Kuidas lunastada liigsöömise pattu ehk jõulud kalmistul ja kirikus

 

Jõululaupäeval käisime ema ja vanaemaga kalmistul haudu korrastamas ja surnutele häid jõule soovimas. Teel sinna pakkusid silmailu mõne (tõenäoliselt lennuvõimelise) olendi jäljed, mida suurlinna tihedas liikluses just sageli ei leia.

 Ühel tiivulisel eksemplaril oli nähtavasti ka nelja käpaga sõber. 

Iga-aastane traditsioon aastast 2009 on vanaemale jõuludeks omatehtud kalender kinkida. Tervitaks siinkohal ka teisi, kelle sünniaastat sümboliseerib lammas/kits.

Arhiividest leidsin paar varasemate aastate varianti ka, isiklik lemmik kassiaasta kalender on paraku tänase päevani jäädvustamata jäänud.

 24. detsembri õhtuks olid kuuse alla juba mõned pakid kogunenud.

Väikelinna võlud ehk kui terve pika tee Haapsalu vanalinna kohtud vaid üksikute inimesega. Tühjal tänaval näitab teed minu pere.

Haapsallastel on sel aastal väga soliidne jõulupuu.

Paari sammu pärast olime kirikus, kus ootas meid kell 19.00 algav jumalateenistus. Teemad olid huvitavad, sai palju laulda, ilusat koori kuulata, oma endist solfedžoõpetajat koori juhtimas näha, ülimalt oskuslikku orelimängu imetleda (mul oli reaalselt vist vahepeal suu imetlusest lahti) ja lasta jõulutundel ennast täielikult üle võtta.

 Esimesel jõulupühal saime Jannuga kokku ja käisime promeneerimas.

 Selle aasta kingid olid mõnusalt retrohõngulised.

Soovin teie aastalõppu rohkelt lumest tehtud memmesid, taate ja moodsat kunsti; aastavahetusse ülevoolavust, šampust ja rahulolu ning algavasse aastasse otsusekindlust uute eesmärkide täideviimisel!

Paid!

Vanaema on üks ilus inimene

Vanaema näitab lahkelt oma muljetavaldavat margikollektsiooni. Oi-oi! Ühe margi peal on kaks punast kärbseseent. Väiksema seene jala alguses (mükoloogid sulgevad silmad, et ignoreerida mu puudlikku seeneterminoloogiat) on pealuu, mille funktsioon on ilmselt märkida, et tegu on surmavalt mürgise seenega. 

Vanaema toob köögist kinnikleebitud ümbriku, millel on seesama mark, ainult et...

võigas pealuu seene jalamil on pisut leebemasse võtmesse viidud. 

Vanaema: "Ma värvisin selle hirmsa kolba valgega üle. Et viisakam oleks. See pealuu seal oli nii kole!" 

Tädi Sveeta ei oska iial arvata, millised õudused selle süütu valgendajapleki alla peidetud on...

"Tiiu" sai vabadusse

Pühade ajal tegelesin pisut oma unustusehõlma vajunud elu esimese novellilaadse moodustisega ja riputasin ta jälle siia: http://nihilist.fm/tiiu/


Tänu Nihilistile olen hakanud end vähem üksi tundma. Inimesed näevad enda ümber samu asju, mida olen vahel näinud mina, aga erinevalt minust oskavad nad selle tihtipeale ka kuradi hästi kirja panna. Lollused, egoism, ebaõiglus, vassimine ja prassimine tulevad nähtavale ning sõnavabadus saab täies õies pulbitseda. Lisaks pakub aeg-ajalt rõõmu mõne väga loomingulise autori väga loominguline sõnakunst. 

Seda oli meile kõigile väga vaja.

FELIKS ehk kodanik rubriigist Meie aja heerosed

Feliks on imeilusate pruunide silmadega vanahärra. Oleks ma vaid 40 aastat vanem... Ta vaatab mind tükk aega ja pöörab siis pilgu jälle ära, justkui tahaks midagi küsida, aga ei julge.

Bussis on vaikne. Eriti selle kohta, et on päev enne jõululaupäeva. Aeg-ajalt lõhestab vaikuse kõlaritest kostuv üleskutse: "PEATUSES PEATUMISEKS VAJUTA PALUN STOPP-NUPPU!". 

Just see lause Feliksil hinge peal ongi. Viimaks ei pea ta enam vastu ja küsib mu käest: "Vabandage, mida see tähendab, et "Peatuses peatumiseks vajutage palun stopp-nuppu"? - "See tähendab, et enam buss igal pool niisama ei peatu." - "Kas tõesti?" - "Buss peatub ainult siis, kui keegi on enne stopp-nuppu vajutanud või kui bussijuht näeb, et inimesed peatuses ootavad. Kui peatus on tühi ja keegi pole nuppu ka vajutanud, sõidab buss peatusest mööda." - "Ausalt või? Seda on küll hea teada saada."

Räägime veel tühjast-tähjast. Muuhulgas küsib Feliks, kas bussis vargaid ka on. - "Vargaid? Ma pole Tartus küll bussis vargaid kohanud. Tallinnas on neid vast rohkem." Millepeale hakkab Feliks rääkima, kuidas ta on Tartu bussis kaks korda aidanud vargad kinni püüda. Mõlemal korral mustlased. Ühel korral päästis ta ühe vanadaami dokumendid, teisel korral aitas koolitüdrukuid. "Haarasin lihtsalt vargal kraest kinni ja ütlesin: "Pane tagasi, mis võtsid!" Feliks tõdeb, et tegelikult ei julge eestlased väga sellisele ülekohtule vahele astuda. Pigem pigistavad silma kinni ja elavad oma elu edasi. Peaasi, et ei peaks mingitesse sekeldustesse sattuma. Aga ta arvab ka, et pärast on endal hea tunne, kui oled kellegi vargusest päästnud. Ma leian, et see on äärmiselt auväärne ja julge tegu. 

Läheme Feliksiga samas peatuses maha ja enne lahkumist soovib ta mulle ilusaid jõule. 

(Victoria) Inglite aeg

Iga aasta lõpus saab lisaks jõuludel enda kere täistoppimisele imetleda imekauneid daame, kes pole suure tõenäosusega söönud ühtegi liigset verivorsti. Kuigi ma ei tea moest rohkem kui karu õmblusmasinast, siis Victoria's Secreti show'sid ja muid tegemisi olen jälginud juba päris mitu aastat. Neid kauneid naisi on ju äärmiselt ilus vaadata, lisaks on nende kehakatted kohati meeldivalt kunstipärased. Kõik need show'd on täis energiat, elu, liikumist, muusikat, positiivsust, rõõmu ja ilu - kes saaks seda mitte armastada? 

