Istume nelja töökaaslasega aasta viimasel päeval ühes reklaamiagentuuris. Kellegi arvutist mängib muusika, parajasti täidab tuba lugu "She's a maniac". Vahepeal räägime erinevatel teemadel, siis jälle nokitsevad kõik oma asju teha. Korruse peal valitseb suures osas tühjus, enamik on puhkusel. Ja mina mõtlen veidi möödunud aastale tagasi. 

Võrreldes 2018ndaga oli aasta 2019 kindlasti positiivsem. Käisime Karliga minu senise elu suurimal seiklusel ja telkisime-hääletasime kaks nädalat Itaalia-Saksamaa mägede vahel. (Kes pole meie rännakust veel lugenud, saab alustada selle postituse juurest.) Reisidest jääb kindlasti meelde ka see, kui töökaaslastega suvel oma Hiiumaa kalamehe juures käisime. 

Aastal 2019 sain muu hulgas proovida, kuidas on elada koos kõigepealt oma parima sõbra ning veidi hiljem parima sõbrannaga. Õppisin neist kogemustest nii mõndagi. 

Aasta suurim pärl on minu jaoks ilmselt luulekogu "Blondiine armastav mees" ilmumine, mille tagasiside ületas kõiki ootuseid ja mis on praeguseks poodidest välja müüdud. Kirjanduslike saavutuste hulka võib lugeda ka eripreemia Värske Rõhu noorte kriitikute konkursilt ning asjaolu, et sel aastal kirjutasin rohkem luulet kui ühelgi varasemal. Lisaks väisasin Drakadeemiat, kus õppisin Jim Ashilevilt üht-teist loovkirjutamise kohta juurde. 

Aasta lõpus lisas vürtsi kiri BFMist, mille autor teatas, et tahab minu novelli "Elajad" filmiks teha. 

Mul on hea meel, et minu ellu kuuluvad inspireerivad, tugevad ja südamlikud sõbrad, töökaaslased, pereliikmed ja kaaskirjutajad, ning et neid on aastaga lisandunud. Tegelikult sellegi üle, et on kadunud need, kes on pidanud kaduma, sest see võimaldab olla valitud õigetele kvaliteetsem seltsiline. Mul on hea meel, et K6VN on täies elujõus ja toimub iga kuu viimasel neljapäeval, pakkudes kõigile võimalust oma loomingut rahvaga jagada. Mul on hea meel, et mu sõbrad ja perekond on olnud terved ja õnnelikud ning loodan, et see jääb nii ka tuleval aastal. 

Ja nüüd tagasi algusesse.

Mulle meeldib see kontor, kus praegu istun. Siin saab iga päev nalja, iga päev on täis ilu, loomingut, kunsti, kirjandust, muusikat ja värve. Siin on olnud ka väga raskeid hetki, aga mitte praegu, kui arvutist hakkas just mängima ABBA "Dancing Queen" ja meesdisainer sellele kaasa laulab.

Sõbrad. Soovin teilegi tänaseks mõnusaid mälestusi möödunud aastast. 

Ilusat vana-aastaõhtut ja edukat uut! 

Appi, olen üksi! Ehk paar sõna suhtekultusest

Olen hakanud enda ümber täheldama ühte tendentsi: inimeste vajadust paarilise järele. Ühiskond, ja kõige enam ilmselt religioon, on pannud meid uskuma, et vajame täiuslikuks õnneks enda kõrvale teist inimest. Seda rõhutab meile päevast päeva ka sõprade-tuttavate sotsiaalmeedia, mis kajastab nii paarikeste koosveedetud aega spaades ja puhkusereisidel kui ka nende ühiseid pidusid, kohtinguid, aastapäevi, kihlumisi. Tekkinud närivat tunnet tugevdab veelgi mälestus dopamiinist ja oksütotsiinist, mis meie keha soojusega täitis, kui keegi meid viimati suudles. Tõsi, et õige partneriga võib elu olla ilusam. Aga – pange tähele – õige partneriga.

On täiesti normaalne, et me igatseme end tunda armastatuna, kuid sealjuures on minu arvates kaks tähtsat punkti: partneri valikul ei tasu leppida ükskõik kellega ega nõuda liiga paljut.

Alustagem esimesest. Olen saanud mitmeid armastuskirju meestelt, kes mind üldse ei tunne, kuid väidavad, et sooviksid minuga suhtesse astuda. Mitme (mittesuhtes) tuttavaga rääkides on nad öelnud, et võtaksid ükskõik kelle, peaasi, et mitte üksi olla. Olgu vähemalt keegigi. Keegi, kes annaks elule mõtte, keegi, kes suudaks eksi peast kaotada, keegi, kellega poleks enam igav. Kahjuks kiirustatakse selliste eesmärkidega tihti suhetesse, mis lõpevad sama kiiresti kui algavad – enamasti põhjusel, et üks paarilistest leiab oma tõelise armastuse. Elu on vähemalt mulle näidanud, kuidas parimad suhted sünnivad iseenesest. Ja kui tekib jälle hirm, et üksi elatud elu on mõttetu, siis loe, kuidas Jeemenis, Indias või Somaalias 10-aastaseid tüdrukuid vanade meestega abielluma pannakse, ja ole tänulik, et sul on võimalus ise kaaslane v a l i d a. Loe Delfi Naistekast lugejakirju, kus suhtes inimesed tunnistavad oma kaaslase petmist või seda, et küll ei peta, kuid igatsevad juba pikk aega tema asemel hoopis midagi paremat.   

Mulle meeldib väga üks visuaalne skaala sellest, kuidas on kasulik olla pigem üksi kui halvas suhtes. Oletame, et sul on viis trepiastet: 1., 2., 3., 4. ja 5, mille puhul 1. on alumine ja 5. kõige kõrgem, tähistades täiuslikku õnne. Kujutlegem, et oled parajasti astmel 3 ja väga halvas suhtes. Selleks, et õnnelikuks saada, pead sellest suhtest lahkuma, mis tähendab, et astud korraks sammu allapoole (sest lahkuminek mõjub vähemalt mõnda aega emotsionaalselt raskelt). Seejärel saad astuda tagasi 3. astmele ning sealt edasi liikuda. Kui oled aga 3. astmel üksi, jääb eelnimetatu kõik vahele ja saad otse üles ronida.

Teiseks tahan rääkida liiga palju nõudmisest. Kui esimest tendentsi olen märganud pigem meeste seas, siis teise puhul jäävad silma naised. Eesotsas kogu selle väärin-parimat-ootan-meest-kes-kohtleks-mind-nagu-printsessi-temaatikaga. Okei, aga kas ikka väärid? Jah, iga naine väärib härrasmehelikku kohtlemist, aga ma arvan, et suhe iseenesest ei ole inimõigus. Selleks, et kelleltki midagi saada, pead talle midagi vastu pakkuma. Ja alati ei piisa ilus olemisest, sest mehedki tahavad aeg-ajalt maailmaasju arutada, nõu küsida, tunda, et nad on armastatud ja hoitud. See ma-olen-printsess-õige-mees-peab-mind-hellitama-mõtteviis ei ole tihtipeale põhjendatud. Päriselu ei ole romantiline film, kus rikas ja haritud lokkispäine sixpack'iga Romeo lendab üle maade-merede, et kohmakale ja totule, kuid piltilusale Jessicale armastust avaldada. Kui tahad meest, kes on ilus, tark, edukas ja hooliv, siis tasub kõigepealt proovida, kui lihtne on endas neid omadusi arendada, ning alles seejärel asuda neid teistelt nõudma. Just saying.