Üks mu asjad-mida-elus-tahaks-teha-nimekirja punktidest on näha seda show'd laivis. Paraku kipun arvama, et ajaks, kui see soov täide läheb, on mu lemmikmodellid (Behati Prinsloo, Alessandra Ambrosio, Rosie Huntington-Whiteley jt) juba 70-aastased ja pesumodellidena enam mitte nii hinnatud. 

Oksendamiseni kasse ehk Üks armastusest liigagi nõretav postitus

Praegu on varjupaigas tegelane, kel aastaid juba omajagu, aga kes on üks armastusväärsemaid olendeid, kellega viimasel ajal kokku olen puutunud:

(http://www.loomadevarjupaik.eu/koerad-koduootel/show-1/Oldi-id-4408/),

ta on lihtsalt s e l l i n e päikeseratas. 

Tegelikult tegelesime täna koerte asemel hoopis kassidega. Nimelt koristasime Katu, Mintsi ja veel ühe daamiga viimaste puure. See tegevus hõlmas endas üsna paljut: mööbli ringitõstmist, toidu ja vee doseerimist, tekivoltimist, aardeotsinguid (vihje allolevale pildile), silmade puhastamist, mehaanikutööd, pesemist, pühkimist, küünistamist, karedat kassikeelt, karvaseid riideid ning ilusaid kasse. Sealsed kassid on nii vahvad, kõigil selgelt eristuv iseloom, omad mängud, oma lugu ja oma suhtumine. 

Mulle hakkavad niimoodi juba kassid peaaegu sama palju meeldima kui koerad.

Jälle oli hea näha, et nii mitmed inimesed neil heakorrapäevadel ikka käivad. Mul on vedanud, et ka mu lähedaste sõprade hulgas on jätkuvalt kodanikke, kes nendeks paariks tunniks nõustuvad igasuguse isekuse kõrvale jätma ja aitama neid, kes seda vajavad

ja väärivad. 

Ja mõtlen jälle, kuidas mul on õnnestunud sellised sõbrad saada 

(#hellusetulv #naiselikemotsioon #inimesedonilusadjahead #kuimaailmtundubparempaik #misontegelikulttähtis).

Rohkem väikeseid tiigreid leiad siit: http://www.loomadevarjupaik.eu/kassid-koduootel/.

Ja aasta naise auhind läheb...

Pakin jõulukingitusi. Ei suuda kusagilt kleeplinti leida. Otsin abi elutoast, kus E parajasti oma loomulikus keskkonnas õmblustööga tegeleb. 

E: "Kui sa tahad kleeplinti, siis kõige lihtsam viis seda saada on minu kotist."
M-L: (kaevab kotis)
E: "Seal pinali sees peaks olema."
M-L: Leidsin! (tõstab võidukalt leitud aarde õhku)
E: "Ähh, see pole ju pinal!"
M-L: "Mis see siis on?"
E: "Meigikott!"

Veel paradokse meie imelikust maailmast

http://ekspress.delfi.ee/news/arvamus/toivo-tanavsuu-inimesed-nalgisid-prugikast-taitus-gurmeetoiduga?id=70377075

Teen homme kell 14.15 sotsiolingvistika eksami ära ja siis hakkan jälle ise kirjutama selle asemel, et hästikirjutavate ajakirjanike rasva peal liugu lasta.

Mulle meeldib alati, kui sellised haiged bürokraatlikud reeglid kusagil jälle kajastust leiavad. Kui keegi on tähele pannud ebaõiglust, mis närib inimest niivõrd, et ta peab selle teistelegi nähtavale tooma. See näitab, et meil on veel lootust.

Võib-olla.

Hakkan räppi kirjutama

Ja ütlen seda nii pühalikult siin selleks, et selle katsumuse beilimisel ikka parajal määral häbi tunneksin.

Muidugi peab mainima, et mis puutub räpi esitamisse, siis pole ma selles just osavaim. Väike näide:

Mina: "Sest mul on paha, laske mind maha, tuumapohmell ja rahhi pole et lõpp tuleks sel. Klubist käest annan viimse sendi, libedalt, tengelpung on tühi jälle nendin, kibedalt"

E teisest toast: "Ütlesid midagi või?"

Mina: "Ma RÄPIN!"

Aga mingil moel olen teemaga ikka tuttav ka, sest aus hea rütmiga lüürika on mulle alati meeldinud. Päris mitu Toe Tagi ja Eminemi lugu on mulle vanematest aegadest igaveseks pähe jäänud. "Pankrot" on ainult üks näide. 

Kui Krissuga nooremad olime, siis kirjutasime suurest armastusest Toe Tagi vastu omaenda räpilugusid. Paradoksaalsel kombel oli ühe pealkiri näiteks "Anarhia klubi". Muud ma sellest väga ei mäletagi.

Hüljatud pead, kassipuud ja maavälised organismid

Eile õhtul tegime Küllikese juures selle aasta esimesed piparkoogid. Säästan teid üksikasjadest. Piltidest ei säästa. 

Jõutrenn

 Lõbusat osa ootamas

 Inceptions

Milline ei peaks üks tore piparkook välja nägema vol 1

 Milline ei peaks üks tore piparkook välja nägema vol 2 ehk "Millisele see pea kuulub?"

 Kassipuud

Kõige õõvastavam piparkook ehk ET

 Õhtu playlist kinnitas, et Eestis on aegade jooksul ikka head muusikat tehtud. Üks näide:

Eeskujulike TÜSikatena kuulasime meie repsi lugusid ka:

Järjekordne postitus sarjast "Üllatusloomad" ehk mida teha, kui su vannitoa on vallutanud ämblik

Ja sealjuures mitte mingi väike ämblikupoiss, keda vaevalt näha on, vaid ikka selline jurakas:

1. Mine pahaaimamatult vannituppa hommikusi protseduure tegema.

2. Hakka kraani lahti keerama.

3. Tunne käe vastas mingit niiti ja arva, et see on juuksekarv.

4. Avasta, et niidi lõpus ripub tegelane ülalolevalt fotolt.

5. Tunne, kuidas aeg sinu ümber peatub. Tunneta šokiseisundit. Tunneta seda veel. Ja veel.

6. Tee kindlaks, et ämblikul pole plaanis mööda vannituba rändama minna, vaid ta püsib rahumeelselt paigal.

7. Tagane valget rahulippu (tegelikult küll valget käterätikut) käes hoides vannitoast ja mõtle, mida edasi teha.

8. Mängi mõttega korterist kus kurat lahkuda ja see koos ämblikuga igaveseks lukustada.

9. Unista sellest, kui tore oleks ikkagi vannitoas kümmelda (ilma ämblikuta).

10. Võta tühi moosipurk ja hiili sellega vannituppa tagasi.

11. Hinga paar korda sügavalt sisse-välja.

12. Lase ämblikul purki ronida ja pane kaas peale.

13. Mängi mõttega mõnele arahnofoobist tuttavale varajane jõulukingitus teha.

14. Loobu sellest mõttest.

15. Mine rõdule ja poeta ämblik purgist rõduäärele. 

16. Vaata, kuidas ta sinust võimalikult kaugele sibab. 

Nirvaana nimega Nihilist

Ega minusugune edev mutt suuda oma asjadega ometi nii ahvatlevast lavast nagu Nihilist.fm eemale hoida. Siiani olen väga rahul kõigega, mida sinna kirjutamine endaga kaasa on toonud, mistõttu ei jää see ilmselt viimaseks korraks. 

http://nihilist.fm/paha-hugo-naerab-paremini/

Vahelduseks tegelengi vist nüüd natuke hoopis proosaga. 

Proovige ka!

Meenutades Paulasid

Käisime L-iga kinos "Nullpunkti" vaatamas, mis tõi esile päris palju ebameeldivaid mälestusi. Ma ei nuta siis, kui hea tegelane filmis sureb või mees vähihaigele naisele pika armastusest nõretava monoloogi peab. Aga see film tekitas just nende mälestuste pärast isegi minusuguse südametu monstrumi silmakoobastesse hetkeks midagi vedelikulaadset. Siiski pani "Nullpunkt" taas kord hindama ülikooli viimasel kursusel käimist koos inimestega, kes sinu kohta klassis õelaid kirju ei saada, sind ei ähvarda, sinu kohta kuulujutte ei räägi ega pane sind tundma, nagu oleksid maailma kõige üksikum inimene. Ma pole kindlasti ainus, kes endal ja Johannesel midagi ühist leiab. Ja eks selles olegi ju heade filmide võlu - võimaluses end tegelastega samastada. 

"Nullpunkt" on täpselt sama suurepärane film kui suurepärane on samanimeline raamat. Raamatut olen vähemalt neli korda lugenud. Filmi vaatan ka tulevikus kindlasti veel mõne korra. 

Soovitan! 

Kui Mints sai "Eesti Laulu" poolfinaali

Kuradi sõbrad, teevad midagi sellist ja panevad mõtlema, et äkki peaks ka millegi tõeliselt suurega hakkama saama.

http://eestilaul.err.ee/0e706545-5601-4b6d-8045-f2c62673e0b4

Tegelikult meeldib mulle väga, kui inimesed mind pingutama panevad. Mõni inimene inspireerib sind oma olemusega. Teised inspireerivad omadustega. Praegu inspireerib mind pühendumine,
sihikindlus ja ettevõtlikkus. Eriti inspireeriv on aga asjaolu, et keegi võib istuda kodus kirjutuslaua taga, stuudios või pargis puu all, kirjutada oma emotsioonidest laulu, luuletuse või jäädvustada tunded pildis, ning ühel hetkel ainult ühe inimese peas istunud ideest võib aja jooksul saada midagi, milles tunnevad end ära tuhanded. Kui seda suudavad sulle lähedal olevad inimesed, pead seda ka sina suutma. Inspiratsioon kõige paremas tähenduses.

Muidugi on kohustuslik lisada, et olen uhke sõprade üle, kes millegi sellisega hakkama saavad.

Romantika lainel ehk Vombatitest võlutud

Vahel ei tundu mõni lugu esimesel kuulamisel nagu midagi erilist. Siis aga kuuled seda juhuse tahtel kunagi hiljem veel kusagilt ja avastad äkki, et ei suuda enam selleta elada. 

Ma arvan, et olen viimase kolme päeva jooksul järgmist lugu kuulanud vähemalt 50 korda. 

                        

Is this such fantasy that I should think

Someone like you could love a creep like me

***

And I don't come here for the exclusivity

I just come here for the view

And the minuscule chance of some close proximity

Or an awkward conversation with you

Yeah that'd be cool


Someone protect me from the one I love

Rubriigist "Olgem ausad - keda kotib peale minu?"

Pärast nädalatepikkust võitlust iseenda, oma partneri (:D) ja printimisaparaadiga sai see paha poiss täna lõunal viimaks õppejõu postkasti poetatud. Nüüd ootab ta seal oma saatust ning meie ootame oma hinnet ja reedest ülesastumist sotsiolingvistika seminaris. 

Pagana 63 lehekülge. Ma loodan, et enne makatööd mul sarnast suurprojekti ette võtta ei tule. 

Kuidas saad aru, et vanadus jõuab lähemale?

- Sa pead oma sõbrannadega vestlusi, mille teemaks on see, kui noor keegi teist välja näeb.


S number 1:

Mis te nüüd, ma näen ikka 23 välja vähemalt

S number 2:

Ma ei tea...vb ma ei tee ise siis vanustel vahet 

S number 1:

vb tõesti 

S number 3:

pff, minu poolest võiksite te mõlemad vabalt 18 ka olla :D

S number 1:

haha

S number 2:

nunnu, vaat kes räägib :D mu meelest sa näed välja sama vana kui kümnendas

Rubriigist "Vahvad Vestlused" ehk Kuidas ma katlakivieemaldajat jõin

Leidsin ühe võluva MSN-i vestluse oma noorusaegadest, TRUE STORY:

Mann. | ütleb:
ega ma meelega ei joonud
okei
See oli nii
Tegin endale teed, või noh, mitte teed, aga seda oma firmajooki
kuum vesi siirupiga

arlu ütleb:
nu

Mann. | ütleb:
rämee hea on see
nii siis jõin seda ja olin omadega rahul, kruusitäie jõin ära ja vaatasin superstaari
E tuleb mingi hetk ukse peale ja küsib, et kuule ega sa ometi seda vett ei joonud sealt veekeetjast
mul oli nagu et jaa jõin ikka

arlu ütleb:
:D

Mann. | ütleb:
E läks näost roheliseks, ütles, et seal veekeetjas oli katlakivieemaldaja sees :D