Kui sinu eesmärk on ilus suhe, siis oota. Arenda ennast, suhtle, avasta maailma, täienda end inimesena. Kui kohtad sel rännakul nimega elu kedagi, kes keegi tekitab sinus õige tunde, siis võitle tema eest, sest armastus on imeline, aga kui see pole sinu teema, siis veere üksi edasi. 

Sest mida sotsiaalmeedia ja õel alateadvus sulle ka öelda ei püüaks, see on okei.

Gripi päevikud ehk tabletid, deliirium ja oksekauss

Neljapäeva öö

Olen äsja jõudnud koju detsembrikuu k6vnilt (ja selle afterparty'lt Levikas) ning saanud vaevalt tunnikese magada, kui ärkan metsiku kõhuvalu ja külmavärinatega. Uhan endale aga lisateki peale ja püüan edasi magada, aga see ei õnnestu kohe kuidagi. Lähen kööki vett võtma ja tagasiteel magamistuppa teen kiire peatuse vannituppa, sest pean oksendama. Tean, et asi pole alkoholis, sest olen õhtu jooksul tarbinud ainult paar õlut ega ole isegi purjus. Asi on vägagi murettekitav, kuna juba mõne tunni pärast olen plaaninud istuda Tartu rongis ja sõita maale: metsa, puhta õhu, vaikuse ja saunamaja juurde. Suundun nördinult tagasi voodisse. Kuna külmavärinad ei lase magada, hakkan Elroni lehelt uurima, kas rongipiletit saaks vajadusel tagastada. Saab küll ja ma teen seda. Võtan ühe söetableti ja Paracetamoli. Magan vahelduva eduga reede lõunani, ärkamispauside ajal joon vett, sest kurk kuivab metsikult. 

Reede

Tee, mis tahad. Ma ei suuda. Pead. Padjalt. Tõsta. Nii, kui seda üritan, läheb pilt silme eest täiesti mustaks. Proovin kuidagi kööki roomata, et hambaid pesta ja veevarusid täiendada. Söögiisu pole üldse. Rooman tagasi voodisse ja asun lähedastele oma kurba saatust jagama. K pakub, et võib mulle süüa tuua. Kuna minus pole siiski kadunud lootus veel kunagi söömisega tegeleda, olen tänulik ja nõus. Ta helistab mulle varsti poest ja loen talle oma soovid ette, milleks on tähestikusupp, kaks mahlapulka, Coca-Cola, poolik seemneleib ja tops Merevaiku. Antud hetkel ajab mõte toidust mind küll iiveldama, aga mõelgem siiski ka tuleviku-Mari-Liisile. K jõuab kiiresti mu maja ette ja selleks, et oma aarded kätte saada, pean kuidagi neljandalt alla koperdama. K on toidukoti välisukse ette asetanud ja hoiab ise nakatumisohu vältimiseks mõõdukasse kaugusse. Ta tõdeb vaid, et ma ei näe just kõige parem välja. Tal on õigus. 

Tagasi üles jõudnuna panen jäätised ja Coca külma ning siis olen täiesti läbi. Vajun diivanile ja jään magama. Jope ja salliga. Ärkan vahepeal, aga võrreldes ööga on nii hea soe olla, et jope tundub täitsa hea mõte. Magan edasi. Siis otsustan ikkagi inimeseks hakata, võtan üleriided seljast ning kolin tagasi voodisse. Kraadin end esimest korda ja saan tulemuseks 38,68 kraadi. Värinad on möödas, nüüd on kogu olemine hästi kuum. Ülejäänud õhtu veedan enamasti voodis, sest iga voodist tõusmine tähendab riski kusagil korteri peal kokku kukkuda. Vahepeal tuleb siiski riskida, näiteks ütleb ellujääja minus, et pean midagi sööma, mistõttu tarbin ära kaks K toodud mahlapulka. Need püsivad isegi sees. Mind hirmutab mõte, et ma pole päeva otsa midagi muud söönud, mistõttu proovin isegi hakata tähestikusuppi soojendama, aga see missioon feilib haledalt, sest niipea, kui olen vee potiga pliidile pannud, läheb pilt jälle silme eest ära. Mõtlen, et asi võib olla ka madalas veresuhkrus ja joon natuke Coca-Colat. Tuju on äärmiselt kehv, et pean niimoodi kodus passima, ainsaks takistuseks minu enda füüsis. Nutan natuke, aga silmad on palavikust nii paistes, et see pole kõige mõnusam. Hakkan vaatama filmi "Mean Girls". Pärast seda leban lihtsalt voodis. Mõtted suunduvad väga veidratele radadele, nii et see tundub juba deliiriumina. Ellujääja minus ei lase siiski mul end kaua haletseda, vaid ütleb, et pean terveks saama. Seepärast võtan enne ööund ühe Paracetamoli ning toon igaks juhuks voodi kõrvale kausi veega, juhuks, kui olen liiga nõrk, et oksendamiseks vannituppa minna. Lisaks hoian mõnda aega otsaesisel külma vette kastetud sokki, et palavikku vähendada. See aitab. 

Laupäev

Oksekaussi ei lähe öö jooksul vaja. Külmavärinaid pole ja magan mõnusat und. Palavik on langenud juba 37,70 kraadini ja enesetunne veidi parem. Vaatan filme "Level 16" ja "Hosteli" esimest osa, loen veidi "Stepihunti", kirjutan paar uut luuletust. Õue ei saa ma ka täna kindlasti minna, sest kui veidi kauem püsti olla, hakkab halb. Õnneks kannatan juba veidi rohkem süüa. Hiljem teen tähestikusuppi ja söön seda päeva jooksul väikeste kogustena. Magan. Püüdes enda eksistentsile mingitki õigustust leida, paigutan puhta pesu kuivamisresti pealt kappidesse ja pesen toidunõud. 

Õhtuks on jälle kuidagi väga kurb olla. Loen "Stepihunti" ja hiljem ka austajate poolt kirjutatud vanu armastuskirju, et tuju parandada. Tajun endas jälle kerget deliiriumit ja püüan seda luules ära kasutada. Nii valmis näiteks selline tekst:

okse

palavik

deliirium

peavalu

kõhuvalu

kaelavalu

valu

kuumus

deliirium

okse

ja aknast piiluv

talvine päike

(sest ma ei taha

et mu viimane

kirjapandud sõna

oleks okse)

Kohustuslik Paracetamol hinge alla ja head ööd.

Pühapäev

Magasin taas hästi. Enesetunne on juba päris hea, ainult et pea valutab nii rängalt, nagu keegi oleks mind öösel tellisega korduvalt kuklasse tümitanud. Sellele vaatamata suudan aga edukalt toas ringi toimetada. Teen hommikusööki ja teed, võtan ühe valuvaigisti ja käin pesemas. Viin kausi oma voodi kõrvalt tagasi vannituppa, seda ei lähe vast enam tarvis. Palavikku ka pole. Pakin end korralikult riidesse, sest näen aknast lund, mida seal enne mu haigestumist ei olnud. Toidupoe poole kõndimine tundub veidi riskantne ja teen seda lootes, et ma: a) poole tee peal ei minesta; b) kellelegi ootamatult peale ei oksenda. 

Ostan sušit, Coca-Colat, pipraviina (iu, aga see on kõhuviiruste korral kasulik), apelsine, kohukesi, Caesari salatit, juustupallikesi, jne, jne, jne - aga noh, oma läbielamiste tõttu väärin hellitamist. Kui oled viimased kaks päeva peaasjalikult vaid vedelikest toitunud, on see esimene sušiamps superhea. Pärast sušit võtan pitsi pipraviina. Tunnen end tegelikult päris hästi, isegi kõht ei valuta enam, aga nii profülaktika huvides. 