Mann. | ütleb:
mul oli suht tänks, et keegi mulle ka ütles, kurat VEEKEETJAS PEAKS OLEMA VESI, MITTE KATLAKIVIEEMALDAJA, keegi ei öelnud midagi 
Ma ei pea selliseid asju loomulikust intelligentsist eeldama

arlu ütleb:
mis sai???
see on mürgine ju gaaash

Mann. | ütleb:
on jah, E oli jummala ähmis
kunagi jõi krissu lilleväetist
me ikka peame kõike suhu ajama endale

Reaalsus (loe: sess) koputab

Vahepeal tuleb meelde, et tegelikult peaks kirjanduslikust karjäärist unistamise ja kontrollimatu kirjutamise asemel tegelikult hoopis ülikooli lõpetamisega tegelema. Jah, kirjutada tuleks küll, aga mitte põrgust, kahe peaga inimestest või sellest, kuidas maod metsas kellegi ajust verd imevad, vaid hoopis evidentsiaalsusest, episteemilisest modaalsusest ja sellest, kuidas eesti keeles tõenäosust väljendatakse.

Lisaks on kätte jõudnud sess. Esimene eksam on onomastika ehk nimeteaduse kohta ja leiab aset juba sel reedel. 

Kõigega läheb pagana kiireks ja unetunde jääb üha vähemaks, kuid aastatega on kohustused hakanud üha vähem kohustuste moodi tunduma. Mul on onomastika eksam (ja varsti ka kõik need teised); toimetamise eriala; tõlkimise töö; kirjutavad sõbrad-tuttavad, keda tuleb aina juurde; head raamatud; huvitavad kirjandusüritused ja võimalus kirjutada. See moodustab ühe suure tekstidega seotud aspektide ringi ja see ring on üks parimatest asjadest mu elus. Võib-olla ei jää see kestma. Jumal teab, mis pärast kevadet ja kooli lõpetamist saab. Ma ei pruugi siis enam kirjanduses kümmelda. Võib-olla ei pääse ma mõne aasta pärast kirjandusele lähemale, kui raamatupoes raamatuid müües. Aga praegu tunnen, et ükskõik, kas õpin, töötan või veedan vaba aega, teen seda, mida alati olen tahtnud. 

Loodetavasti on mul meeles seda postitust enda motiveerimiseks vaadata, kui homme öösel avastan, et ei tea onomastikast ikka suurt midagi. 


Sõbrad, soovin teile edukat sessi!

Fifty Shades of Art

M: (Vaatab mind tükk aega vaikides ja küsib siis): "Kuule, sa minuga seda kunstikooli tudengite näitust ei taha vaatama tulla?"

Mina: "Lähme. Kust sul selline mõte tuli?" 

M: "No su sinika kollase ja lilla sümbioos meenutas ühte maali, mida viimati Kumus nägin"

Lapse koht ei ole puuris

Rebasekutsikad ei taha puuris olla. Nad tahavad võimalikult palju ringi joosta, mängida, ringi nuuskida, et ema neid jahti pidama õpetaks. See tundub lihtsalt nii kuradi vale, et inimesed saavad loomi vabast loodusest üles noppida, puuri vangistada ning siis nad sealt endale sobival ajal välja võtta ja tappa, et ennast nende laipadega kaunistada.

Kuidas on võimalik olla inimene ja pidada täiesti normaalseks seda, et kümned tuhanded elud, kümned tuhanded tundvad, uudishimulikud, elujanulised ja terved olendid tehakse pelgalt mingiteks toorikuteks, mille peale karusnahka kasvatada? Lasta neil sõna otseses mõttes mädaneda, hääbuda, hulluks minna? Ja millepärast? Sellepärast, et inimesed saaksid ilusad olla, mis ei ole isegi üks meie põhivajadustest. Maslow püramiidis pole ilus olemise vajadust. Kui, siis on ilus olemise vajadus kuidagimoodi tuletatav tunnustusevajadusest, aga vähemalt mul ajab kellegi seljas pooliku laiba nägemine pigem südame pahaks. 

Seda soojuse juttu võid oma vanaemale rääkida. Kui sa ei ela just metsas, tsivilisatsioonist väljas, ei söö seeni, marju, ei pese end allikaveega ega küti ise omale liha, siis on sul soojuse saamiseks kümneid teisi võimalusi. Seda ei pea tegema selliste kannatuste arvelt. Sest asi ei ole ju ainult tapmises, vaid ka viisis, kuidas seda tehakse. Kui kellelegi nii ulatuslikke vaimseid või füüsilisi kahjustusi tekitatakse, siis ta paratamatult kannatab. Kas see on tõesti vajalik?

Lugege Rando tabavat artiklit ka:

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/rando-liiva-mida-oleme-valmis-tegema-9-miljoni-euro-eest-aastas?id=70208963

Hea pidu oli siis, kui ärkad sinise silmaga

Sa ärkad laupäeva hommikul üles ja su silm valutab metsikult. 

Üllataval kombel mäletad eelmisest õhtust ja ööst peaaegu kõike. Kuidas sa paar korda natuke liiale läksid ja vaatasid oma sõpru liiale minemas. Kus sa käisid, kellega rääkisid, natuke isegi seda, mida ütlesid. Sa mäletad tumedas riietuses inglit, kes sulle Rüütli tänava alguses pudeli vett andis. Muidugi mäletad asju, mille üle uhke oled (näiteks et iseseisvalt pärast pidu jalgsi kesklinnast Annelinna marssisid), ja millest puudust tunned (ühest oma lemmik-kindast ja vihmavarjust, mida endaga peolt koju kaasa ei taibanud võtta).

Aga see kõik ei seleta, miks su silm praegu põrguvalu teeb. Kellegagi kaklemist sa ei mäleta. Pärast mõnda telefonikõnet eelmise õhtu kamraadidelt ja eredamate hetkede lustlikku meenutamist eksleb su pilk peeglisse. Su paremat silma katab potisinise-punasekirju sinikas, mis ulatub kulmuni ja jätab sinust mulje kui: a) mõnest naistevangla põgenikust; b) perevägivalla ohvrist; c) noorest daamist, kes teeb lauvärviga esimesi katsetusi, mis on paraku ebaõnnestunud. 

Päris hirmuäratav, mida ma teadvustamata olekus endaga teha võin.

Kaotatud kindapaare: 2,5 (Kui keegi näeb Rüütli kandis üht tumelillat sõrmikut, suunake see palun minuni)

Mis on kunsti hind?

Valu. Halvad perekondlikud suhted, vägivald, pettumised, ähvardused, hirm, lüüasaamised, kaotused, emotsioonide endashoidmine, teesklemine, saladused, kadedus, mahajätmised, hüvastijätud, täitmata kohad elus, depressioon, viha, valu. 

Dekadentsi rajaja ja minu lemmikluuletaja Charles Baudelaire on oma lapsepõlve kohta kirjutanud, et see on olnud nagu lõputu sünge äike, mida vaid haruharva suutnud mõni päikesekiir valgustada. Salvador Dali ema suri vähki, kui Dali oli 16-aastane. Virginia Woolfi ema ja poolõde surid paariaastaste vahedega. Woolfi teine poolõde pandi hullumajja ja Virginiat ja tema pärisõde Vanessat kasutasid seksuaalselt ära nende vanemad vennad. Selliseid näiteid on lademetes. 

Kõigel on hind. Järgmine kord, kui hakate pärast mõne suurteose lugemist kadedalt välja ütlema lauset: „No on ikka mõnele seda annet antud...”, siis mõelge selle peale. Anne ei ole midagi, mis kukub mõnele inimesele nagu muuseas taevast ebaõiglaselt sülle, jättes teised sellest ilma. Mõnel inimesel on tõesti rohkem annet, aga ta on selle eest pidanud mingit hinda maksma. Karma saab kõik kätte, ükskõik, kas on seda juba minevikus teinud või teeb seda tulevikus. Ainult hästi või halvasti ei lähe kellelgi.

Ma ei saanud tükk aega kirjutada, sest kõik oli liiga korras. 

Täna ärkasin iseenesest kell 7 hommikul ja kirjutasin viis lehekülge luulet. Ma ei ütleks, et selle tulemuseks alati kunst on, aga vähemalt paneb sisemine põlemine mind kirjutama ja see viib mind kunsti sündimise võimalusele veidi lähemale kui mitte kirjutamine. 

Ja kui mu eelnev jutt teid ei veennud, siis äkki veenab 
Mihhail Lermontov:

Ma õnne taevastelt ei palu
Mind ära tüüdanud on arm
Ma ihkan elu, ihkan valu
Las tulla saatus suur ja karm!
Mul pole loidu rahu vaja.
Kas maruta on ulgumerd?
Kas see saab olla luuletaja,
kel rahutus ei läida verd?
Ka piin ei murra teda maha.
Ta liugleb täie rinnaga.
Ta kuulsust teisiti ei taha
kui kannatuste hinnaga.

Pean endale seda vahel meelde tuletama.

Elevandi pisarad

Ma olen elus ühe korra tsirkuses käinud ja mäletan sellest ainult ühte asja. Ma ei mäleta inimesi ega loomi, kes seal esinesid, kui palju publikut oli või kui kaua etendus kestis. Aga ma mäletan, et ühe etteaste lõpus pidid elevandid publikut tänama. Viis elevanti põlvitasid, igaüks ühes trapetsi nurgas. Üks loomadest põlvitas minu vastas ja just sel hetkel nägin karjuvat vastuolu elevantidega, keda olin harjunud loodussaadetes nägema. Loodussaadete elevandid olid rahulikud, taarusid pika sammuga puulatvade poole ja napsasid sealt lehti. Elevant minu ees põlvitas õhukesel vaibal, roosa vestike seljas, ja ma ei näinud ta silmades enda peegeldust. Ta silmad olid täiesti tühjad ja seisid paigal. 

Detsembrikuu keskel toimub üritus nimega Jõulutsirkus, kus esineb lisaks inimestele ka terve hunnik loomi (http://www.piletilevi.ee/est/piletid/joulutsirkus-2014-143460/). 

Mul on südamest hea meel tõdeda, et üha enam on inimesed hakanud mõistma, kui ebainimlik tsirkus on. Et on inimesi, kes südamest tsirkuste vastu võitlevad (vaadake meenutuseks kasvõi dokumentaali "Tsirkusetuur": https://www.youtube.com/watch?v=ZpfiONGMaIg). Isegi mu sõbrad, kes muidu loomakaitsjate põhimõtetega ei nõustu, inimesed, kes söövad kolm korda päevas liha, on taibanud, et tsirkus on juba natuke üle piiri. Selle üle on mul hea meel. Ülalviidatud ürituse kommentaariumi oli ka hea lugeda. Sellistel hetkedel ei tundu maailm nii hukas olevat. 

Aga maailm o n hukas, sest detsembrikuu keskel toimub üritus nimega Jõulutsirkus, kus esineb lisaks inimestele ka terve hunnik loomi. Tsirkused ei ole kuskile kadunud. Endiselt röövitakse loomi nende loomulikust keskkonnast, veetakse teise maailma otsa ja tagatipuks õpetatakse julmade meetoditega läbi rõnga hüppama, tantsima või ühel jalal seisma. Ja ei, nad ei naudi seda, et saavad oma oskustega hiilata. (Küsimus suurele ringile: mitu korda olete National Geographicus näinud elevanti ühel jalal seismas? Niisama, et näiteks teistele elevantidele muljet avaldada?) Loomadel ei ole tsirkuses lõbus, kuigi on palju vaeva nähtud, et see nii tunduks. Kõik, kes vastupidist näidavad, otsivad lihtsalt sellele julmusele vabandusi. Ning inimesed, kes väidavad, et armastavad loomi ja lähevad neid sellepärast tsirkusesse vaatama on kas naiivsed, tõsises infosulus või erakordselt idiootsed. 

Kõigepealt on nad puuris - metsloomad, kes sinna ei kuulu. Siis lastakse nad välja, neid lüüakse, sõimatakse (kuigi nad pole seal niigi vabatahtlikult), nende peale karjutakse ja nende kõrvade taha haagitakse metallist konkse, mis nad põlvitama sunnib. Aga see ei ole kõige hullem. Kõige hullemad on alati nende silmad, just nagu esimesel tsirkuseelevandil, keda nägin. See pilk nende silmis, kui nad tagasi puuri pannakse. Metsikust loomast on saanud alistunud loom. Keegi, kes ei võitle enam isegi vastu, kui teda lüüakse. Teda ei huvita, sest isegi kui ta surnuks pekstakse, on see ikkagi parem, kui sellistest tingimustes edasi elada. Nende loomade vaim on murtud ja nende silmad küsivad: "Mida ma o m e t i elus halba olen teinud, et minuga nii on läinud?" Ja kõige kurvem on see, et ega nad olegi. Nad on tavalised loomad, ainult et nende kannatuste vaatamise eest makstakse raha. Inimesed on heldinud, naeravad ja plaksutavad. Päev enne etendust plaksus piits elevandi, tiigri või karu nahal.