Homme lähen tööle. 

See tervenemise protsess on haiguste juures tegelikult inspireeriv. Üks päev oled terve päeva palavikuga voodis, järgmisel suudad juba üht-teist ette võtta, kolmas päev sammud üksinda poodi, aeglaselt nagu sõjaohver, aga sammud, kurat ... Me kõik oleme midagi sellist läbi teinud ja minu arust näitab see, et samavõrd nagu meie organism on võimeline haigustega võitlema, oleme ka ise võimelised katsumustest välja tulema. Seni, kuni meil on siht silme ees. Olgu selleks siis uus töökoht, suhe või esimene tahke toit kolme päeva jooksul. 

Kükloopkass ja hobune

Nägin unes, et käisin veel gümnaasiumis. Suhteliselt koolipäeva alguses avastasin, et mul on kõikide ainete õppematerjalid koju jäänud. Otsustasin ühest tunnist ja söögivahetunnist poppi teha ning kodus asjade järel käia, mis võtnuks umbes tunnikese. Püüdsin kiirustada.

Millegipärast oli kool Tartus Annelinnas ja kodubussi läksin ootama Kalda tee peatusesse. Seal nägin enda ees üht musta kassi. Tal oli ainult üks suur särav roheline silm, millega mind ainiti vaatas. Võtsin telefoni, et temast pilti teha. Olin rahul, et oma kogusse nii lahedaid pilte saan, aga siis läks asi isegi paremaks. 

Kusagilt hakkas levima muinasjutuline udu ja päikeseloojang värvis taeva punaseks. Kass püsis endiselt eeskujulikus poosis, kui tema selja tagant liikus aeglaselt üha lähemale üks hobune. Üleni valge, pika tuules lehviva lakaga. Ja ta jäi täpselt kassi taha seisma.

Ärgates leidsin oma telefonist fotod valgest hobusest, seismas üheainsa silmaga musta kassi taga, ümber pehme udu ja taustal punane taevas. 

Nali.

Aga see oleks olnud nii vinge.

Steppivad haldjad ja alfaisased

Seda kõike oli lihtsalt nii palju. 

Kõigepealt üldpilt. Muusika, draama, holograafilised efektid seinal ja laitmatult ühes rütmis püsiv stepptants, sekka mõned laulunumbrid. Kuidas noored kaunid ja oma asjale jäägitult pühendunud inimesed suudavad jalgadega musitseerida ja teha seda nii, et kõik publikust vaadates koreograafiliselt kaunis välja näeb. Kuidas nad suudavad perfektset rütmi hoida nii üksinda, kahekesi kui ka 30-pealises kambas, nii et mitte keegi ei tee ühtegi kõpsu üleliia, ei komista ega kuku. Kuidas neil terve see aeg higi otsa ees voolab, aga jalad töötavad nagu hoiaks neid luude, lihaste, kõõluste ja vere asemel käigus hästi õlitatud hammasrattad. Kuidas tantsijad kogu selle töö käigus lakkamatult naeratavad. 

Kuidas mõni inimene on tantsimisest kogu oma elu teinud. 

Ja siis detailid. Pastelsetes haldjakleidikestes hõljuvad blondid neidised. Tule, plahvatuste, metalli ja punase lavakujunduse keskel möllav turske ürgisane, kelle numbri ajal kaks samasugust tüüpi tuimalt kätekõverdusi teha uhavad. Mustade maikade ja sonidega noored tõsised James Deanid, kes tantsivad, käed traksipükste taskus, ja külastavad õhtul kõigi naiste unenägusid. Üliseksikas nahkses liibuvas kostüümis punapäine naissaatan, kes mööda lava püherdab, leegid ümber. Ja just siis, kui tekib tunne, et asi ei saa enam huvitavamaks minna, rebivad järgmise numbri neiud kleidid seljast ja hüppavad tantsurütmi edasi üksnes mustade rinnahoidjate ja sukkpükste väel. Seepärast vist ostetaksegi esiritta kohti ...

See on veri, higi, pisarad, glamuur, armutud trennid, kambavaim ja üksteise täielik usaldus. See oli tantsulegend Michael Flatley lavastatud "Lord of the Dance" Saku Suurhallis. 

Eluaegne tantsijakarjäär on Flatleyle jätnud raskeid vigastusi, mis mehel endal enam tantsimisega tegeleda ei luba. Aga jagan rõõmu ja jätan teile siia video aegadest, mil ta veel ise lavadel möllas.

Auk sukkpükstes

Nagu eelmine luuletus kirjeldab, siis tundis üks minu sõber juba muret, et olen selle blogi ikka puhta unarusse jätnud ja mingi suisa tapnudki. Viimane on muidugi alatu laim, aga igatahes püüan ta uuesti ellu äratada. Nekroloogi veel niipea ei tule. 

Ma olen päris mitu postitust kirjutanud sellest, kuidas luule jätkuvalt mind kõigest halvast päästab, aga pole midagi parata, mõnel juhul tuleb see päästev aspekt esile nagu auk esileedi sukkpükstes. 

Mul on viimasel ajal natuke raske olnud. Eks kõigil ole vahel raske, ja raskem on siis, kui sinus on kokku saanud omadused, nagu ülim enesekriitilisus, ärevus, tundlik luuletajanatuur, pidev hirm kaotada lähedasi, ma-ei-saa-kunagi-piisavalt-heaks-mõtted ja nii edasi. Ja nii edasi. Korda kümme. 

Mõnel õhtul on eriti raske. Kui miski muu peale kirjutamise ei aita. Sul ei ole inimesi, sul ei ole jõudu, aga sul on käed, paber ja pastakas. Ja süda. Sa püüad kuidagi sõnadesse panna selle, mida tunned. Kui eriti emotsionaalses faasis kirjutada, on raske hinnata tulemuse kvaliteeti - seda, kui hea kirjutatud tekst tegelikult on. Aga tundlikus seisundis nagu oled, ei hooli sa sellest ja paned oma kirjatöö - jällegi emotsiooni ajel - üles. 

Ja siis hakkad järjest saama võõrastelt kirju, kes ütlevad, et nad teavad seda tunnet. Et nad tunnevad või on tundnud sama, mida sina. Nad kirjutavad sulle aitäh. Aitäh, et oled selle tunde sõnadesse pannud, aitäh, et seda jagad. Aitäh, et sa eksisteerid. Hetkedel, kui ei taha eksisteerida, annavad sellised sõnad tõesti jõudu. Aitäh, et olemas oled. 

See ring on osa kirjutamise maagiast. Sul on valus, paned valu kirja, jagad oma loomingut, see puudutab kedagi, ta kirjutab aitäh, et sa nii hea oled, su valu läheb väiksemaks.

Sõnadel võib olla nii suur jõud. Nii sõnadel, mille me luuletajatena kirja paneme, kui ka sõnadel, millega teisi tunnustame. Muidugi ei pea kiitma ainult loomeinimesi. Miks mitte kiita turvameest, kes on oma tööd eriti hästi teinud, koristajat, töökaaslast, poemüüjat? Miks mitte väärtustada inimesi enda ümber? Eriti kui meie maailmas leidub hetki, mil on nii tähtis, et keegi ütleks lihtsalt:

"Aitäh, et eksisteerid."