Inimesed naeravad, plaksutavad ja on heldinud. Neil on lõbus.

Minu arvates on see haige. 

Naabrite muusikamaitse hakkab senssi meikima

Päevast päeva kuulen erinevatest naaberkorteritest "Final Countdowni" (mis on hea lugu, aga mitte kaheksa korda järjest), Slämi megahitti "Mul on jumala pohhui" ja sõnadeta muusikat, mida kannatab kuulata ainult siis, kui oled mingisugusel trance-muusika megareivil (kas selline asi on olemas?) kõiksuguste tulede ja vilede saatel hinge alla saanud vähemalt kaks ecstasy tabletti.

Täna õhtul kuulas keegi asjalikum kodanik ülakorruselt Bachi. Mitte ainult Bachi, vaid selle helilooja parimat teost, milleks on

Nii saab isegi tööd teha. Respekt!

Äratuskell: 05:10: Sees

[Püüe mahutada oma ajakavasse viimane aasta ülikoolis, esitlus- ja tõlkimistöö on mind viinud tõdemuseni, et vahel on vaja väga vara ärgata. Seda eeskätt siis, kui enne päevaseid loenguid tuleb hulk aega veel töötegemisele pühendada. Kell 5.00 tõusmine pole minu jaoks tegelikult kuigi sage nähtus, mistõttu on see kuidagi...kummaline. Vastik ei ole. Kindlasti oleks vastikum iga päev sellisel kellaajal tõusta, vahetevahel võib seda siiski teha. Liiatigi kui see võimaldab mul vähemalt kuus tänuväärset tundi oma armsat tööd teha ja pärast seda kella 12-ks loengutesse minna.]

Aga

kell viis hommikul ärkamine on kahtlemata

kummaline. 

Pärast räiget õudusunenägu ärkad ehmatusega ja vaatad mobiiltelefonilt kella. Äratus peaks olema 5.10. Kell on 5.02. Ise tõusta on palju parem kui lasta kellal end äratada, mõtled, teed südame kõvaks ja rebid endalt maailma kõige soojemana tunduva teki. Viina ja Sass vaatavad sind voodinurgast oma pruunide karusilmadega ühtaegu kohkunult ja etteheitvalt. Sass on imestusest lausa pisut külili vajunud ja otsib käpaga Viinalt tuge. Anna andeks, Sass, homme ma enam nii ei tee, lubad, ja alustad valulikku ärkamisprotsessi. 

Samasugust valu kogevad teisedki. Viiekordses vastasmajas põleb kolmes aknas tuli.

Sa ei leia oma sokke ega kodurõivaid. Sa otsid voodi katteriiet, tähtsat sõnastikku ja sülearvuti laadijat. Ja kuhu sa oma telefoni juba panna jõudsid? Sa saad ainult pooleldi aru, mis su ümber toimub. Osa su ajust ei taha üldse koostööd teha, aga mingi osa on värske ja puhanud. Mäletad igat detaili oma õõvastavast unest, sulle tuleb pähe hea lahendus ühele tõlkeprobleemile ja kõigele lisaks tekib tühjalt kohalt iseeneslikult paar luulerida. Sellepärast ju tasubki vara ärgata, tuletad endale meelde ja avastad kohe, et telefon on märkamatult kuidagi oma korpuse kirjutuslaua alla heitnud.

Viiekordses vastasmajas põleb viies aknas tuli. 

Pärast kruusitäit kohvi, kahte tomati-kurgivõileiba ja mõningast tühjal pilgul enda ette põrnitsemist on läbitud ärkamise viimane level. Nüüd oled sa üleval, lähed tagasi oma tuppa, istud kirjutuslaua taha ja avad arvuti. 

Viiekordses vastasmajas põleb kaheksas aknas tuli. Kell on 5.20.

Mõni mees pole ilma meigita ta ise (Kui tunned kellegi ekstravagantsusest puudust)

Sa kõnnid reede õhtul Rüütli tänaval ja kohtad vana sõpra. Räägid temaga peaaegu poolteist tundi ja tabad end vahepeal mõttelt, et temaga on midagi justkui valesti. Ta on kuidagi...näost ära. Väsinud? Haige? Tüdinud? Kas kõik on ikka korras?

Jutu järgi on tal kõik okei.

Mis kurat see siis on? 

Bussipeatuses bussi oodates näed üht teist, temast natuke nooremat gooti poissi ja sulle lööb pähe: Muidugi, ta polnud ju meigitud!

VEERA

Veera istub bussis number 1 ja laseb sel oma elunäinud keha Lõunakeskuse juurest kesklinna poole kanda. 

Esimene asi, mida Veera juures märkad, on tema lõhn. Lõhnab, nagu oleks Veera ennast täis lasknud. Terav hais täidab kogu bussi ja inimesed tõmbavad oma koonud võimalikult kipra, et lehk nii kergesti sõõrmetesse ei pääseks. See annab nende nägudele pirtsaka ilme.

Veera saab kahe istme peal mõnusalt laiutada, sest tema kõrvalistujaks ei pretendeeri keegi. "Ongi hea," mõtleb Veera, "kuhu kurat ma muidu oma kotid paneks?" Kaks kilekotti naise kõrvalistmel on kõik täis tuubitud mitmesuguseid rõivaesemeid. Maxima kilekott on rebenemise äärel, kuid Säästumarketi oma peab veel vapralt vastu. 

Sõit ei möödu Veera jaoks igavalt. Ta ei tee inimeste pilkudest väljagi ja kaevab terve tee usinalt kilekottides. Esmalt võtab ta kotist välja väikese pudipõlle, millel on pardipoja pilt. Ta keerab seda üht- ja teistpidi, voldib siis kokku ja paneb hoolikalt kotti tagasi. Järg on helesiniste teksapükste käes, aga oh õudu, neil on plekk! Veerale see ei meeldi. Ta võtab sinise jope taskust räpase kangatüki ja nühib sellega pükse. Viimaks lööb ta käega ning topib püksid taas sini-valge-punasekirjusse kilekotti. Edasi näevad korraks bussi valgustatud atmosfääri üks roosa lapsesokk, valge rinnahoidja ja hall T-särk, mida kaunistab kiri "Miss Queen Since 1986". Pärast korraliku inspektsiooni läbimist leiavad aarded jälle oma tee kotti.

Alles nüüd tuleb mul mõte, et äkki Veera polegi Veera, vaid hoopis Vova. Pruun fliisist läkiläki võiks kuuluda mõlemale ja selle alt välja turritavad juuksed samuti. Mu kahtlused hajuvad, kui salapärasel tegelasel heliseb telefon. Jah, see on kahtlemata Veera hääl. Pärast kõnet paneb ta oma mobiili tagasi jopetaskusse.

See on Samsung Galaxy S5.

L tuli minuga kaasa filmi vaatama. Hiljem rääkisime temaga Genialistide klubis Vats mõõdukas koguses mahla ja õlle seltsis kirjutamisest ja sellest, kui vägev on kirjutada.

Ma pole lähiajal ennast üldse kirjutava inimesena õigustanud, 

aga varsti.

Praegu loen Tuglase novelle ja kogun inspiratsiooni. See mees ikka tundis asja.

Vegankuul kinno!

Täna näidatakse kell 18.00 Genialistide klubis filmi "Vegucated", mille vabatahtlik tõlkimine loomakaitsjatele oli mu eelmise nädala väljakutsuvaim ülesanne. Ühtlasi oli siis ja on ka praegu ajapuudus mu suurim probleem, mistõttu loodan, et andestate mulle, kui nähtub, et mu töö ja kool on sellest filmist rohkem tähelepanu saanud. Aga äkki seda väga palju ei juhtu, sest püüdsin asja ikkagi südamega teha.

Igatahes film on lahe, soovitan minna!

"Iracunda X"

Minu elu esimene ulmejutt on pärast rohket kõpitsemist viimaks ilmunud ja seda saab lugeda siit.

"Iracundaga" tegelemine oli üks minu selle sügise lemmikasju ja tegelikult on kahju, et see nüüd läbi on. Ega's muud, kui uute ulmejuttudeni!

Tänaksin veel kord ajakirja lugude valijat, kes selle loo surmast päästis, mu osas alla ei andnud ja kelle tagasiside mind nii palju aidanud on. 

Samal teemal:

http://cerberusandpetrichor.blogspot.com/2014/09/kust-head-kirjutised-tegelikult-tulevad.html

http://cerberusandpetrichor.blogspot.com/2014/09/ulmejutt-mu-surmast-paasenud-beebi.html

PS! Lugege oktoobrikuu numbri teisi kirjutisi ka, seda ei pea kahetsema.

Verega võõbatud, surmaga silutud, mädaga määritud

Oktoobrikuu viimasel päeval istusin rätsepistes oma toa põrandal ja valmistusin Halloweeniks. Kui Iv pea mu ukse vahelt sisse pistis ja küsis, mida ma ometi teen, sai ta maailma kõige loomulikuma vastuse: "Õmblen Punamütsikese kostüümi". Selles vastuses polnud muidugi kuigi palju tõtt, sest kuigi see oli minu tegevuse soovitud sisu, ei saa mu niidi ja nõela käsitsemist just õmblemiseks nimetada. Mõtlesin vist rohkem kui korra, kas see kõik on tõesti vajalik, aga nagu minust targemad on öelnud, siis Go big or go home. Pärast nelja sõrme vigastamist nõelaga ja väga ebaprofessionaalseid õmblustrikke oli meistriteos valmis. Nii saingi korvi vanaema jaoks (tegelikult küll Hella ja Katsi jaoks) pisut toitu uhada ja punase keebi ja põlle lehvides bussiga number 1 Katsi juurde sõita. 

***
Natuke enne kella 23-e istus üks vampiir bussis number 1 ja suundus kesklinna. Tema kõrval oli koha sisse võtnud must kass ja nende ees Punamütsikest meenutav olend, kes oma kamraadidele aeg-ajalt korvist kummikomme pakkus. 

Siis käisid nad "Suudlevates tudengites", klubis "Illusioon", Rüütli tänaval ja baarides "Trepp", "Kivi" ja "Naiiv". Selle käigus kohtusid nad muuhulgas ka näiteks Minni Hiire, inglite, mustaks värvitud näo ja hiigelsarvedega hauataguse peletise, marionettnuku, Karupoeg Puhhi, politseiniku ja paljude teistega.

Õhtu kõige vingema kostüümi auhind läheb aga ühele noormehele "Shootersi" eest, kes kandis kõige ehtsamat mesinikukostüümi. Ikka selle peavõrguga ja puha. 

Mesiniku võlud ei jäänud teistelegi märkamatuks, sest kui noormees "Shootersist" väljus, jäi üks teine noormees teda võlutult vaatama ja õhkas:
"Ooooo, mesilane!". Sellepeale pidas mesinik paremaks teda parandada ja ütles, et ta pole mesilane, vaid siiski mesinik. 

***
Kui kell hakkas lähenema neljale hommikul, sõitsid vampiir ja Punamütsike esimese juurde koju. Punamütsike sõi tomati-juustu-oliivisaiu ja vampiir jõi natuke Punamütsikese kaelast verd (mingem ikka teemaga kaasa, eks). Pärast seda heitsid vampiir ja ta näost paari tooni võrra valgem ohver koos hauatagusesse ellu. 

Video, millega taastus mu usk tänapäeva noortesse

http://menu.err.ee/v/uudised/27f6c7b9-defc-44e4-8d64-8077cee2a75f

Uskumatult mõistlik poiss.

Kui töönädalat alustab õlu ja lauajalgpall

Spontaanne õhtune linnaminek tuttavaga, keda juba aastaid näinud polnud. Tuttava sõber. Lokaal "Pirogov". Ootamatult rahvarohke Rüütli tänav. Esimene õlu üle mitmenädalast paastu. Seltskondlik lauajalgpall võõrastega.

Esmaspäevaõhtu kohta pisut ebatavaline, aga kahtlemata huvitav ettevõtmine. 

Kiitus lugejatele

Ma väga ei osanud tegelikult isegi loota, et nii mitmed tegelased mulle päriselt ka oma mikrofeile viitsivad saata. 

Te olete nii vägevad!

Esmaspäevahommikused üllatused Tartu Ülikooli Kliinikumis

Et oma põletikus mandlite kurvale loole joon all tõmmata, tuli mul täna viimast korda perearsti külastada, et ta saaks uurida, kas antibiootikumid on soovitud tulemusi andnud. 