BLOGI SURM

sõber külastas mu ajaveebi
soovin et ta poleks olnud nõnda toores
kirjas oli nimelt siin ta ütles
surnud on mu blogi väike beebi
millesse küll ometi siis kooles?

vabalt nakatuda üksi võis
ta mõnda surmatõppe viirusesse
et tsensuuri kõiki tappev käsi
julmalt noore kõri lõikas läbi -
ei taha uskuda küll sellist sigadust!
mind lohutab vaid mõte: äkki hoopis
suri tundes tapvat igavust

Asendusvanem

Rongis istuvad minu vastas kaks poissi. Oletan, et üks on umbes kaheksane ja teine nii kümne kanti. Nad sõidavad kahekesi. Vanem poiss magab enamiku teest, noorem tegeleb oma nutitelefoniga. 

Kui hakkame Tallinna jõudma, kurdab väiksem tüüp, et tal on pissihäda. "Mine käi ära, vets on seal," näitab vanem. Pissahädaga poiss ei söanda siiski rahvast täis rongi peale vetsu otsima minna. Õnneks oleme varsti kohal. Poisid hakkavad oma asju kokku pakkima. 

"Kus sul õpilaspilet on? On kotis või?" küsib too kümneaastane oma vennalt. "Jaa," vastab see. "Pane telefon ka kotti, muidu kaob ära," õpetab vanem. 

Natuke enne Balti jaama aitab ta oma väikesele vennale selga pisikese Supermaniga ranitsa seejärel tõstab tema õlale veel ühe hiiglasliku sumadani, mis on umbes sama suur kui väikemees ise. "On sul nii okei vä?" küsib ta. Väiksem tüüp noogutab. Siis ajab vanem poiss endale selga veelgi hiiglaslikuma seljakoti ja õngitseb rongiistme alt välja suure vanaaegse arvutikorpuse, mille omale sülle upitab.

Niimoodi lähevad nad läbi sügisese vihma jaamahoone poole, ise vaevu kottide alt välja paistes.

Kahekesi.

"Keegi ei taha sind" ja mälestusi kiusamisest

Võisin olla kusagil 14-aastane. See juhtus kindlasti enne, kui Jõgevale kolisin. Olime pinginaabriga nalja pärast valmis teinud sildid, mis viitasid meie välistele võludele. Minu sildile kirjutas mu pinginaaber üsna julge avalduse: "Olen suur sekspomm". Ma ei mäleta enam, mis ma tema omale kirjutasin. 

Olgu tõe huvides öeldud, et kandsin sel ajal pidevalt ühtesid ja samu riideid, mis tähendas, et mu põhigarderoobi moodustasid tumesinised suusapüksid (mitte ainult talvel, vaid aasta ringi) või alt laienevad teksad koos neoonroosa dressipluusiga. Talvel lisandus sellele komplektile punane jope, mis oli mulle umbes kolm numbrit liiga suur, ja pruun sametist soni. Kaunis. Lisaks olin oma eakaaslastega võrreldes väga kõhn ning seetõttu üpris ebakindel. 

Igatahes, olime pinginaabriga õues. Oli talv, mis tähendas, et kandsin sedasama klassikalist punast jopet, vahelduseks suusapükstele teksasid ja mainitud pruuni soni. Just sellesama soni peale kinnitaski pinginaaber sildi "Olen suur sekspomm". Mäletan, et ta võttis minu tehtud sildi endalt suhteliselt kiiresti ära, aga mina mõtlesin riskida ja "sekspommi" sildi soni külge alles jätta, sest hoolimata ebakindlusest oma keha suhtes kandsin endas juba siis soovi normidest väljapoole murda ning otsisin võimalusi, kuidas julgust proovile panna. 

Nii ma siis hängisin tükk aega Haapsalus kusagil hoovi peal, mütsil suur markeriga kirjutatud silt "Olen suur sekspomm". Kuidagi sattusime kokku ühe paralleelklassi poisiga, kes hakkas mu silti nähes naerma ja ütles: "Päris oled ju, keegi ei tahagi sind."

Jah, ma polnud pooltki nii ilus kui mõned mu klassiõed, aga isegi 14 aastat hiljem (hoopis parema endana) ei tundu see sobiva asjana, mida 14-aastane poiss peaks ütlema 14-aastasele koolitüdrukule. Mis siis, et mingi kentsakas väide sildil provotseerib. Praegu ei oleks selline olukord enam võimalik, sest isegi kui ma pole välimuselt kõigi maitse, ei leia mu lähiümbrusest niivõrd ebaviisakaid noormehi. Aga kui selline asi siiski juhtuks, ütleksin midagi vastu. Ajaga olen õppinud enda eest seisma. 14-aastane Mari-Liis seda ei osanud. Ta läks koju ja nuttis end õhtul magama, kõrvus kummitamas sõnad: "Keegi ei tahagi sind". 

Mitte juhtunu tõttu, aga mõne aja pärast kolisin teise linna ja vahetasin kooli. Kui sa oled 15-aastaselt kooli vahetanud, siis see pole just kõige leebem kogemus. Hoidsin üsna omaette, püüdes siiski kõigi vastu viisakas olla. Ajaga leidsin klassist paar juhulikku seltsilist, kuid leidus ka neid, kes mind absoluutselt ei sallinud. Ja nad ei häbenenud seda põrmugi. Küll püüdsid nad mind järele teha, küll peitsid mu asju ära, mõnitasid või ähvardasid. Kord ütles selle tüdrukutekamba ninamees kehalise tunnis, et lööb mul pesapallikurikaga pea sodiks, kui ma pallile pihta ei saa. Sellises keskkonnas pole ime, et enda jaoks sünge kirjanduse, metal-muusika, enesevigastamise ja õudusfilmid avastasin. Lisaks polnud mu hinded kunagi olnud nii halvad kui aastal, mil tolles Eesti pommiaugus elasin. Aga muidugi ei tegutse kiusajad ainult väikestes Eesti kohtades, neid leidub ka Tartus, Tallinnas või Washingtonis. Praegu, 28-aastasena on mul väikesest endast nii kahju, et ta kiusajaid lihtsalt korralikult paika ei pannud. Aga mõnes mõttes saan temast aru: ta püüdis uues kohas hakkama saada, temas elas veel see "keegi ei taha sind" ebakindlus ja ta oli enamasti üksi. Kord õnnestus mul siiski enda eest välja astuda: siis, kui mu jänes äsja surnud oli ja ma sellepärast sügavalt leinasin. Põhikiusajast tüdruk küsis enne esimest tundi, miks mul tukk klambriga kõrvale on pandud. Ja ma küsisin vastu: "Aga miks mitte?". Sassy, I know :D Tibil läks igatahes suu lukku. Tol hetkel tundsin, et mul pole enam midagi kaotada ja olin liiga katki, et selle bitch'i igapäevastel mängudel end veel rohkem lõhkuda lasta. 

Varsti vahetasin jälle kooli (ja linna). Uued klassikaaslased olid minu vastu sõbralikud ning kutsusid mind kõiksugustele ühistele üritustele. Tundsin mõningast skeptitsismi, sest lähiminevikule mõeldes näis, et iga vähegi sõbralikum akt mu eakaaslaste poolt on mõnitus, nali, järjekordne julm mäng. Ei olnud. Mulle hakkas uues koolis täitsa meeldima. Aga siis tuli kiusamine tagasi. Minu asemel hakati kiusama mu pinginaabrit ja seda kõrvalt näha oli kõvasti hullem kui ise kogeda. Tegemist oli väga südamliku ja emotsionaalse inimesega, mis kiusajatele vist tagantjärele mõeldes kõige rohkem nalja tegigi. Minust sai kolme pere koer, kes kõiki lepitada püüdis. Rääkisin kiusajatega, käisin pidevalt klassijuhataja kabinetis tema küsimustele vastamas ja üritasin kõikvõimalikul moel toetada oma pinginaabrit. Selle kõige kõrvalt tuli mul ka õppetööga tegeleda, mis võttis palju mahti, sest väikese ja suure kooli õppetaseme vahe oli üüratu. Viimaks võttis asi liiga suured mõõtmed ja pinginaaber vahetas kooli. Klass rahunes. Ja mina sain viimaks ometi ainult õppimisele keskenduda. 

Ma loodan, et tänapäevased kiusamisvastased kampaaniad ning noorte kiusamisest tingitud enesetapud on vaimset ja füüsilist vägivalda koolides vähendanud. Loodan, et aina vähemaks jääb selliseid noori, nagu 15-aastane Mari-Liis, kes nii mõnigi kord valis kiusajate keskel tunnis istumise asemel nuttes kojuminemise. Aga kui sina, kuitahes vana, kannatad praegu kellegi kiusu all, siis üks asi toimib alati: kui näitad, et sul on ükskõik. Tundub ilmselge soovitusena, aga minu puhul aitas see nii mõnigi kord. Kui keegi karjub sulle koledaid sõnu, kuid ei saa mingitki reaktsiooni, tundub ta lõpuks ise imelik. 

Minu kiusamisloo puhul oli tegu armukadedusega. Olin eksootiline ja uus (siis juba ka täitsa atraktiivne) tüdruk väikelinnas, kelle salapära jättis varem säranud alfanaised poiste silmis varju. Kõik. Rohkem polnudki vaja. Tüdrukud tahtsid säilitada oma varasemat positsiooni ning selleks pidid nad tõestama, et olen kole veidrikust loner. 

Tasub mõelda, mis on kiusamise taga: tihtipeale on selleks kiusaja ebakindlused. Emotsionaalselt terve inimene ei pea hakkama kedagi teist maha tegema, vaid keskendub iseenda arengule. Ta püüab ise rohkem, mitte ei tõmba kedagi, keda kadestab, allapoole. Kui sinu peale ollakse kade, siis tea, et see on kadestaja probleem. Võib-olla on abi mõttest, et see häirib teda kogu aeg, piisavalt, et kasutusele võtta inetuid meetmeid. Ta pole õnnelik inimene ja võimalik, et ka ei saa selleks kunagi - sisemisest ebakindlusest, mis paneb juba teiste vastu vaimset ja füüsilist vägivalda kasutama, on väga raske vabaneda. Sellised naised vaatavad tänaval pidevalt teisi naisi ja võrdlevad end nendega, nad ei luba tulevikus oma meestel üksi välja minna, kartes pidevalt, et nad vahetatakse ilusamate/targemate/huvitavamate vastu välja, nad ootavad kogu aeg komplimente, on armukadedad meeste naissoost töökaaslaste peale jne. Nad on kogu aeg ärevil, valvel, kadedad, kontrollivad. See ei ole ilus elu. 

Kui sa seda postitust loed, siis ma loodan, et sind parajasti ei kiusata. Ma tean, et kiusamine on väsitav, raske ja halvematel päevadel paneb enda surma soovima, aga mina sain sellest üle kooli vahetades. Abiks tulevad ka sõbrad. Kui leiad kasvõi ühe sõbra, on natuke kergem. Kui tekib aga suurem ringkond inimesi, kellele sa meeldid, jäävad kiusajad vähemusse ja nende pingutused kuuluvad juba eos hukule. 

Tihti lõppeb kiusamine ka ajaga: võimalik, et puberteedi alguse ebakindlused hakkavad keskkooli poole vähenema ja kaaslased muutuvad mõistlikumaks. Kuigi kiusamine teeb haiget (igas mõttes), võin öelda, et see on mind tugevamaks muutnud. Ma ei tea, kas oleksin ilma nende kogemusteta halvem või parem inimene, aga ilmselt mitte selline, nagu praegu. 

Kui sind kiusatakse, siis tea, et sa pole üksi. Kiusamisvaba Kooli lehel toodud statistika kohaselt kannatab iga 5. laps kiusamise all ja iga 10. kiusab teisi. Aga see ei pea nii olema. Hoiame kokku. Sest ühtses keskkonnas on palju mõnusam kui sellises, mis on täis viha ja kadedust. 

Vaata ka http://kiusamisvaba.ee/.

Mul oli taas au Värskes Rõhus paar lehekülge hõivata, sedapuhku 61. numbris. Kolmapäeval, 16. oktoobril kell 18.00 toimub Kirjanike Majas üks mõnus üritus, kus saab nimetatud ajakirjanumbriga lähemalt tutvuda. Värskeid luuletusi loeme ka.

Lisainfot leiad siit: https://www.facebook.com/events/2459228477686522/

Näeme!

Kannatuste kannul

Mul on alati olnud tõmme kannatuste poole. Mõnel juhul on see mulle kasuks tulnud. Näiteks mõtteviis, et kui mingi eesmärgi saavutamine tundub liiga lihtne, siis teen midagi valesti. Kui olen mitu ööd magamata ja ennast mõnel perioodil rihmaks töötanud nii, et ninast veri väljas (sõna otseses mõttes), siis on asi õige. Vahel annab see tulemusi, vahel mitte. Aga leidub masohhismi, mis ei anna kunagi tulemusi. 

Kui oled juba harjunud, et sul on kogu aeg natuke raske, siis hakkad raskuseid igatsema, kui neid pole. Sellega kaasneb eneseohverdamine olukordades, kus seda tegelikult ei peaks tegema; nende küsimuste küsimine, mille vastuseid sa tegelikult teada ei taha - ühesõnaga kunstlik valu tagaajamine inimsuhetes. Tean veel endasuguseid ja ma küsin teilt: miks me seda teeme? Miks me küsitleme neid, kelle vastused ei saa teha muud kui haiget? Miks me hoiame oma elus inimesi, kes on meiega mugavusest või omakasust, ega viitsi isegi teeselda, et see nii ei ole? Miks me otsime seda kibemagusat valu ikka edasi ja edasi nagu üksteisele järgnevaid piitsahoope? Probleem ei ole selles, et mõned inimesed on meile kahjulikud. Probleem on selles, et me laseme neil olla. 

Järgnev on õpetuseks ka mulle endale. Kui kellegi sõnad teevad sulle pidevalt haiget, siis on parem end mitte panna olukordadesse, kus sa tema sõnu kuulda võid. Ennast saab piitsutada ka progressiivsematel meetoditel - tänu millele võib raskustest tekkida midagi head. Uus ametikoht, järgmine raamat, kunstinäitus või paljulubav sportlasekarjäär. Võida iseenast, mitte ära otsi kannatusi inimestest. Otsi kannatusi, millel on tähtsus. 

Kõik teised lõika välja. 

Mul oli vahepeal sünnipäev

Ja sinna mahtus nii mõndagi huvitavat. Õigupoolest said tähelepanuväärsed sündmused alguse juba enne ametlikku päeva.

Paar päeva enne ametlikku uue aastanumbrini jõudmist käisime Karliga ühes Maximas, kuhu me kumbki varem sattunud polnud. Mina tahtsin õlut osta, aga avastasin, et ID-kaart on koju jäänud. Kuna mult enamasti 27-aastasena pole dokumenti enam küsitud, otsustasin proovida hakkama saada ilma selle näitamiseta. Kuid nii kui ma iseteeninduskassasse jõudsin, lendas turvamees laivi ja küsis "devotškalt" dokumenti. Õnneks oli Karl kaasas, nii et "devotška" sai oma Manchesteri ikkagi kätte.

Päev enne mu sünnipäeva, esmaspäeva hommikul kella kaheksa paiku helistas ema ja soovis pidulikult õnne. Ta sai oma paatoslikke soove esitada täpselt seni, kuni teda katkestasin, teatades, et mul on homme sünnipäev.