Teate küll, kuidas te enne perearsti juurde pääsemist natuke aega ta kabineti ees istute, teiste haigetega tõtt vaatate ja ärevalt oma nime hüüdmist ootate? Vaatasin siis mina ka täna umbes nelja teise inimesega seal ukse taga tõtt. Üks ootajatest oli umbes minuvanune tüdruk, teine vanem proua ja kaks 34-40-aastast härrat istus seal ka. 

Mu arstiaeg pidi olema täpselt kell 9.00, aga kella 9.20-ks polnud keegi kabinetisolijaist mu vastu veel huvi tundnud. Kell 9.25 kuulsin viimaks oma perekonnanime. Ja mida hullu, üks meestest tõuseb minu vastast püsti ja marsib kabinetti! Ei no tore küll, ma ootan seal elu eest oma aega ja siis, kui mind lõpuks kutsutakse, läheb keegi teine. Ma muidugi ei kavatsenudki sellist ebaõiglust taluda, vaid läksin mehe järgi kabinetti, mõtlemata sellele, et võib-olla võtab ta end seal parajasti alasti või midagi säärast. Lõpuks tuli välja, et sel mehel oli sama perekonnanimi, mis minulgi. Kui tõenäoline see on, et sa ootad pikka aega arstikabineti ukse taga koos ainult nelja inimesega ja vähe sellest, et ühel neist on sinuga enam-vähem samal ajal aeg, vaid tal on ka sinuga sama perekonnanimi? Meie arvates oli see igatahes vahva.

See oli esimene üllatus. Teine üllatus nii vahva ei olnud, sest sisaldas infot tõsiasja kohta, et mu vaesed mandlid peavad lähiajal mu keha küljest irduma. Ma olen mandlioperatsioonide kohta väga palju hirmulugusid kuulnud, seega ei suhtunud ma sellesse uudisesse just positiivselt. Miks ma ei võiks oma elu õnnelikult ühes tükis veeta nagu normaalsed inimesed?

Mikrofeilid (aka esimese maailma probleemid)

Mikrorõõmudest kirjutasin natuke siin. Et asi oleks ikka tasakaalus, leidsin ka terve rea pisiasju, mis võivad muidu igati heale päevale laastavalt mõjuda. Paljude asjade kohta siit nimekirjast võib öelda, et see võib isegi teatavas koguses huumorit pakkuda, kui see parajasti sinuga ei juhtu. 

* Picture this. Pesed rahulikult hambaid. Su unine pilk eksleb vannitoas ringi ja jääb viimaks pidama harjatopsile, kust avastad enda hambaharja. Kelle kuradi hambaharjaga sa ennast pesed?

* Kui mõni eluks vajalik programm visa meelekindlusega jätkuvalt kokku jookseb.

* Kui oled duši all kätte saanud just selle õige kuumuse, aga pead ajanappuse tõttu ikkagi mingil hetkel kraani halastamatu liigutusega kinni vajutama ja Nirvaanast tagasi reaalsusesse pöörduma.

* Hõõruvad jalanõud, kui käia on veel palju.

* Üks vastikumaid tundeid maailmas on see, kui oled veendunud, et tunned mõnda inimest kusagilt, aga ei suuda meenutada, kuidas te tutvusite. Kas te üldse olete tuttavad või on ta keegi, keda oled bussis paar korda jõllitanud? Kas ta on su eksi uus tüdruk, loengukaaslane, keegi, kes sulle kaks kuud tagasi Rüütli tänaval oma südant puistas või "Taverna" ettekandja? Ja see häirib sind nii kaua, kuni õige vastuse teada saad.

* Kui tead täpselt, mida keerulises olukorras öelda...siis, kui võimalus juba ammu möödas on.

* MUPO. Isegi kui sul on pilet olemas, jätab süda alati neid helkurveste nähes löögi vahele. 

* Teki tekikotti panemine. Ma tean, et see on idiootne, aga pole palju asju, mis mind nii närvi suudaks ajada nagu teki tekikoti sisse ajamine. Ma pole füüsiliselt kuigi tugev ja see protseduur vajab päris palju jõudu, osavust ja kannatust muidugi ka. Kui ilus oleks maailm, kui mul õnnestuks kuidagi ära rääkida inimene, kes kogu mu ülejäänud elu mulle tekke erinevatesse ümbristesse paigutaks...

* Kui avastad, et saade, mida kindlasti vaadata tahtsid, algas tund aega varem, kui olid arvanud, ja on juba lõppemas.

* Kui enne elulise tähtsusega üritust hakkab paduvihma sadama ja sul pole ei mütsi ega vihmavarju. 

* Kui oled poes ja müüja tuleb küsima, kas saab sind kuidagi aidata. Iseenesest on see ju kena, aga kui sa pole maailma kõige sotsiaalsem inimene, siis tundub selline planeerimata suhtlus liiga pealetükkivana.

* Kui su MP3-e aku saab keset väga pikka reisi tühjaks ja seda laadida pole võimalik.

* Sul tuleb öösel voodis mõni miljoni dollari mõte. Noh, sinu arust muidugi. Selleks võib olla lahendus mingile olukorrale, uus luuletusealge või romaaniidee, aga igatahes tundub see tol hetkel su jaoks suurepärase mõttena. Sa ei viitsi voodist tõusta, et seda üles kirjutada. Mõttetu, sest nii hea mõte jääb ju ikka hommikuni meelde. Ja muidugi ei mäleta sa seda enam hommikul. 

* Kui pead pettuma kelleski, kes tundus pikka aega ideaalne.

* Kui oled arvanud, et kommipakis on veel vähemalt mitu kommi, aga need osutuvad lähemalt inspektsioonil kõigest paberiteks.

* Turvamees, kes toidupoes hoolikalt su liiga pikale veninud toiduvalimist jälgib ja sulle kõikjale järgneb. Ei, ma pole varas, vaid lihtsalt: 

1) Kaalude tähtkujust ja seega
2) vajan keskmisest inimesest otsustamiseks rohkem aega
3) olen toidu suhtes keskmisest inimesest valivam
4) püüan oma vähest raha millegi võimalikult mõistliku peale kulutada

* Ebaõiglus, mille lahendamine pole sinu võimuses.

* Pikale veninud vastus su ülimalt pakilisele kirjale.

* Kui aeg liigub tegelikult aeglasemalt, kui tundub. 

***
Saatke mulle vabalt oma ebamugavaid hetki ka, hädaldagem koos!