Teisipäeval oli mul päriselt sünnipäev. Hommikul lugesin sõbra kirjutatud luuletust sellest, kuidas olen nagu trippima ajav kärbseseen kukeseeni täis metsas ja see oli vinge. Natuke hiljem kuulasin tuttava saadetud "sünnipäevalaulu", mis kuulus saatjale sobivalt black metal'i žanri alla.

Sünnipäeval olevat väike meditatsioon nimelt igati sobilik.

Veel üks luuletajaelu aaretest

- Inimesed, kes ei julge sind kunagi välja vihastada puhtalt seetõttu, et võid nendest luuletuse kirjutada :D

I got the power.

Kes sind hoiab?

See võib olla parim sõbranna, kes su öösel linnast autoga turvaliselt koju viib. Võõras noormees, kes paneb pinnapeol esikus tule põlema, et sul oleks parem end meikida. Ehk on see töökaaslane, kes käib Londonis komandeeringus ja toob sulle raamatupoest raamatu, öeldes, et tulid talle seal meelde. Või on see ema, kes sõidab pühapäeva hommikul 45 minutit maalt linna, sest soovib sind korrakski näha, enne kui peab paari tunni pärast maal tagasi olema. 

Niisuguseid asju võetakse mõnikord iseenesestmõistetavana. Seda, et need hetked on tegelikult erilised, märkad inimeste tõttu, kes vastupidi käituvad. Meie hulgas ei ela vaid andjad. Maailm on täis võtjaid, kes kätt pikalt ees hoides tunnevad, et elu on neile võlgu. Tihti on need inimesed, kes elavad siiani läbi oma minevikus kogetud valu, ühiskonnas pettunud, kättemaksjad. Just nende taustal tõusevadki esile hoolijad, kes aitavad isegi siis, kui neist võiks vastupidist oodata. Olgu, see on kena, kui kusagil komme jagatakse ja sõbranna täitsa omaalgatuslikult ühe sullegi võtab. Aga siis on veel näiteks su ammuse eksi uus naine, kellega peol kokku satud ja kes hoiab lahkelt kõiki sinu asju, kui lisakäsi vajad. Naiste vahel esineb ikka rivaalitsemist, aga töö juures näen iga päev naisi, kes teevad sookaaslastele komplimente, annavad ära oma viimase šokolaadiruudu või pesevad koosolekule kiirustava kolleegi nõud. 

Meil kõigil tuleb iga päev ette raskusi, millega peame rinda pistma. Suur osa nendest raskustest on universaalsed. Sa pole ainus, kellel kaob ära lemmikkõrvarõngas või kelle näo klient täis sõimab. Aga kui me üksteist inimkonnana toetame, on natuke kergem. Alustades väikestest asjadest. 

Ma loodan, et märkad inimesi, kes sind hoiavad - ja et vastad samaga. 

Publikult autorile

Eile toimus kirjandustänava festival. Minu ülesandeks oli rahvale "Blondiine armastavat meest" tutvustada ja selle raamatu telgitaguseid avada. Seda ma tegingi. Rääkisin, kuidas minu elus oli raske aeg, ja tänav täitus üha uute inimestega, kes tahtsid millegipärast seda kuulda. Kui pilgu üle inimeste lasin, nägin mõistvaid nägusid, noogutavaid, mõtlikke ja mõistvaid nägusid, mida tuli aina juurde. Naised ja mehed, noored ja vanad, omad ja võõrad.

Aga siis oli veel see proua. 

Proua, kes oli algusest peale kohal olnud ja lausa istet võtnud. Ühel hetkel küsis minu intervjueerija Jaan, kas kellelgi on küsimusi - see proua palus mikrofoni enda kätte. Ta oli kindlasti üle 70. Ma ei mäleta täpset sõnastust, aga ta rääkis umbes nii: "Teate, tütarlaps. Te olete veel noor. Teil on kogu elu alles ees. Tuleb veel mitmeid suhteid ja ka lahkuminekuid, aga elu eesmärk ongi kogeda nii rõõmu kui valu. See teeb meid kõiki ainult rikkamaks. Ma isiklikult soovin ainult, et te selle kõik kirja paneksite." 

Nõustusin täielikult. Neelasin säärasest toetusaktsioonist tekkinud klombi vaikselt alla ja nõustusin. Ning see ongi luule jõud - kõiki ühendav ja kaastundlik universaalne jõud. Eile nägin, et see jõud on pealegi veel kahepoolne, sest sama palju, kui luule pakub tuge lugejatele, võib autor saada otsest toetust oma publikult, justkui tänuks oma üleelamiste eest. 

See oli ilus äratundmine.

Kuidas saad aru, et oled ühest laulust sõltuvuses

Näiteks avastades, et kaheksast avatud brauseriaknast kolmes on Youtube, millest igaühte on trükitud sinu praegune lemmiklaul. 

#Dynasty

Kui luuletaja kord aastas kluppi satub

Kuigi oled end juba nädal aega kluppi minekuks mentaalselt ette valmistanud, jõuab laupäev ootamatult kiiresti kätte ja avastad hommikul, et sul pole midagi selga panna. Viimasest klubikülastusest on liiga kaua aega möödas ja ega sa ei teagi enam täpselt, millised suunad klubimoes parajasti liiguvad. Igatahes tuleb ilmselt poodi minna, sest kõik su paremad seelikud ulatuvad vähemalt põlvedeni ja tunduvad Club Teatri sensuaalset atmosfääri arvestades liialt konservatiivsed. Klubides on vist üldine norm end paljastada pisut rohkem kui iga päev tööl käies – see on arusaam, mida kinnitab varasemate ürituste galeriide (ja sinna jäädvustatud poolalasti näitsikute) vaatamine.

Kaubanduskeskuses näed kõigepealt megailusaid kõrge värvliga seelikuid, mida oleks hea näiteks nabapluusiga kanda. Aga need ulatuvad jälle vähemalt põlvedeni. Proovid ühte ja see on nii ilus, et ei saa seda ostmata jätta. Hea näiteks tööle selga panna. Kurat, aga sa pidid hoopis klubiasju vaatama. Okei-okei, proovid keskenduda. Näed ühte miniseelikut, mis tundub vähemalt oma napi pikkuse tõttu sobivat. Kahtled, mis suurust valida, aga jääd oma harjumuspärase rõivanumbri juurde ja proovikabiini tuleb sinuga kaasa number 34 suuruses seelik.

See on väike. Selliste liibuvate seelikute ja pükste puhul tuleb hästi esile üks su keha põhianomaaliaid: väike vöökoht ja suur tagumik. Viimast ei mahuta sa number 34 seelikusse kohe kuidagi ära, lukk läheb küll kinni, kuid su alakeha meenutab kilesse kinni jäänud sardelli. Raske südamega proovid suuremat numbrit, milleks on 36. Sellesse mahub su ahter kenasti ära, aga seelikuvärvli ja su vöökoha vahele jääb kõvasti tühja ruumi. Seelik rändab tagasi stangele.

Sündmuste pöördest häirituna otsustad hoopis pluuse vaadata. Neid on lihtsam osta. Leiad ühe musta pikkade varrukate ja laia kaelusega isendi, mis sulle meeldib. Õigupoolest on sul juba sama tegumoega pluus, aga kirju. Nii lahkud lõpuks võidukalt poest, kotis kaks kehakatet, millest kumbki pole see, mille järele tegelikult tulid.

No olgu. Nimekirjas on ka võrksukad. Sa pole neid kunagi kandnud, aga huvitav oleks ju proovida. Mitte just kogenud šoppajana ei ole sul aimugi, kus (ja kas) võiks antud kaubanduskeskuses asuda Sokisahtel, seega suundud lootusrikkalt Prismasse, lootes sealt võrksukki leida. Kujutad ette, ongi.

Õhtuks jõuab sõbranna sinu juurde ja järgneb kohustuslik klubieelne programm: mõni soojendusjook, peomuusika, potentsiaalsete outfit’ide komplekteerimine ja igihaljas dilemma, kas riskeerida ja lisada kergelt joobununa ripsmetušile lainerijoon või mitte. Julgete päralt olevat maailm, seega riskid ning jääd tulemusega rahule. 

Kaua ei viitsi kodus passida, kluppi tasub minna aga alles pärast südaööd. Seega naudid sõbrannaga õhtut ühes vanalinna baaris, seltsiks tuttav linna sattunud härrasmees.

Üle pika aja kannad kontsakingi. Mis on samuti veidi riskantne ettevõtmine, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kui oled 1,75 meetrit pikk ja paned jalga kasvõi 8-sentimeetrised kontsad, oled juba pikem kui 1,80 meetrit, mis pole väga hea, arvestades, et lõviosa klubis olevaid mehi jääb oma pikkuselt just sinnakanti. Kontsade kandmise negatiivne füüsiline aspekt on muidugi seotud valuga, aga oled valinud oma mugavaimad kontsakingad ning sulle tundub, et teatud määral aitab tarbitud alkohol valu tuimestada. Pealegi on pidu alles alanud ja valu sa ei tunne. Veel.

Nagu arvatud, tunned end lühemate kaastantsijate vahel tõelise kükloobina, aga sellele vaatamata on mehed äärmiselt huvitatud lähikontaktist sinu ja su kaaslannaga. Mingil hetkel on su sõbranna ümber kolm meeskodanikku, kellest üks sirutab tema poole käsi nagu jünger Jeesuse poole, teine püüab end talle võimalikult lähedale litsuda ja kolmas saadab meelaid pilke. Siis tuleb turvamees, kes võtab sinu ja su sõbranna oma tätoveeritud tiiva alla ja transpordib teid läbi rahvamassi mujale. Tema valvsa pilgu all saad sõbrannaga hommikuni muretult tantsida, sest turva põhimõtteliselt tõstab eemale iga ülemäära agara mehe, kes aga jälle, siht silme ees, teie poole tüürib.

Tom Collinsid maitsevad hästi, puuris tantsivad naised meenutavad Victoria’s Secreti modelle ning muusika on kogu aeg nii hea, et raske on tantsuplatsilt lahkuda. Mingil hetkel tuleb siiski teha istumispause, sest valu, mida alguses ei olnud, on kohal, ja tulnud, et jääda. Viimaks muutub see nii tugevaks, et otsustate klubist lahkuda. Aeg ka juba sealmaal.

Kui oled kella poole nelja ajal taksoga koju jõudnud, koperdad kuidagi kodutrepist üles. Võtad esimese asjana kingad jalast ja mõtled, kuidas nii ilusad asjad saavad nii palju haiget teha. Mõtled, et see oleks hea luuletuseidee. Kiusatusele allumata heidad siiski sõbranna kõrvale magama, jalad tuimad, bass kõrvades tümpsumas. 

TELGIGA MÄGEDES: 11. päev. Tagasi koju

Reede oli päev, mil pidime hakkama tõepoolest lõpuks koju lendama. sest piletid olid ostetud. Üle pika aja ei ärganud me telgis, vaid sümpaatses kahetoalises Ida-Berliini korteris ja püüdsime hästi vaikselt asjad kokku pakkida, et oma võõrustajat mitte üles ajada. Eelmisel õhtul linnas jalutades olime talle külakostiks kirsse ostnud. Paigutasime need köögilauale ja kirjutasime väikese tänukirja juurde. Siis läksime hommikust sööma, mida tegime Ülari maja lähedal ühes backerei's. Hoolimata varasest kellaajast käis Ida-Berliinis elu juba täie hooga, klubihitid mängisid, pagaripreilid suhtlesid usinalt kõigi külastajatega ning poetasid osavalt laudadele erinevaid saiakesi, salateid, puuvilju ja cappuccino'sid. 

Pärast söömist oli lennuni veel aega, seega tuli meil mõte tutvuda ka Lääne-Berliiniga. Mõeldud-tehtud, istusime aga jälle metroo peale ja kihutasime läbi allmaailma Charlottenburgi lossi juurde, mis kihas turistidest. Lääne-Berliin pidi olema see "ilusam" Berliin, turistide ja rikaste Berliin, ning see vastas täielikult tõele, kuigi peab ütlema, et idas oli tunduvalt huvitavam. Meil mõlemal oli igatahes väga hea meel, et Ülari just Ida-Berliinis elas ja me eelmisel päeval sellega rohkem tutvuda saime. Charlottenburgi loss oli muidugi võimas ning eks läänes leidus teisigi kauneid vaatamisväärsuseid. Kui juba turisti mängida, siis ikka täiega, seepärast ostsin endale ühe Starbucksi külmutatud caramel macchiato, nagu üks basic white girl kunagi :D 

Hiina turg

Basic white girl stuff

Charlottenburgi loss

Metroopättused

Tegeli lennujaam oli suur, aga sealne süsteem igati loogiline ja nii istusimegi varsti juba lennukis, teel tagasi Eestisse. Seekord lendasime Air Balticuga ja saime täitsa kõrvuti istuda, ilma, et seda alguses kuidagi planeerinud oleksime. Kolmandana istus meie ritta üks Tenerifelt pärit mees, kellega rääkisime terve lennu aja juttu. Täpsemalt rääkis ta meile oma kodukohast, Tenerife eri iseloomuga saartest ning ühest väga huvitavast projektist, mida seal juba aastaid läbi viib. Jutuks tuli ka psühholoogia, inimeste lugemine ja töölevärbamine, milles mees vägagi asjatundlik näis. Reisi lõpuks tundus natuke, et järgmine peatus ongi Tenerife, ja järgmine huvitavam seiklus just nimelt see kõnealune projekt. Kui üksteisest lahkusime, tegi mees meist mälestuseks pilti ja läks oma eestlannast naisega kohtuma. 

Meiegi olime nüüd Tallinnas tagasi. Mulle meeldis, et sellise asja läbi tegin. Õppisin sel reisil, et olen kangem kui arvasin, aga ka seda, et ma pole rändur selles kõige õigemas mõttes. Ma pole see paljajalu tantsiv tüüp, kes hääletab päev otsa maantee ääres, mängib raha eest kitarri ega ole aastaid tööl käinud. Ma armastan väljakutseid, koguda lugusid, millest kirjutada, kuid mingil hetkel saab mul seiklustest küllalt. Hakkan igatsema seda, mis meile muidu nii tavaline tundub. Voodi, dušš, pliit, pistikupesad, täis mobiiliakud, võimalus õhtul arvutist filmi vaadata või end turvaliselt tunda, kui väljas möllab äike, jooksevad ringi metsikud sead või kõrvetab 45-kraadine kuumalaine. 

Sõjahaavad vol lõpmatus

Aga ma läheks kunagi igatahes veel. Siis juba kuhugi mujale. Aga nüüd ma tean, et reisimiseks ei lähe alati vaja hotelle, puhtaid linasid, valget liiva ja kokteile basseini ääres. Saab ka teisiti. Ja teisiti on kuradima põnev. 

Kallid lugejad, aitäh, et minuga selle kõik uuesti läbi tegite. Mis muud, kui uute seiklusteni!

TELGIGA MÄGEDES: 10. päev. Geid, kunst ja kriiti söövad kodutud ehk tere, Berliin!

Leia valvur, kelle hooleks on jäetud kogu haagise julgeolek

Olime ühe varasematest ärkajatest Nürnbergi kämpingus. Pärast pesemisprotseduure asusime ootama Achimi, kes pidi meile laagriplatsile järele tulema. Kusagil oli “stau” (ehk suur liiklusummik, mis on Saksamaa kiirteedel üsna sage nähtus), kusagil mingi laat, nii et meie juht jäi mõnevõrra hiljaks, aga mis sa teed. Lõpuks jõudis särava naeratusega kolme tütre isa Achim oma tõllaga kohale ja sõit Berliini võis alata! Meiega reisis ka üks mustanahaline noormees, kes oli vaiksevõitu, aga siiski sümpaatne. Achim oli sama sõbralik kui telefonis, rääkides meile oma tütardest ja muust huvitavast. Näiteks seda, et on isiklikult kõige kauem neli tundi autoga stau’s seisnud. Neli tundi ummikus. Ränk. Muu hulgas saime temalt teada, et eelmisel päeval oli Nürnbergis kuumarekord olnud. 45 kraadi. See selgitas põrgukuumust, mida Nürnbergis hääletades tunda saime.

Vahepeal joonistasime Karliga kordamööda jooni tõmmates ja saime hakkama päris uhke šedöövriga

Mulle meeldib vahel ennast lahedamatel hetkedel kõrvalt vaadata ja sõit Berliini andis selleks järjekordse võimaluse. Siin ma olen, Saksamaa kiirteel. Võõras autos, mida juhib mustasilmne sõbralik mees nimega Achim, kellega olen äsja tutvunud ning kes sõidab ühte Berliini haiglasse oma tütart vaatama. Achimi kõrval istuv mustanahaline noormees suigatab vahepeal unne, nagu ka Karl minu kõrval. Raadios mängivad ingliskeelsed popphitid ja Achim suundub selle veidra seltskonnaga üha edasi. Ta peab tütre juurde jõudma.

Kui sõidetud oli umbes pool teekonnast, tegime mäkis kohvipeatuse (kohati on see reisikirjeldus nagu reklaam McDonald’sile, aga not sponsored :D). Ja hoolimata sellest, et saime autos ka oma nahal ühe kuulsa Saksamaa “stau” järele proovida, möödus rohkem kui 400-kilomeetrine reis ootamatult kiiresti. Kindlasti kasutan BlaBlaCari tulevikuski.

Jätsime Achimi ja tema kõrvalistujaga hüvasti ühe Berliiniäärse bensiinijaama juures. Suuremeelse inimesena oli juht valinud meie jaoks koha, kust saaksime mugavalt edasi metroo peale minna. Selleks hetkeks olin meie seiklustest juba üpris väsinud ega suutnud ära oodata hetke, mil lennuki peale ja tagasi koju pääseksin. Me olime Berliinis - linnas, kust pidime hakkama koju lendama. Siinkohal tekkis meil Karliga järjekordne vastasseis, sest mu reisikaaslane tahtis veel üheks ööks Berliini jääda, et sellega lähemalt tutvuda. Alguses olin ülinördinud, kui mulle jõudis kohale võimalus, et ma ei saa jälle koju - seda oli juba paar korda juhtunud. Veel üks päev, ja ma ei teadnud, kas enam jaksan. Aga Karlil olid päris head argumendid jäämiseks (ikkagi BERLIIN, millal sa veel siia satud, once in a lifetime, ööbimiskoht on olemas). Kuna olen enda eesmärgiks teinud enam-vähem kõige järeleproovimise ja see oli lõppude lõpuks ikkagi BERLIIN, siis nõustusin jääma. Üks päev veel.

Ööbimiskohaga oli huvitav lugu. Ilmselgelt ei saanud me Berliinis telkida. Seepärast oli Karl meie sõidu ajal ühe tuttava käest uurinud, kas ta teab kedagi, kelle juures saaks Berliinis ühe öö veeta. Ta leidiski ühe tüübi, kes pidavat Berliinis elama, ja pealegi veel olema eestlane. Tuli välja, et see võõras tüüp osutus üheks minu tuttavaks :D Maailm on ikka nii väike.

Sõitsime metrooga Ülari juurde, kes elas Ida-Berliinis. Lääne-Berliin on siis see põhiline "turistide Berliin", samas kui Ida-Berliin on rohkem selline hooletult elegantne ja vaba linnaosa, kunstnike, getode ja värvide päralt. Nähes sealseid karvaseid ja sulelisi, kostüüme ning kogu seda hullumeelsust, hakkas mulle mõte Berliini jäämisest täitsa meeldima. Kui olime Ülari juurde jõudnud, natuke hänginud (ja järgmiseks päevaks lennupiletid ostnud!), läksime Karliga linna avastama. Esmalt maandusime ühe toimeka hindu kiirtoidurestorani, kus sõin ühte parimatest veganburgeritest oma elus. Edasi ma lihtsalt kõndisin, ahmides kogu seda kultuuri endasse. Ma arvan, et Berliin on üks väärikas lisandus mu lemmiklinnade nimistusse. See koht on loominguliselt äärmiselt inspireeriv, lastes iseäranis hästi särada stiilselt riietatud geidel, erinevatel rahvustel, politseinikel, gräfititel, värvidel, kunstil ja kerjustel. Näiteks nägime Ülari maja lähedal kodutut, kes sõi kriiti. Aga kõik olid nii vabad ja kõigil oli kõigest suht pohhui.

Berliini metroo võlud ehk kui Dalí tekitab kohe koduse tunde

Seltskond eestlasi ühes Berliini korteris

Hindu hoolikalt valmistatud supereine

Oma jalutuskäigul nägime ühte koera. Ta ei lebanud niisama külili, vaid lõõtsutas, ise peaaegu teadvuseta; tundus, et tegemas oma viimaseid hingetõmbeid. Tõenäoliselt oli süüdlaseks kuumus. Ja jällegi, kogu sellel mööduval rahvamassil oli pohhui, inimesed lihtsalt astusid temast üle. See kõik tundus tol hetkel nii normaalne ja aktsepteeritud, et esialgu läksime meiegi edasi. Aga see jäi mind nõnda kohutavalt piinama, et sundisin Karli endaga tagasi pöörduma, kui ta püüdis mulle selgeks teha, et koeral oli rihm kaelas ja omanik lähedalasuvas kohvikus olemas. Ma lihtsalt ei saa olla inimene, kes niisugustest vaatepiltidest eemale kõnnib. Koer oli aga sealt kadunud. Oma edasisel teekonnal nägime veel mitmeid selliseid lebavaid ja lõõtsutavaid koeri, kes tundusid siiski omanike lähedal ja piisava tervise juures olevat. See rahustas mind veidi.

Ärge siis rotte toitke, eks

Üks rebel rebelitele loodud poe ees

Kunsti linn ...

... jalgrataste linn ...

... ja õue tõstetud mööbli linn

Muidugi ka värvide linn ...

... ja ennekõike armastuse linn

Kui me tagasi Ülari juurde jõudsime (ta andis meile võtme), polnud korteriperemees ise veel tagasi jõudnud. Kui see viimaks juhtus, jõin temaga veidi õlut ning sain Berliini kultuurse, kõiki aktsepteeriva ja üllatusterohke elu kohta rohkem teada. Muu hulgas kuulsin, et see on noorele kunstiinimesele parim koht elamiseks. Mõjus inspireerivalt ja pani täitsa mõtlema ...

Õlled joodud, veetsime kümne päeva jooksul esimese öö päris katuse all.